Eesti metsad ja metsandus

  1. Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb:
  1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (olulisel kohal on

puidu varumine ja töötlemine), kuid ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega.

Metsanduse võib tinglikult jagada kolmeks suunaks :

  1. Metsakasvatus
  2. Metsakorraldus
  3. Metsatööstus

Metsakasvatus – esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime

defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest,

eesmärgiga kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid.

Metsakorraldus –. Tegeleb metsade,

inventeerimise ja mõõtmisega, metsaressursi arvestamisega, metsanduslike tegevuste

planeerimisega, metsadele majanduskavade koostamisega.

Metsatööstus – esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda. Tegeleb probleemidega, mis on seotud puidu varumise ja töötlemisega.

Eestist metsasus 51,8

Euroopa metsasus 30%

Maailma metsasus 26%

Teise Maailmasõja järgsel perioodil on Eesti metsade pindala suurenenud ligemale

kaks korda ja Eesti metsade kogupindala oli 2004. a. 2,26 milj. ha SMI (statistilise

metsakorralduse) andmetel.

SMI- Statistiline metsade inventeerimine – see on metsade hindamine valikmeetodil, kus suur hulk proovitükke asuvad üle kogu maa ja nende põhjal saadud

mõõtmistulemuste alusel tehakse üldistused

Kõige levinum puuliik  Eestis on mänd – 31%

II kohal on kask – 31%

III kohal kuusk – 18%

hall lepp – 9%

haab – 6%

sanglepp – 3%

Üldse kõigi Eesti puistute tagavara on ligikaudu: 454 milj m 3 . so. kõigi metsas kasvavate puude tüvemahud m3 .Metsa ühe hektari keskmine tüvede tagavara on 213 m3

Suurim on see haaval – 208 m 3 /ha ja väikseim tammel – 122 m 3 /ha. 1 elaniku kohta on Eestis 1,3 ha metsa ja 185 m3 puitu.Eesti metsade keskmine puidu juurdekasv on ca 5,5 m 3 /ha/a, (erametsades 5,6 jariigimetsades 5,4) suurim on see hallil lepal (erametsades 8,3 ja riigimetsades 7,4 m /ha/a) ja väikseim tammel (2,4 m 3 /ha/a)

Eesti puistute keskmine vanus on 55a., riigimetsades on 60 aastat ja erametsades 57 aastat. Suurim keskmine vanus tammikutel on (ca 95 a.) ja väikseim hall-lepikutel (30)Eesti metsade keskmine boniteet on 2,5.

Metsaomand jaguneb pindala järgi: 37% riigimetsa ja 63% erametsa.

  1. Eesti metsad 3 kategooriasse:

  2. Hoiumets – on kaitseala loodusreservaadis ja sihtkaitsevööndis või püsielupaiga

sihtkaitsevööndis asuv mets.

  1. Kaitsemets on keskkonnaseisundi kaitsmiseks:

1) asub hoiualal, kaitseala, kaitstava looduse üksikobjekti, püsielupaiga, ranna või kalda piiranguvööndis, välja arvatud maaparandussüsteemi eesvoolu, kanali või

veejuhtme piiranguvööndis;

2) on kaitse alla võetud kohaliku omavalitsuse tasandil kaitstava loodusobjektina looduskaitseseaduse tähenduses. Raietegemine piiratud.

Tulundusmets – hoiu või kaitsemetsaks määramata mets. Metsa peamiseks ülesandeks on maksimaalses koguses kvaliteetse puidu tootmine.

Vääriselupaik (võtmebiotoop) Vääriselupaik on kuni 7 ha suuruse pindalaga kaitset vajav ala tulundusmetsas või kaitsemetsas, kus kitsalt kohastunud,

ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemise tõenäosus on suur.

  1. Maailma ja Euroopa metsaressurss

Maailma metsad võtavad FAO järgi enda alla 3,869 miljardit hektarit e. ligi ¼

maismaa pindalast (Eesti mets 2004). Kultuurpuistud moodustavad neist ca 5%, seega enamik, maailma metsadest (95%) on loodusliku päritoluga. Ligi 55% maailma metsadest paikneb arengumaades ja ülejäänud 45% arenenud riikides. 2000. a. andmetel on kõige rohkem metsi Vene Föderatsioonis (851 milj. ha),

Brasiilias (544 milj. ha., Kanadas (245 milj. ha) ja USA-s (226 milj. ha). Enamus maailma metsadest (77%) on riigimetsad.

Mets on keeruline kooslus, mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga, need mõjutavad metsa kõiki omadusi ja samal ajal mõjutab

mets alati ka ümbritsevat keskkonda.

Metsa defineeritakse kui maastiku osa ja taimekooslust, mis on kujunenud puude koos kasvades, kus ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos kasvukoha ja ümbritsevate keskkonnateguritega (mullastik,õhkkond, rohttaimestik, loomastik).

Sellest definitsioonist tulenevad peamised tunnused, mille alusel võib mingit puudekogumit nimetada metsaks ja nendeks:

– puude omavaheline vastastikune mõju

– mõju ümbritsevale keskkonnale.

Võrastiku liitumiseks peavad puud aga saavutama teatud kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem – mets.

Erinevusi põhjustab asjaolu, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise

Võrastik laseb läbi vähe valgust. Teatud kohtades on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed, okkad) surevad ja kuivavad, see toob kaasa ka neid kandvate okste kuivamise. Valgusnõudlikel puuliikidel (kask,lehis, mänd) toimub see kiiremini kui varjusallivatel liikidel (kuusk, nulg). Lõpukskuivanud oksad kõdunevad, langevad maha ja moodustub oksavaba tüve laasumine. Metsa tuleb mõista kui seostatud tervikut, kusjuures seos ja vastastikune mõju ei ilmne mitte ainult puude vahel, vaid ka puude, põõsaste, alustaimestiku, loomastiku ja mikroorganismide vahel. Maa-ala, millel puud asuvad hõredalt, nimetatakse harvikuks. Harvik ei ole mets.

Mets on ökosüsteem, mis koosneb metsamaast, sellel kasvavast taimestikust ja seal elunevast loomastikust.

Metsamaa, mis vastab vähemalt ühele järgmistest nõuetest:

1) on metsamaana maakatastrisse kantud;

2) on maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti.

(3) Metsamaaks ei loeta õuemaad, pargi, kalmistu, haljasala, marja- ja viljapuuaia, puukooli, aiandi, dendraariumi ning puu- ja põõsaistandike maad.

(4) Puu- ja põõsaistandik käesoleva seaduse tähenduses on puude ja põõsaste intensiivseks kasvatamiseks rajatud kasvukoht mittemetsamaal, kus puid ja põõsaid kasvatatakse regulaarse seadusega ning majandatakse ühevanuselistena.

Metsaseadust ei kohaldata (seadus ei kehti):

1) väiksema kui 0,5 hektari suuruse metsamaa lahustüki suhtes;

2) maa suhtes, mis on pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30 protsenti, kuid kus puude keskmine vanus ei ületa kümmet aastat ning maa ei ole maakatastrisse kantud metsamaana;

3) tee ja raudtee kaitsevööndi suhtes, välja arvatud raadamist käsitlevad sätted;

4) maatüki suhtes, kus projekteerimistingimuste või detailplaneeringu kohaselt on kavandatud metsa majandamisest erinev maakasutus, välja arvatud raadamist käsitlevad sätted;

5) tehnovõrgu ega -rajatise kaitsevööndi maa suhtes, välja arvatud raadamist käsitlevad sätted.

Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise ühikuks on puistu.

Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest. Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest

  1. Puistu koostisosad

Vastavalt taimede eluvormile ja kõrgusele jaguneb puistu vertikaalsuunas mitmeks allosaks.Kõige kõrgema, ülemise osa puistust moodustavad puud, seda nim. puurindeks, mis omakorda võib koosneda 1-3 rindest, mis erinevad üksteisest võrastikutasapindade poolest. Kõige ülemist, kõrgetest puudest moodustunud rinnet nim. I rindeks e.

ülarindeks, alumisi II või III rindeks e. alarindeks. Olenevalt mulla viljakusest ja puude valgusnõudlikkusest on puistus 1-2 rinnet  Reeglina kasvavad väheviljakatel muldadel üherindelised, viljakatel muldadel kaherindelised puistud.

Puistu on üherindeline e. lihtpuistu kui puudel on enamvähem ühesugune kõrgus ja nad moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk).

II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25-75%) I rinde kõrgusest. Minimaalne teise rinda puude kõrgus on 4m.

Tavaline kaherindeline puistu on arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad kuused. Ülarinde

eraldamiseks peab selle täius olema vähemalt

Järelkasv – noor metsapõlvkond, mis võib edaspidi vana metsa asendada. Järelkasv koosneb seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist (kuusk, harvem mänd) ning ta kõrgus on alla 1/4 I rinde kõrgusest.

Alusmets – põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde (rinnete)all. Kui alusmets koosneb peamiselt põõsastest, siis seda nim. ka põõsarindeks.

Alustaimestik – metsas kasvavate samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogum. Alustaimestik iseloomustab indikaatorina kasvukohatingimusi.

Puistud jagatakse I rinde liigilise koosseisu järgi puhtpuistuteks, kui nad koosnevad ühest liigist ning segapuistuteks, kui nad koosnevad mitmest liigist. Segapuistu koosseisus olevad puuliigid jagatakse majandusliku tähtsuse järgi peapuuliigiks ja

kaaspuuliigiks või -liikideks.

Peapuuliik on selline puuliik, mis kõige paremini vastab antud kasvukohale, s.o. annab pinnaühikult suurema koguse kvaliteetset puitu või täidab antud kasvutingimustes metsa juhtfunktsiooni kõige paremini. Vastab kõige paremini püstitatud majanduslikule eesmärgile.I rindes tagavara poolest esikohal olevat puuliiki nim. enamuspuuliigiks.

Puistu tagavara on puistu puurinnete tüvemahtude summa (tm/ha; m 3 ha).

Puistu boniteet e. puistu boniteediklass (ld. keeles bonitas – headus väärtus) – puistu tootlikkuse näitaja (majanduslikus mõttes) või kasvukoha sobivuse (viljakuse) näitaja vastavale puuliigile (ökoloogilises mõttes). Seitse bonteedi klassi. I-VIIni

Boniteediklassi määramiseks on vaja teada puistu vanust ja keskmist kõrgust.

Metsa korraldamine on tegevus, mille käigus kogutakse andmeid metsa pindala, tagavara ja muude iseloomulike näitajate kohta, koostatakse metsa majandamise kava

või soovitused metsa majandamiseks.

 

Metsa uuendamine seisneb tegevustes, mille eesmärgiks on mingi oma ülesandeid mitte täitva või halvasti täitva metsa asendamine uue ja paremaga.

Metsa kõrvalkasutus tähendab metsast marjade, seente, ravimtaimede, dekoratiiv- ja ravimtaimede ning nende osade korjamist, metsa kasutamist mesilaste korjemaana

  1. Puude diferentseerumine ja metsa isehõrenemine, kasvuklassid.

Metsa moodustavad puud, mis kuuluvad ühte liiki ja on ühevanuselised, kasvavad erinevalt. Erinevused ilmnevad puude kõrguses, tüve diameetris, võra suuruses, tüve kujus ja vormis, okste asetuses ja suuruses. Erinevused puude vahel paistavad silma nende kõikides tunnustes. Erinevuste teket samavanuseliste ja samaliigiliste puude

vahel puistus nimetatakse puude diferentseerumiseks. põhjust:

  1. Puude pärilikud omadused (genotüübid) on erinevad. Ka ühe puu järglased on pärilikult erinevate omadustega (geneetiliselt heterogeensed) (põhjustatud risttolmlemisest).
  2. Puud satuvad erisugustesse kasvutingimustesse (keskkonnatingimused on erinevad). Mikroreljeef, mullastiku-, niiskus- jm. tingimused ei ole isegi väikestel

aladel ühesugused. Niisugused puud hakkavad kiratsema ja hukkuvad, milletagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistuiseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks.

Eestis kasutatakse on saksa metsateadlase G. Krafti klassifikatsioon, mille järgi puud puistus jagatakse 5 klassi.

I klass – ülevalitsevad Kõige kõrgemad puud puistus, enamasti ühtlasi jämeda tüve ja pika laiuva võraga. Kuid I kasvuklassi puud võivad olla ka väga kvaliteetsed, sellisel juhul on nad väärtuslik materjal metsaaretuses ja neid valitakse nn. plusspuudeks.

II klass- valitsevad, tugeva kasvuga puud, mille tüvi ja võra on hästi arenenud. Enamasti moodustab nende puude kõrgus kuni 90% I Krafti klassi puude tagavarast.

Moodustavad 40 – 45% puistu koosseisust. Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad puud puistus.

III klass – kaasvalitsevad, keskmise kasvuga puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra, kuid võra tipp ulatub veel ülemiste puude võrastikku. Võtavad osa võrastiku moodustamisest. Moodustavad tavaliselt kuni 20% puistu tagavarast.

IV klass – allajäänud puud, kitsaste ja hõredate võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi: IV A – enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega IV B – ühepoolse võraga

V klass – rõhutud puud, tervikuna üldise võrastiku alla jäänud puud, jaotatakse kahte alaklassi: V A – surevad V B – surnud puud I,II,III klass kuuluvad puistus ülarindesse ja IV, V klass alarindesse.

5.1. Mets ja valgus

Orgaanilise aine valmistamiseks peavad taimed peale anorgaaniliste ainete (süsihappegaas, vesi ja mineraalained) saama ka energiat – päikeseenergiat.

Päikeseenergia abil toodab orgaanilist ainet klorofüll. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse intensiivsusest.Seega sõltub maapinnale ajaühikus langeva energia hulk laiuskraadist, aasta- ja kellaajast. Varju taluvatel puudel on klorofüllisisaldus assimilatsiooniorganites (okkad, lehed) suurem kui valgustaimedel. Samas võivad erinevate valgustingimustega olla kohanenud ka ühe ja sellesama puu lehed või okkad. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus kuni 2x suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel.

Puude juurdekasv oleneb:

  1. Valgustatusest – valguse intensiivsuse suurenemisega suureneb ka fotosünteesi intensiivsus puittaimede, kuid seda teatud valgustatuseni, varjutaimed küllastuvad valgusest umbes 1/4 Päikese täisvalgusest,

valgustaimed umbes 1/2 täisvalgusest. St. sellest suurem valguse hulk fotosünteesi intensiivsust ja seega puude juurdekasvu enam ei mõjuta

  1. fotosünteesi intensiivsusest- fotosünteesi intensiivsus lehe- või okkamassi kohta on allajäänud puudel puistus suurem kui valitsevatel puudel.
  2. lehtede, okaste pinnast – suuremate, valitsevate puude kõrgem produktsioon on tingitud nende suuremast lehtede, okaste massist (pinnast).
  3. fotosünteesi kestusest – mida kauem fotosüntees kestab, seda rohkem orgaanilist ainet produtseeritakse.

Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta

Valgusnõudlikud – e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab).

Varjutaluvad – e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn, pöök).

Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (sanglepp, hall lepp, toomingas)

Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel saab lähtuda järgmistest välistunnustest:

  1. V õ r a d e t i h e d u s. Mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu.
  2. T ü v e d e l a a s u m i n e algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel.
  3. P u i s t u t i h e d u s ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes on puude arv pinnaühikul väiksem.
  4. J ä r e l k a s v u a r e n g p u i s t u a l l. Valgusnõudlikel liikidel võib küll metsa all tekkida arvukalt tõusmeid, kuid valguse puudusel hukkuvad kiiresti. Varjutaluvate liikide järelkasv peab vastu pikka aega. Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel puu vanusest, kasvukohast jt. teguritest. Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja –taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn.

vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei kujune ümber

valgusokasteks. Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega.

5.2 Mets ja temperatuur

Soojuse tähtsus

Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja

kasvufaasist. Igal juhul peab see olema kõrgem kui 0º C.

Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele:

Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks haab ja lepp õitsevad aprillis, kui keskmine õhutemperatuur on ca 2º C. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on 2…3º C ja mulla temperatuur 0,1…0,2º C.

Temperatuuri mõju fotosünteesile: Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0…40(50)º C, kusjuures optimaalne on enamasti 15…25º C. Optimumtemperatuur

oleneb puu liigist. Harilikul tammel suureneb assimilatsioon veel 25º C juures, kuusel

aga sellel temperatuuril assimilatsioon peaaegu lakkab.

Hingamine: algab puudel suhteliselt madalal (alla 0º C) temperatuuril. Optimaalne temperatuur hingamisel on tunduvalt kõrgem kui fotosünteesil, tavaliselt 36…40º C.

Hingamine lakkab temperatuuril üle 50º C. Puud hingavad nii päeval kui öösel. Fotosünteesiks kulutab mets 2…3 ja transpiratsiooniks 1,4…1,5 korda rohkem soojuskiirgust, kui kulutavad rohttaimedega kaetud alad.

Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse:

I – vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -50 0 C ja isegi madalamale, (harilik mänd, harilik kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg).

II – keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -35 0 C: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu.

III – soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -25 0 C: har. jugapuu, har. robiinia, valgepöök, har. pöök.

IV – väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -15 0 C: ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu, küpressid.

Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid külmakahjustusi: külmumine talvel ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. Ära

võivad külmuda talvel, eriti kui ettevalmistusperiood (suvi) on olnud ebasobiv, mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel – 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar.

Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad,

öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemised kihid. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged, mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn.

külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel – tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivad olla üsna sügavad ja ehkki puu moodustab haavakoe

(kalluse) nende kinnikasvatamiseks, võivad nad järgmisel aastal uuesti tekkida. Lõhed osutuvad sageli ka seenhaiguste nakkuskoldeks.

Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september).

Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele.

Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel.

Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2…-3º C,

kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5…-4,5º C, haavavõrseid -4…-5º C.

Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku. Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid.

Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º

  1. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad. Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad.

Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koorekuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul

temperatuur tüvel tõuseb kõrgele. Koorealune kambiumikiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks. Vigastatud koht võib kujuneda ka nakkuskoldeks seenhaigustele.

Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid asustavad omakorda sekundaarsed kahjurid.

Metsa mõju õhu ja mulla temperatuurile

Puistu mõju päikesekiirgusele oleneb Päikese kõrgusest, aastaajast, puuvõrade liitusest, puuliigist ja puistu vanusest. Mida varjutaluvam on puuliik, seda tihedamad on puuvõrad ja seda tugevam on puistu mõju kiirgusele. Mida enam on võrad liitunud, seda suurem on ka puistu mõju kiirgusele. Kõige enam väheneb päikesekiirgus täiesti liitunud puistus vanuses, mil aastane juurdekasv on suurim. Metsas on temperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud tunduvalt väiksem kui metsata alal, seega mets avaldab temperatuuri käigule tasandavat mõju. Metsa

tasandav mõju temperatuurile on eriti tugev suvel. Suvel on metsas temperatuur madalam kui metsata alal, kusjuures metsa mõju oleneb teguritest, mis avaldavad

mõju kiirgusbilansile. Kesksuvel on metsa all temperatuur keskpäeval enamasti 5-7º C madalam, öösel 2-4º C kõrgem kui metsata alal.

Mets avaldab tugevat mõju ka mulla temperatuurile.

Talvel on metsamuld soojem ja külmub tunduvalt hiljem ja õhemalt kui muld metsata alal. Metsamuld külmub vähem järgmistel põhjustel:

1) võrastik takistab soojuse kiirgumist mullast,

2) sammalkate ja metsakõdu juhivad halvasti soojust ja takistavad mulla jahtumist,

3) lumikate on metsa all kohevam ja sageli sulab varem külmunud muld paksu lume all alumistes mullakihtides oleva soojuse mõjul üles.

Vahel võib täheldada ka vastupidist nähtust: metsamuld on enam külmunud kui metsata alal. Nii võib juhtuda siis, kui muld metsata alal on kaetud lumega, metsa all aga

lumikate puudub, sest lumi on jäänud võradesse.

5.3 Mets ja vesi

Vee tähtsus

Taimede koostises on vett tavaliselt 60-85%. Taimed kasutavad mineraalseid toitaineid nõrkade vesilahustena. Vesi on vajalik komponent fotosünteesis. Oma elutegevuseks vajavad taimed vett suures koguses, millest väike osa (0,2%) läheb kudede ehituseks; ülejäänud vesi transpireeritakse. Ühe tonni kuivaine

moodustamiseks kasutavad puittaimed 170-340 tonni vett (põllumajanduskultuurid 300-900 tonni). Ühe tonni tüvepuidu (kuivaines) moodustamiseks kulub vett 900-

1100 tonni. Põhilise vajalikust veest hangivad puud juurte kaudu mullast, kuid väikestes kogustes võivad nad vett omastada ka lehtede, okaste kaudu. Valguse ja temperatuuri kõrval on vesi üks olulisemaid fotosünteesi mõjutavaid tegureid, puittaimede kasv oleneb temperatuuri kõrval oluliselt niiskusest. Veedefitsiidi puhul sulguvad õhulõhed (et vähendada transpiratsiooni), selle tulemusel väheneb puude juurdekasv.

Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral.

Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub või nad hukkuvad. Juurte aktiivsuse vähenemine põhjustab transpiratsiooni langust ja toitainete neeldumise

vähenemist. Vastupidavus liigniiskusele oleneb puuliigist, vastupidavamad on mänd ja sookask ja sanglepp, kuid viimane üksnes kohtades, kus vesi on liikuv ja hapnikurikas.

Sademed võivad teatud juhtudel metsale mõjuda ka negatiivselt:

Lumi võib põhjustada kahjustusi puudel. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele. Eriti suured võivad olla kahjustused nooremates puistus (20-40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on

suhteliselt peenikese tüvega.

Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada:

1) hügrofüüdid – kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sellesse rühma kuuluvad harilik mänd, sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar, sookask, mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.).

2) mesofüüdid -kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigset niiskust, sest nad kannatavad siis mulla halva õhustatavuse tõttu, veepuudusel aga

kahjustab neid põud. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk, lehised).

3) kserofüüdid – on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal: harilik mänd (on üldse väga laia ökoloogilise amplituudiga), kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur, osal liikidel on hästi arenenud pindmisem juurestik ning nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett.

Metsa mõju piirkonna veereziimile.

Mets mõjutab tunduvalt mulda jõudvat sademete hulka. Osa metsale langevaid sademeid peetakse kinni puuvõrades, kust see aurustub tagasi atmosfääri.

Mets avaldab tugevat mõju lumikatte tüsedusele ja lume sulamisele. Reeglina koguneb kevadeks lund (ümberarvestatuna veeks) metsata alale rohkem kui metsa,

hõredasse metsa rohkem kui tihedasse, lehtpuumetsa rohkem kui okaspuumetsa (osa lund jääb võradesse pidama. Lumi sulab metsas alati tunduvalt hiljem kui metsata alal (kevadel on metsas jahedam kui lagedal, puude võrad takistavad soojuskiirguse jõudmist võrastiku alla, maapinnale). Seega vähendavad metsad piirkonnas erosiooni ja üleujutusi.

Mets mõjutab pindmist äravoolu. Mets vähendab pindmist vee äravoolu. Üldjuhul sõltub pindmine äravool kõige rohkem mulla lõimisest ja maapinna kaldest. Raskema lõimisega ja suurema kaldega aladel on äravool suurem.

Mets takistab erosiooni. Seoses pindmise äravoolu vähenemisega avaldab mets tugevat mõju erosioonile. Äravoolav vesi kannab ära mulla peenemad osakesed ja

mullas olevad mineraalained, mille tagajärjel mullaviljakus langeb. Tugeva erosiooni korral võib vesi kogu viljaka mullakihi kanda reljeefi madalamatesse osadesse või jõgedesse. Erosiooniohtlikel aladel tuleks nõlvad ja veelahkmed metsastada ning seal kasvavaid metsi majandada kaitsemetsadena, kus raied on rohkem piiratud kui tulundusmetsades.

Metsad mõjutavad tugevasti ka jõgede veereziimi. Kuna metsades sulab lumi hiljem, siis seeläbi ühtlustavad metsad lume sulamisel tekkivat veehulka ja stabiliseerivad veeseisu jõgedes kevadisel perioodil. See on oluline, sest kevadised üleujutused võivad tekitada olulist kahju.

Mets ja põhjavesi. Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib metsa mõjul põhjaveetase tõusta (pindmine äravool väheneb ja

infiltratsioon suureneb). Põhjaveetase tõuseb eriti siis, kui metsa mõjul suureneb pinnase filtratsioonimoodul (rasked mullad). Liivmuldade läbilaskevõime on ka mittemetsamaadel suur ja metsa mõju põhjaveele seetõttu väike. Kui põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab mets tunduvalt põhjaveetaset, kusjuures määrav on metsa transpiratsioonivõime (ühe tonni kuivaine moodustamiseks kasutavad puittaimed 150-350 t vett, ühe tonni tüvepuidu moodustamiseks aga kuni ca 1000t vett). Valdav osa veest transpireeritakse, kudede moodustamiseks läheb otseselt vaid murdosa kogu kasutatud veest. Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad

kasvukohatüübid) pidurdab mets soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb olulisel määral.

5.4 Mets ja atmosfäär

5.4.1 Atmosfääri tähtsus ja koostis

Metsa arengus on atmosfäär oluline ökoloogiline tegur. Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust (78%) ja hapnikust (21%). Sealt saavad puud ka süsinikku toitumiseks ja hapnikku hingamiseks. Süsinik (C) ongi atmosfääris leiduvatest elementidest puude kasvu seisukohalt kõige olulisem, kuna moodustab umbes 50% puittaimede kuivkaalust. Metsad on ühed olulisemad CO2 siduvad maismaa ökosüsteemid.

5.4.2 Metsaõhu süsihappegaasisisaldus

Metsaõhu CO2 sisaldus oleneb ühelt poolt selle eritumisest õhku orgaanilise aine lagunemisel ja teisalt selle tarbimisest fotosünteesil.   Öösel kõrge , päeval madal.

5.4.3 Mets ja tuul

Tuule tähtsus

Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni. Tuul kannab lehtede pinnalt

ära CO2-vaese õhu ja toob asemele õhku, mis on CO2 -rikkam.  Assimilatsioon suureneb tuule kiiruseni 1,7 m/s (ca 6 km/h) (1km/h= ca 0,278 m/s). Tuule mõju oleneb ka lehtede suurusest: mida suuremad on lehed, seda vähem mõjub neile õhu liikumine.

Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid: mänd, kuusk, nulg, lehis, pappel, kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil levivad enamasti ka seemned (pappel, kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).

Tuule tugevust võib ligikaudselt hinnata:

2 – 3,5 m/s kerge tuul

10 – 12 m/s tugev tuul

18 – 21 m/s torm

30 m/s maru

üle 32,7 m/s orkaan

Tuule kiirusel 15-20 m/s murrab tuul puuoksi. Kui tuule kiirus on üle 20 m/s, võivad üksikud puud tormi käes murduda või paisatakse ümber koos juurtega. Tuule kiirusel üle 25 m/s võivad kahjustused olla ulatuslikud.

Nähtust, mil puu tormi käes tüvest murdub, nimetatakse tormimurruks.

Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega.

Tormiheite all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga liigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheited esinevad sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel on

moodustunud pindmine juurestik (siin kahjustatakse ka mändi).

Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime, seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavama juurestikuga, kuid haprama puiduga (mänd, haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas).

Puude tormikindlus oleneb väga erinevatest teguritest:

  1. Tuule iseloom (puhub hooti, ühtlaselt)
  2. Aastaaeg (talvel maa külmunud ja juurestik tugevamalt mullas)
  3. Puuliik (mänd, kuusk)
  4. Puu asetus puistus (puistu keskel, servas)
  5. Puistu vanus (noorendik, vana puistu)
  6. Puistu sanitaarne seisund (juurepess, haavataelik)
  7. Mullastiku tingimused puistus (kuiv liivmuld, madalsoo turvasmuld)
  8. Puistus rakendatud metsamajanduslikud abinõud (raied)

Tormikahjustused on metsaomanikule ebameeldivad, kulukad mitmel põhjusel:

  1. Kui hukkuvad veel mitte raieküpsed metsad, jääb saamata oluline osa tulust (raievanused on enamasti optimaalsed, kui raiuda keskealisi või noori puistusid, jääb

saamata oluline osa potentsiaalsest juurdekasvust),

  1. Paisatakse segi metsade majandamise kava, ootamatult suureneb raiete maht, see omakorda toob kaasa ka erakorralised kultiveerimiskulud,
  2. Metsa ülestöötamine kallineb 15-20%,
  3. Saadava materjali hind väheneb 5-15%.
  4. Tormialadel võib kiireneda soostumine (transpiratsiooni vähenemine). 6.-7. august 1967.a. tabas Eestit erakordselt tugev torm, mida tuntakse Eesti metsanduses augustitormi e. sajanditormi nime all.

Kahjustas eriti ulatuslikult

Loode ja Põhja-Eesti metsi. Ajuti orkaaniks paisunud tuulele ei suutnud vastu panna ei männikud ega lehtpuistud, rääkimata kuusikutest, tormi jõud ületas nii tormihellade kui tormikindlate liikide vastupanu. Tormikahjustuse esialgne hinnatud maht oli ligikaudu

3,9 milj. m 3 so. 2,5% tolleaegsest metsade üldtagavarast.

5.5 Mets ja muld

Mulla mõju metsale

Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest kivimitest atmosfääri ja elusorganismide mõjul ning mille iseloomulikumaks tunnuseks on viljakus.

Kliimategurite kõrval on muld üheks peamiseks metsa kasvu mõjutavaks faktoriks.

Metsamullad võivad olla väga mosaiiksed, sõltuvalt lähtekivimist, reljeefist, maakoha hüdrogeoloogilisest ehitusest, mulla vanusest, taimestikust, inimtegevusest.

Mullatekketingimustele avaldavad mõju ka raied, metsapõlemised, tormikahjustused jt. metsas toimuvad protsessid.

Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava puidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade

majandamise võtted ja rakendatavad abinõud.

Liigiline koosseis – oleneb otseselt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel muldadel liigiliselt mitmekesised lehtpuu-segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt puhtmännikud. Okaspuupuistud tarvitavad mineraalaineid vähem kui lehtpuupuistud.

Tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus – sõltuvad väga suurel määral mullast, nii võib viljakal mullal 100 aasta vanuselt kasvada I bon. 600-700 m 3 /ha tagavaraga männik ja vaesel rabamullal sama vana V bon. puistu tagavaraga 50 m 3 /ha.

Vastupidavus tuulele – turvasmuldadel ja märgadel muldadel on tormikahjustuste oht suurem. Samuti on paepealsed puistud väga tormikartlikud.

Haiguste esinemine – lubjarikkad mullad on viljakad, aga sellistel muldadel on alati juurepessu kahjustuste tõenäosus palju suurem

Mullastik mõjutab ka puidu mehhaanilisi omadusi, nii on viljakatel muldadel kasvanud mändide puit halvemate tehniliste omadustega kui kehvematel kasvukohtadel (see on seotud aastarõngaste laiusega ja sügispudu osakaaluga puidus)..

Metsapuude mõju mullale

Metsapuud avaldavad mullale kõige tugevamat mõju oma juurestiku ja maapinnale langeva orgaanilise varise kaudu. Peale selle mõjutab mets mulda mikrokliima muutmisega (temperatuuri, valguse, niiskuse jt.) mullatekkeprotsessidele mõju avaldavate tegurite kaudu.

Varis- Metsapuud ammutavad toitesooli sügavatest mullakihtidest. Varise kaudu satuvad toitesoolad ülemistesse mullakihtidesse, kust neid saavad kasutada pindmise juurestikuga rohttaimed ja kust osa neist uhutakse vihmaveega tagasi sügavamatesse mullakihtidesse.

Metsavaris ja -kõdu on kõige suurem toitainete varuallikas, mistõttu metsakõdu kõrvaldamine mõjub metsa kasvule ebasoodsalt. Eriti ilmnes see varasematel aegadel, kui metsakõdu ja -varist kasutati loomade allapanuks.

Juured- Mets avaldab olulist mõju mullale oma juurestiku kaudu. Metsamullad on tunduvalt rohkem juurestatud kui põllumullad. Puud võtavad valdava osa toitainetest peente juurte (d<2mm) kaudu. Neid produtseeritakse juurde igal aastal ja igal aastal neid ka sureb, tekib nn. juurevaris. Juurevarise lagunemisel vabanevad toitained sarnaselt lehevarisele ja vabanenud toitained lähevad mulla koostisse.

Mikrokliima- Keskkonnatingimused (temp. valgus, niiskus jne) on metsas teistsugused kui metsata alal. See on tingitud võrastikust, puude mõjust keskkonnale. Seetõttu on mullatekke tingimused metsas erinevad mullatekketingimustest lagedal.

Metsavaris ja –kõdu

Variseks nimetatakse puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb peamiselt lehtedest (okastest), okstest, õite osadest, viljadest (käbidest) ja

kooretükkidest.

Metsakõdu on metsamulla mineraalse osa pinnal asuv mitmesugustes lagunemis- ja muundumisstaadiumis olev orgaaniline horisont, mis on oma arengus seotud mulla ja kogu fütotsünoosiga. Tähistatakse mullaprofiili kirjeldustes “O”. Metsakõduhorisont on metsahuumuse ehk huumusprofiili üheks eksogeenseks osaks. Metsakõdus peegeldub taim-ja muldkatte jvastastikune seos, varise voo iseloom mulda ja orgaanilise aine lagunemise kiirus.

Kõdu on vaheastmeks varise (orgaanilise aine) ja sellest moodustuva huumuse vahel.

Metsakõdus toimuvatest protsessidest oleneb nii huumusprofiili, kui kogu mullaprofiili kujunemine.

Metsamuldade uurimisel ja kirjeldamisel käsitletaksemetsakõdu:

  1. kui omaette uurimisobjekti
  2. kui metshuumusprofiili osa

Metsakõdude uurimisel ja kirjeldamisel on olulisemateks tunnusteks:

– jagunemine allhorisontideks

– tüsedus

– koostis

– lagunemise aste

– segunemine mineraalse kihiga.

Arvestades kõdu kiiret muutumist ajas (seda eeskätt viljakates kasvukohtades ja õhukeste kõdude puhul) on oluline ajaline aspekt (suvi, sügis, kevad).

Metsakõduhorisont (O) jagatakse allhorisontideks lagunemisastme alusel:

01 – varisekiht- on lagunemata või lagundajate poolt vähemõjutatud, varisest koosnev ülemine metsakõdu osa, tüsedus enamustes okaspuumetsades ca 1 cm, samblakatte

korral asub ta selle peal või sees, lehtpuumetsades on eristatav sügisel peale lehtede varisemist.

02 – pooleldi lagunenud kiht mitmesuguses lagunemis- ja muundumisastmes olevate taimejäänuste kõdu, kus taimejäänused on morfoloogiliselt ära tuntavad. Eristatakse kui tüsedus on vähemalt 1cm, võib ulatuda kuni 10cm-ni.

03 – amorfse metsakõdu kiht (amorfne – kujutu, vormitu). Asub vahetult mulla mineraalse osa peal, värvuselt tumepruun või must. Koosneb hästi humifitseerunud

orgaanilisest ainest (nim. ka epihuumus), selle kihi tüsedus tavaliselt 1-5cm.

Märgades kasvukohtades tekkinud tüsedat metsakõdu (10-30 cm) nimetatakse turvastunud metsakõduks. Kui orgaanilise aine kihi tüsedus on aga üle 30cm on

tegemist turbaga ja vastavalt ka turvasmullaga.

Olenevalt puistu koosseisust, juurdekasvust ja vanusest langeb igal aastal metsaalusele maapinnale 2…7 t/ha orgaanilist ainet – varist.

Kõdu hulk maapinnal oleneb ühelt poolt varise hulgast, mis langeb maapinnale ja teiselt poolt varise lagunemise tingimustest.

Kõdu kaitseb mulda erosiooni eest, mis on eriti oluline nõlvadel. Kõdu on suure veemahutavusega: ta võib siduda kuni 250% vett oma kuivkaalust, 4-5 cm tüsedune

kõdu võib siduda kuni 25 mm sademeid, vähendades sellega pindmist äravoolu

Olenevalt metsatüübist kestab kõdu lagunemine 4-8 aastat. Kõdu lagunemise kiirus (osa kõdust mineraliseerub, osa muutub huumuseks) oleneb mikroorganismide, mullafauna ja -floora koosseisust ja nende elutingimustest, millest tähtsamad on:

1) õhustatus, 2) kõdu koostis, 3) niiskus, 4) temperatuur ja 5) reaktsioon.

Taimejäänuste ümbertöötamisel on meso- ja makrofaunal peamiselt peenendamise

ülesanne. Mulda tuhnivad ja uuristavad liigid, peamiselt vihmaussid, segavad kõdu mulla mineraalosaga, parandades sellega lagunemistingimusi. Keemiliselt lagundavad kõdu peamiselt mikrofloora esindajad – bakterid ja seened. Orgaanilise aine lagundamisel moodustavad mullaorganismid komplitseeritud tööahelaid, kusjuures mitmesugused huumusevormid tekivad vastavalt nende tööahelate ülesehitusele.

Üks olulisemaid tegureid lagunemisel on õhustatus ehk aeratsioon

Kõdu koostisest avaldab mõju süsivesikute, valkude ja ligniini vahekord: mida suurem on ligniinisisaldus, seda aeglasem on lagunemine. Eri kõduliikide lagunemiskiirust seostatakse sageli süsiniku ja lämmastiku suhtega: mida väiksem see on seda kiiremini kõdu laguneb. Näiteks kõdul on C/N 12, sanglepal 16, sarapuul 28, pärnal 37, kasel 45, kuusel 48. Oluline on ka aluste sisaldus kõdus.

Oluline on ka kõdu veesisaldus: kui kõdu on õhukuiv, siis ta ei lagune. Niiskus suurendab kõdu lagunemiskiirust seni kuni õhu juurdepääs on küllaldane.

Eriti oleneb lagunemine temperatuurist. Talvel mikroorganismide elutegevus vaibub ja intensiivistub taas, kui temperatuur tõuseb. Enamiku mikroorganismide elutegevus on optimaalne temperatuuril 20-35º C.

Bakterid on nõudlikud ka mulla reaktsiooni suhtes: optimaalne on neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon.

Metsahuumus- Metsakõdu lagunemisel tekib huumus, mis on tavaliselt tume (pruun kuni must) amorfne mass ja mis on tugevalt seotud mulla mineraalosaga. Huumus koosneb peamiselt huumusainetest (humiinhapped, fulvohapped ja humiinained) ning mitmesugustest taimsete ja loomsete jäänuste lagunemissaadustest.

Erinevalt mullateadusest mõistetakse metsakasvatuses metsahuumuse all laiemas mõttes peale mulla mineraalosaga seotud tumeda amorfse massi ka metsakõdu, sest kõdu ja huumuse vahel on sageli väga raske vahet teha.

Mull ehk pehme huumus tekib laialehiste puude ja põõsaste (jalakas, saar, pärn, pöök, sarapuu jt.) varise kiirel lagunemisel, intensiivse bioloogilise aineringe ja

humifikatsiooni tingimustes.

Moder on keskmiselt huumuslik huumusprofiil, omadustelt mulli ja moori vahepealne, tekib mesotroofsetes tingimustes.

Moor e. toorhuumuslik huumusprofiil kujuneb toitainetevaestel lähtekivimitel (liivadel) lämmastikuvaese varise lagunemisel (enamasti okaspuumetsade kehvadel,

sageli liigniisketel muldadel).

5.7 Mets ja alustaimestik

Alustaimestiku all mõistetakse samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogumit, mis katab puude alust maapinda.

Alustaimestiku ohtrus ja liigiline koosseis sõltub metsast, mullast, reljeefist. Erinevates kasvukohatüüpides on alustaimestiku iseloom kardinaalselt erinev. Nii näiteks on kuivades nõmmemetsades, sambliku kasvukohatüübis, valitsevaks mitmesugused samblikud, viljakates kasvukohtades domineerivad rohttaimed ja rabas valdavalt turbasamblad.

Alustaimestiku metsakasvatuslik ja majanduslik tähtsus:

*Alustaimestik avaldab mõju mullatekkeprotsessile. Mitmed liigid nagu metspipar,

kopsurohi, saluhein, põdrakanep soodustavad mull-tüüpi kõdu moodustumist.

* Alustaimestik mõjutab metsa looduslikku uuenemist, kui rohttaimi on palju ja kamardumine tugev, siis ei saa maapinnale langenud seemned piisavalt niiskust ja ei

idane. Juhul kui tõusmed peaksidki tärkama, lämmatavad kõrrelised need. Kõrrelised

(eelkõige metskastik) takistavad loodusliku uuenduse teket ja arengut. Samuti võib tihe, lopsakas rohttaimestik takistada kultiveeritud või vegetatiivselt tekkinud puittaimede kasvu ning arengut.

* Osa metsa alustaimestiku liike annavad söödavaid marju, mis on oluline metsa kõrvalkasutuse seisukohalt. (metsmaasikas, har. vaarikas, mustikas, pohl, sinikas,

murakas, jõhvikas, põldmurakas).

* Alustaimestiku koosseisus on mitmeid ravim- ja meetaimi.

* Alustaimestikul on tähtis osa erosiooni vähendajana, seda eriti nõmmemetsades ja metsades mis kasvavad vahelduva reljeefiga aladel.

* Suur on alustaimestiku tulekaitseline tähtsus. Samblad ja poolpõõsad suurendavad tuleohtu, samuti soodustab seda kõrreliste kulu.

* Alustaimestik on indikaatoriks, mille põhjal saab informatsioonikasvukahatingimuste kohta. Teatud liikide esinemine osutab mulla viljakusele, niiskusele ja selle iseloomule. Harilik mänd Pinus sylvestris Männi perekond on okaspuude liigirikkaim, kuni 100 liiki. Neist Eestis kasvab looduslikult 1 liik (harilik mänd), introdutseeritud on aga ligikaudu 15 liiki. Jagatakse kaheks alamperekonnaks Haploxylon (viieokkalised) ja Diploxylon (kaheokkalised). Maailma kõrgeim männiliik on suhkrumänd (Pinus lambertiana) mis vüib kasvada kuni 81 m kõrguseks, suurimate puude tüvemaht 150-250 m3. Kasvab P- Ameerika lääne osas. Maailma vanim puuliik (tõenäoliselt pikima elueaga taimeliik) on igimänd Pinus longaeva e Pinus aristada var. longaeva. Vanima kasvava puu vanuseks on hinnatud 4790 aastat. Kasvavad Kalifornia idaosas. Kuni 40(50) m kõrgune puu, läbimõõt 1-1,5 m.Eesti kõrgeim mänd kasvab Järvseljal (46m). Võra koonusjas, vanemas eas muutub vihmavarjutaoliseks. Tüvi silinderjas, vähese koondega, puistus kasvavad puud kõrgelt laasunud. Koor sile, keskm. 100 a. vanuselt hakkab tekkima korp. Oksad korrapärastes männastes. Okkad kahe kaupa, 4-7 cm pikad, teravatipulised, nõrgalt keerdunud sinakasrohelised. Okkad püsivad võrsetel 3-4 a. Õitseb mai lõpul juuni algul. Viljastumine toimub järgmise aasta kevadel, millele järgneb käbide intensiivne kasv ja seemned valmivad sügisel. Seega kestab tsükkel tolmlemisest käbide valmimiseni 18 kuud. Käbid 3-7 cm pikad, läbimõõt 2-3 cm, piklikmunajad, pruunikad või hallikad (käbide värvus on üsna varieeruv tunnus). Seemnete varisemine algab aprillis. Viljakandvus puistus algab 25-35 a. Seemneaastad korduvad 3-4 (7) a. tagant. Laia areaaliga, kasvab väga suurel maa-alal Euroopas ja Aasias. Suure areaali tõttu eristatakse alamliike (geograafilisi rasse). Eestis 34,3% kõigist puistutest on männikud või männi enamusega. Täiesti külmakindel aga väga valgusnõudlik, laasub hästi ja varakult algab puistu isehõrenemine. Mullaviljakuse ja -niiskuse pn väga tolerantne – kasvab kuivadel kasvukohtadel (luiteliivad, looalad), samuti liigniisketel aladel (rabades), on väga laia ökoloogilise amplituudiga liik. Harilik kuusk Picea abies Sirgetüveline, tavaliselt – 30 m, soodsatel tingimustel 50-60 m kõrge. Eesti ja Baltimaade kõige kõrgemad puud (48 m) kasvasid Järvseljal. Hävisid 1967. a. tormis. Praegu kasvavad seal hetkel Eesti kõrgeimad puud 44-45 m. Võra kitsaskoonusjas, oksad männastes, enamasti horisontaalselt.

Okkad 1,3-2,5 cm pikad, läbimõõt 0,1-0,2 cm, tumerohelised, püsivad puud 6-7 aastat.

Koor noores eas sile vananedes tekib suhteliselt õhuke soomusjas korp.

Juurestik maapinnalähedane, mis põhjustab põuakartlikkust ja tormiheidet.

Õitseb mais. Noored käbid violetjad, vanemad punakas-helepruunid. 10-13 cm pikad, 3-4 cm läbimõõdus. Seemned valmivad oktoobris, varisevad järgmisel kevadel (märtsis). Külma ja pakasekindel. Noores eas tundlik aga hiliskülmade suhtes. Külmaoht on suur madalamatel ja niiskematel kasvukohtadel, kus kuusk tavaliselt ilma lehtpuuvõsa turbeta ei uuene. On varjutaluv, mistõttu uueneb edukalt vana puistu turbe all.

Eestis on harilik kuusk hariliku männi kõrval tähtis puuliik. 17,5% kõigist puistutest on kuusikud või kuuse enamusega. Kasvab mitmesugustel värsketel ja niisketel muldadel liivadest kuni turbamullani. Mullad kuusikutes võivad olla leetunud. Kasvab puhtkuusikuna või segus teiste puuliikidega. Vähemviljakates kasvukohatüüpides (ms) moodustab männi-kuuse segapuistusid, viljakamates tüüpides aga segametsi lehtpuudega (arukask, haab jt.). Sageli kasvab II rindes, kuna on varjutaluv.

Kuusel on väga palju vorme (üle 100). Eestis esineb looduslikult vara- ja hiljapuhkev vorm.

Harilik kadakas Juniperus communis

10-15 m kõrgune puu või puukujuline põõsas. Eesti kõrgeim kadakas 13,5 m Järvseljal, Ahunapalu kalmistul.

Oksad rõhtsad või püstised. Koor hallikaspruun, kestendav.

Okkad lineaalsüstjkad, teravatipulised, 1-2 cm pikad, 3-kaupa männaseis. Okkad püsivad võrsetel keskmiselt 4 a.

Kahekojaline, harva esineb ka ühekojalisis eksemplare. Õied moodustuvad sügisel. Õitseb mais. Pärast viljumist kasvavad seemnesoomused kokku ja moodustub marjataoline käbi, algul on roheline, hiljem kirmega sinakasmust, sisaldab 1-3 seemet.

Areaal lai – Euraasia kesk- ja põhjaosas, Põhja-Ameerikas alates 37. l.-k. Külmakindel.

Juurestik pinnalähedane. Talub hästi õhu kuivust ja kõrget temperatuuri.

Mullastiku suhtes vähenõudlik, kasvab sageli liiv- ja loomuldadel.

Aeglase kasvuga: 10 a . vanuselt ainult 40-50 cm kõrge.

Harilikul kadakal on mitmeid vorme: iiri, rootsi, sammasjas, roomav jne. Talub kärpimist, kasutatakse haljastuses. Kadakad võivad olla vaheperemeestaimed roosõielistel levivale roosteseenele. Puit tihe, sitke, aromaatne – kasutatakse treimis- ja nikerdustöödel. Kadakamarju kasutatakse alkoholitööstuses.

Klass jugapuud – Taxopsida

Selts jugapuulaadsed – Taxales

Sugukond jugapuulised –Taxaceae

Perekond Taxus – jugapuu

Okkad lamedad, kinnituvad võrsele spiraalselt. Perekonda kuulub 8 liiki, 1 liik kasvab looduslikult Eestis.

Harilik jugapuu – Taxus baccata

Kuni 15 m kõrge, laikoonusja võraga puu või põõsas. Eesti kõrgeim jugapuu kasvab Saaremaal, Tagamõisa poolsaarel ja on 12 m kõrge.

Okkad pealt tumerohelised, 1,8-3,5 cm pikad, püsivad puul 4-8 aastat. Koor pruunikashall sile, vanemas eas kestendav.

Õitseb mais, seeme valmib sügisel. Viljub rikkalikult, vili punane, munajas, otsast avatud (käbimari, marikäbi). Seemned, võrsed, okkad ja koor mürgised. Paljuneb seemnest, kännuvõsust, pistokstest.

Looduslikult kasvab Euroopas Põhja-Aafrikast Rootsini. Eestis leidub looduslikult vaid saartel (peamiselt Saaremaal) aga vähesel määral ka Lääne-Eestis. Kultuuris (haljastuses) aga kasvab kogu Eestis. Maailma suurimate jugapuude kõrgus ulatub 32,5 m, kasvavad Kaukaasias, vanus 1500 aastat

Väga aeglase kasvuga, eriti noores eas (juurdekasv vaid 2-3 cm aastas). 10-15 m kõrgused puud on enamasti 120-150 aastased. Samas aga väga pikaealine 2000-(4000) a.

Mullastiku suhtes on nõudlik, eelistab viljakaid huumusrikkaid muldi. Hästi varju taluv, kasvab edukalt teiste liikide turbe all. Eestis kasvavatest puuliikidest kõige varjutaluvam.

Soojalembene (-20 … – 25 C). Seepärast ei kasva looduslikult mandri Eestis, kus talved on karmimad

Puit väga väärtuslik, pruunikaspunane, tihe, hästi töödeldav. Jugapuu on okaspuudest ainuke vaiguta puuliik. Tumerohelise tiheda võra tõttu kasutatakse palju haljastuses. Talub hästi kärpimist. Gaasi ja tahma suhtes ei ole tundlik.

Et jugapuu on hävimisohus, on ta võetud looduskaitse alla.

Perekond lehis – Larix

Lehise perekonda kuuluvad suvihaljad ühekojalised kõrged puud.

Võra laikuhikjas, oksad kinnituvad enamasti horisontaalselt. Vabalt kasvavatel puudel on oksad sageli väga pikad – 10 m.

Okkaid on palju (20-40-75 kaupa lühivõrsetel, pikkvõrsetel ühekaupa, 1-5 cm pikad, 0,5-1,5 mm laiad.

Lehised on varapuhkevad (aprillis, mai alguses). Käbid valmivad õitsemisaasta sügisel, seeme variseb samal sügisel või järgmisel kevadel. Tühjad käbid jäävad puudele 2-3 aastaks.

On heitlehised okaspuud.

Enamik lehiseliike on väga valgusnõudlikud. Kliima suhtes vähenõudlikud, taluvad madalaid temperatuure. Mõned hilise vegetatsiooniga liigid kannatavad varakülmade tõttu. Juurestik on hästi arenenud ja tungib võrdlemisi sügavale, tormikindlad.

On okaspuudest üks produktiivsemaid ja kiirekasvulisemaid.

Puit tugev (üks tugevama puiduga okaspuid siinses kliimavööndis) ja väga vaigurikas, mistõttu on puit ka väga vastupidav mädanemisele.

Eestis üsna palju kultiveeritud, eriti ajavahemikus 1960-1970, kuid kultuurid on hiljem osutunud väga ebakvaliteetseteks (kõverad, okslikud).

Perekonda kuulub üle 20 liigi. Pärinevad Euroopast ja Aasiast. Eestis levinuimad Euroopa lehis ja siberi lehis.

Arukask Betula pendula

Perekonda kuulub kuni 150 liiki, neist Eestis kasvab looduslikult 4 liiki, kasvatatakse aga umbes 15 sissetoodud liiki.

Oluline metsapuu Eestis, kaasikud (aru- ja sookask kokku) moosustavad 31% kõikidest metsadest. Kuni 30 m kõrge sirgetüveline puu. Kõrgeim arukask kasvab Järvseljas, kv. 257 ja on 38 m kõrge. Tüve koor valge, kestendav, vanematel puudel moodustub mustjas sügavarõmeline korp. Lehed 4-7 cm pikad, 2,5-4 cm laiad, kolmnurksed kuni rombjad, pikalt terava tipuga, kaheli teravsaagja servaga. Võrsed karedad, kaetud tihedalt näärmetäppidega.

Õitseb mais peale pungade puhkemist, seeme valmib juuli lõpus. Isasurvad moodustuvad sügisel, on 5-8 cm pikad, rippuvad, 2-3-kaupa võrsete tipus. Emasurvad lühivõrsetel, 1,5-2 cm pikad ja moodustuvad kevadel enne lehtede puhkemist.

Vili on kahe laia tiivaga pähklike. Viljakandvus algab 10-15 a., kõige rikkalikum on 50 a. vanuses. Seemneaastad korduvad peaaegu igal aastal või üle aasta ja seemneaastatel on seemnete produktsioon rikkalik: keskmiselt 60 kg/ha (Eestis on saadud ka 200 kg/ha) ja kuna seemned on väga väikesed (1000 seemne mass 0,1-0,2 g), siis on seemnete hulk suur (metsa kunstlikul uuendamisel on arukase puhul soovituslik külvinorm 2-3 kg/ha). Paljuneb peamiselt seemnetest, noored puud võivad anda ka kännuvõsu. Suures osas just tänu rikkalikule seemnekandvusele ja seemnete heale idanevusele on arukask tuntud vitaalse pioneerliigina.

Areaal väga lai. Moodustab nii puht- kui segapuistusid. Kasvab peamiselt koos teiste lehtpuude ja hariliku kuusega. Sageli tekib kaasikutes varjutaluvatest puuliikidest (kuusest) II rinne. On kindlasti üks perspektiivsemaid liike endiste põllumaade metsastamisel (kiirekasvuline, haiguskindel, kvaliteetse puiduga, puidu majanduslik tähtsus suureneb jne.).

Täiesti külmakindel, väga valgusnõudlik. Mullastiku suhtes üldiselt vähenõudlik, eelistab värskeid ja kergeid liivsavimuldi. Siiski levivad arukaasikud eeskätt viljakamatel, parasniisketel muldadel. Ei talu kõrget põhjavett ja liigniisketel kasvukohtadel ei kasva. Juurestik tugev, küllaltki tormikindel puuliik.

Noores eas kiirekasvuline (juurdekasvu maksimum (10-20a. vanuses), kuid mitte eriti pikaealine, võib saada kuni 150 a. vanaks. Raievanus (50) 60-70 a.

Arukaasikud on reeglina tootlikud, keskmine boniteet I-II. Kaasikute suhteliselt madal keskmine aastane juurdekasv (4,8 tm/ha/a) on tingitud soo- ja arukase koos käsitlemisest. Eesti rekordkaasiku aastane jooksev juurdekasv 21 tm/ha/a (30 a. vana). Raieküpsetes arukaasikutes võib kasvava metsa tagavara ulatuda 300-450 tm/ha.

Puit on tugev, heade tehniliste omadustega, elastne, läikiv, hästi poleeritav, tihe. Puitu kasutatakse saetööstuses (siseviimistlus), mööblitööstus, vineeritööstus (kasevineer on üks levinuimaid), paberi- ja tselluloositööstuses, kütteks, söetööstuses.

Mahl joogiks.

Arukasel on palju teisendeid ja vorme, mis omavad dekoratiivset tähtsust: püramiidjas, põõsasjas, lõhislehine, punaselehine jne.

Eriti hinnatud on karjala e. maarjakase (Betula pendula var. Carelica) ilusa mustriga puit.

Arukase vorme eristatakse ka koore värvuse järgi. Sookask – Betula pubescens

Tavaliselt kuhi 20 m kõrge. Koor ka vanemas eas peaaegu juurekaelani valge, ilma korbata. Võrsed tihedalt hallkarvased, samuti pungad.

Lehed munajad, serv lihtsaagjas, 4-6 cm pikad, 3-4 laiad. Noored lehed karvased, vanematel lehtedel karvad vaid lehe allküljel, külgroodude nurkades.

Õitseb mais, arukasest hiljem. Emasurvad kuni 3 cm pikad. Seemned valmivad suve lõpul, viljad ei pudene kohe. Uueneb nii seemnetest kui ka vegetatiivselt (kännuvõsust).

Levinud Euroopa ja Aasia põhjaosas. Kasvab peamiselt kas puhtpuistuna või segus kuuse ja männiga. Aeglasema kasvuga kui arukask. Levib soostuvatel ja soomuldadel. Arukasest varjutaluvam. Külmakindel. Boniteet reeglina IV-V, raieküpsete puistute tagavara 100-150 tm/ha.

Puitu kasutatakse samuti nagu arukasel, kuid kuna tüved on peenemad ja kõveramad, siis puit ebakvaliteetsem kui arukasel. Puidu füüsikalis-mehhaanilised omaduse, kütteväärtus jne on sarnased arukasele.

Eestis kasvab ka soo- ja arukase hübriide, need on aga väheuuritud.

Perekond Lepp (Alnus)

Heitlehised puud ja põõsad, perekonnas umbes 30 liiki, neist Eestis looduslikult 2 liiki.

Ühekojalised, õied ühesugulised. Emas- ja isasõied ühel ja samal võrsel. Tuultolmlejad.

Kiirekasvulised. Juurestik hästi arenenud. Juurtel esinevad mügarad, kus elavad mikroorganismid (mügarbakterid), mis seovad õhulämmastikku. seetõttu on lepad tuntud mullaparandajad.

Kiirekasvulise, kuid lühiealised.

Puit pehme, esineb ainult maltspuit, värvuselt valge, õhu käes muutub pruunikaspunaseks.

Sanglepp e. must lepp – Alnus glutinosa

Kuni 30 m kõrge puu. Kõrgeim puu kasvab Järvseljas, kv. 257 ja on 30,5 m kõrge. Koor tumepruun, vanemas eas moodustub paks tume korp.

Lehed äraspidimunajad-ümmargused, 4-8 cm pikad, tömbi- või pisut pügaldunud tipuga. Noored lehed kleepuvad.

Õitseb märtsis-aprillis, seeme valmib oktoobris. Isasurvad 3-6-kaupa võrse tipus, rippuvad, emasurvad madalamal 3-5-kaupa lehtede kaenlas. Käbikesed 1,2-2 cm pikad, seeme 0,2-0,4 cm pikk, kitsa tiivaga. Vili üheseemneline läätsekujuline pähklike, ümbritsetud tiivaga. Paljuneb edukalt ka kännuvõsust (pärast raiet).

Areaal väga lai – Kesk- ja Põhja-Euroopa, Krimm, Kaukaasia, Väike-Aasia, Põhja-Aafrika. Moodustab metsi viljakatel märgadel muldadel. Tüüpiliseks sanglepa kasvukohaks on lodud (kõrge, liikuv ja hapnikurikas põhjavesi). Kaasliikideks saar, kask, harvem haab ja kuusk.

Kiirekasvuline (sanglepikute aastane jooksev juurdekasv (4,9 tm/ha), kuid suhteliselt lühiealine, võib saada -130 a. vanaks. Keskmine raievanus 60-80 a., keskmine boniteet 2,3. Külmakindel, kuid tundlik tugevate kevadiste hiliskülmade suhtes. Valguslembene. eelistab viljakaid, niiskeid muldi, kuid võib edukalt kasvada ka ammendatud põlevkivikarjääri puistangutel, liivadel (Luidja lepik) jne.

Puit kerge, pehme, habras, hästi töödeldav. Parkainete sisalduse tõttu puit muutub õhu käes punakaks. Kasutatakse saetööstuses (siseviimistlus), mööblitööstuses, kütteks, söetööstuses. Kasutatakse liha ja kala suitsutamiseks. Puidu kasutamisel on suurimaks probleemiks mädanikud (ebatuletael Phellinus igniarius). Koor sisaldab park- ja värvaineid. Esineb rida vorme: sügavate sisselõigetega lehed, kollaseleheline jt., neid kasutatakse haljastuses.

Hall lepp e. valge lepp – Alnus incana

Tavaliselt 15 m, harvem -25 m kõrge puu. Teadaolevalt kõrgeim hall lepp kasvab Järvseljal (28m).

Koor helehall, sile, vanemas eas korpa ei moodustu. Lehed ovaalsed-munajad, 4-10 cm pikad, 4-7 cm laiad, teritunud tipuga, kahelisaagja servaga, pealt tumerohelised, alt hallikate karvadega.

Viljakandvus algab varakult (10-15-aastaselt). Õitseb märtsis-aprillis. Käbid väikesed, 3-10 kaupa võrsete tippudes, valmivad sügisel. Seeme võrdlemisi laia tiivaga. Paljuneb seemnetest, aga ka vegetatiivselt, nii juure- kui ka kännuvõsudest.

Areaal väga lai, kasvab Euroopas, Aasias, Lääne-Siberis ja Kaukaasias.

Keskmise varjutaluvusega, (ületab varjutaluvuselt kaske, haaba ja sangleppa). Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid hästi kasvavad siiski viljakatel saviliiv- ja liivsavimuldadel. Kasvab ka soostuvatel muldadel. Valdav osa hall-lepikutest kasvab naadi ja angervaksa kasvukohatüübis. Täiesti külmakindel liik. Juurestik hästi arenenud. Kasvab sümbioosis kiirikbakteriga Frankia, mistõttu on võimeline siduma õhulämmastikku ja seeläbi parandama mullaviljakust.

Väga kiirekasvuline (kõige kiirekasvulisem puuliik Eestis: 7,5 tm/ha/a). Kasvukiirus on suurim 7-15 aasta vanuses. Kuid on lühiealine, maksimaalne vanus 50-70 a. Raieküpseks saavad hall-lepikud 20-30 a. vanuses, 40 aastane hall-lepik on üleküpsenud.

Peamiselt kasvab puhtpuistuna. Sageli asenduvad hall-lepikud looduslikult kuusega. Sageli esineb suktsessioon, kus hall-lepiku alla tekib looduslik uuendus, ja kuna hall lepp on lühiealine, tekib üsna ruttu lepiku asemele kuusik (seda enam, et lepp muudab mulla viljakamaks, kuusk on aga mullaviljakuse suhtes nõudlik puuliik). Hall lepp on sobiv puuliik ka põllumaade metsastamise ja sobiv eeluuendus kuusele. Halli lepa võssa raiutud koridoridesse kuuse kultiveerimisel ei kannata kuusk juurepessu kahjustuste all, samuti kaitseb selline võsa kuuske hiliskülmakahjustuste eest.

Puit pehme, punakasvalge, suurte säsikiirtega. Ehkki Eestis kasvav halli lepa puiduressurss on suur (32 milj m3 2000. aastal), on selle kasutamine suhteliselt tagasihoidlik. Valdavalt kasutatakse puitu kütteks ja sel alal võib tema majanduslik tähtsus tulevikus suureneda (puidukütte osakaal tõuseb aasta-aastalt).

2001. aastal alustas Eestis Saugal tegevust uus saetööstus, mis hakkas tootma hallist lepast saematerjali, kuid 2002. aasta lõpus spetsialiseerus ümber teistele puuliikidele, kuna majanduslik tasuvus oli ebarahuldav. Siiski sobib ka halli lepa puit saetööstuse tooraineks, puitu kasutatakse siseviimistluseks, taaraks, kaubaalusteks jne. Palju kasutatakse halli leppa ka söetööstuses, liha ja kala suitsutamiseks. Mõnel pool Euroopas (Rootsis) kasutatakse halli lepa puitu paberi- ja tselluloositööstuses (pakkematerjali, näit. lainepapp) tootmiseks. Põhimõtteliselt on lepapuidu füüsikalised omadused (puidukiud) sobivad paberi tootmiseks, kuid suure parkainete sisalduse tõttu on paberi tootmine lepast kulukas ja sugugi mitte keskkonnasõbralik.

Esineb ka vorme, mis väärivad kasutamist haljastuses: lõhislehine ja kollaselehine.

Eestis kasvab looduslikult ka halli ja sanglepa hübriide (Alnus hybrida).

Harilik haab – Populus tremula

Kuni 30 m kõrge puu. Kõrgeim haab kasvab Järvseljal kv. 243 ja on 40 m kõrge. Tüvi sirge, silinderjas, noores eas siledakooreline, vanemas eas aga kaetud korbaga. Võra lai ümarovaalne või laisilinderjas. Puistus laasub kiiresti ja kõrgelt. Lehed peaaegu ümmargused, 5-7 cm, jämedalt tömpjassaagja servaga. Lehtib mai keskel, lehed algul kollakaspunased. Ka sügisel on lehed punased, eriti noortel puudel.

Suure areaaliga liik: Euroopas, Aasias, Põhja-Aafrikas. Eestis kasvab peamiselt segus teiste puuliikidega (kuusk, kask, lepad). Suhteliselt harva moodustab ka puhtpuistusid.

Õitseb enne lehtede puhkemist aprillis-mais. Isasurvad tumepurpurpunased 7-8 cm pikad emasurvad – 12 cm pikad vähem värvikad. Seemned valmivad juuni lõpul, juuli algul. On kahekojaline liik, reeglina leidub isasõitega isendeid rohkem. Eestis paljuneb peamiselt juurevõsude abil, juurevõsu annab väga rikkalikult.

Noorelt kiirekasvuline, kasvukiiruselt Eestis II kohal (6,3 tm/ha/a). Vanus 80-100 a., harva kasvavad vanemaks (150-160 a.). Keskmine boniteet kõrge: 1,3. Raieküpsete puistute tagavara võib olla kõrge (400-500 tm/ha). Eesti rekordpuistu (haava triploidne vorm, kasvab Järvseljas), mis on 70a. vana, on tagavaraga 700 tm/ha, kuid kui liita hooldusraiete käigus väljaraiutud puidu kogus, siis ulatub koguproduktsioon kuni 1000 tm/ha.

Täiesti külmakindel, valgusnõudlik, kasvab peamiselt viljakatel ja väga viljakatel kasvukohtadel. Keskmise tormikindlusega liik.

Haava kasvatamisel on peamiseks probleemiks seenhaigused, neist kõige haavataelik (Phellinus tremula). Hinnanguliselt 90-95% raieküpsetest haavikutest on nakatunud selle seenega ja puit seetõttu mädanikuga ja tarbepuidu väljatulek väike.

Eristatakse mitmeid vorme: koore värvuse järgi: tumeda (halli) kooreline, aeglasema kasvuga ja heleda (rohelise) kooreline, kiirema kasvuga ja haava triploidne vorm (Populus tremula f. gigas).

Puidu kasutamise mahud varem olid üsna tagasihoidlikud, tööstuslikult vähesel määral tuletikkude tootmiseks, kuid valdavalt kasutati kütteks.

Seoses puidutööstuse kiire arenguga peale Eesti taasiseseisvumist, hakati ka haavapuitu rohkem kasutama saetööstuses (probleemiks on ka siin suur mädanike osatähtsus). Kehvema kvaliteediga saematerjali kasutatakse pakendite, kaubaaluste jms valmistamiseks, parema kvaliteediga puitu aga siseviimistluseks (voodrilauad) ja lavalaudade valmistamiseks. Tänapäeval töödeldakse haavapuitu kõrgel temperatuuril ja rõhul (termotöödeldud haab) ning sellist materjali kasutatakse siseviimistluses (saunades, ka lavalaudadeks).

Eestis on traditsiooniliselt ka katuselaaste valmistatud haavapuidust.

Murranguline oli aga uue paberitööstuse valmimine Soomes 90-ndate lõpus. Uuel tehnoloogial põhinev tehas toodab tippkvaliteediga paberit ja kasutab selleks toorainena haavapuitu, mistõttu haava kasvatamine sh, hübriidhaava kasvatamine on muutunud nii Soomes, kui tema naaberriikides aktuaalseks.

Hübriidhaab.

Hübriidhaava kasvatamine ja selektsioon muutus aktuaalseks Põhja-Euroopas ja Eestis peale 1998. a. kui Soomes, Kirkniemis alustas tööd pärast renoveerimist uuel tehnoloogial põhinev paberitööstus, mis kasutab toorainena haavapuitu.

Hübriidhaaval – harilik haab (Populus tremula) x ameerika haab (P. tremuloides) on kiirem kasv kui harilikul haaval, samuti on hübriidhaava puidu omadused sobivamad paberi tootmiseks. Keskmine juurdekasv aastas 11 – 16 m3/ha, max – 25 m3/ha. Keskmine raiering 20 – 25 aastat. Aretuseks kasutatakse vegetatiivset paljundamist, peamiselt meristeempaljundust. Eestisse planeeriti kultiveerida 5 a. jooksul (1999-2003) 1,7 milj. taime, so. 1000 – 1500 ha. Alustati 1999. a. kevadel, kui istutati 130 Harilik tamm – Quercus robur

Tamme perekond on väga liigirikas, teatakse 450-500 erinevat tammeliiki.

Harilik tamm kasvab 30-40 m kõrguseks. eesti teadaolevalt kõrgeim puu kasvab Sagadi mõisapargis ja on 32,6m kõrge. On laikuhikja võra ja tugevate okstega puu. Puistus kasvades on tüvi väikese koondega ja hästi laasuv. Koor noorelt oliivpruun, hiljem peaaegu must, paks, pikilõhedega. Pungad munajad, ladvapung ümbritsetud rohkete külgpungadega. Noored lehed sageli punakad. Lehed sulghõlmsed, 5-7 hõlmapaariga, 7-15 cm pikad, nahkjad. Septembris hakkavad kolletuma, hiljem pruunistuvad. Mõnel teisendil jäävad lehed talveks puule. lehed on parkainetest väga rikkad, kõdunevad halvasti.

Õitseb lehtimise ajal (mai-juuni). Viljakandvus üksikpuudel 20-25 a., puistus 50-60 a. Isaõied 3-6 cm pikkused rippuvad urvad, mis asuvad eelmise aasta võrsete tipul 2-3-kaupa. Emasõied 2-3-kaupanoortel võrsetel. Tolmlemise ajaks ei ole seemnealged veel arenenud ja viljastumine toimub alles 2 kuu pärast. Seemneaastad 4-8 aasta järel, viljakates kasvukohtades ka igal aastal. Tõrud 1,5-3,5 cm pikad. Kuupula ümbritseb 1/3-1/4 pikkuselt. Seemneaastal võib 1ha-lt saada kuni 1,5 tonni tõrusid. Paljuneb peamiselt tõrudest, noores eas annab ka kännuvõsu.

Areaal on lai, kasvab Euroopas, Kaukaasias, Väike-Aasias. Eestis kasvab oma areaali põhjapiiril, seetõttu on ka tammikute kasv siin aeglane (2,3 tm/ha/a) ja nad on ka vähelevinud (tammikute osatähtsus puistutest riigimetsas 0,1% ja erametsas 0,4%). Keskmine tammikute boniteet Eestis III.

Kevadvõrsete moodustumine algab koos pungade puhkemisega, kestab juuni I pooleni, siis formeerub ladvapung. Juuni keskel puhkevad pungad uuesti ja toimub teine juurdekasv, tekivad nn. jaanivõrsed. Selliselt tekkinud võrsete teist pikkuskasvu nimetatakse metsanduses teiskasvuks (mitte segi ajada teiskasvuga biol. mõistes e. jämeduskasvuga).

Valgusnõudlik, ei talu ülavarju, talub aga külgvarju, mis soodustab ka laasumist (kaaspuuliikideks sobivad harilik vaher, pärn, jalakas, hall lepp). Üldiselt külmakindel, väga külmad talved võivad kahjustada viimase aasta võrseid. Tundlik ka hiliskülmade suhtes. Mullastiku suhtes nõudlik, eelistab huumusrikkaid liivsavimuldi. Ei talu liigniiskust, talub aga lühiajalist üleujutust. On väga võimsa juurestikuga, seetõttu ka Eestis kõige tormikindlam puuliik.

Kõrguse kasv lakkab 140-150 a., diameetri kasv kestab aga kuni kõrge eani. Võib saada kuni 1500 aastat vanaks. Eestis suurim ja vanim tamm (Tamme-Lauri tamm Urvastes) on ümbermõõduga 8 m ja kõrgusega 21 m, vanus ~ 700 aastat.

Puit on väga heade omadustega ja kõrgelt hinnatud. Puitu nimetatakse puiduteaduse rõngassooneliseks (suured sooned (augud) aastarõngastes. Esineb lülipuit, mis on hele- või tumepruun. Ristlõikepinnal on selgelt näha säsikiired. Puit raske, kõva, elastne, heade tugevusomadustega, vees muutub mustaks, (tekkib nn. must tamm) mis on eriti hinnatud mööblitööstuses ja tarbekunstis.

Puitu kasutatakse siseviimistluses (uksed, trepid, parkett, liistud), mööblitööstuses, laevaehituses, alkoholitööstuses (veini- viski ja brändivaadid).

On ka mitmeid vorme, mis on hinnatud haljastuses: püramiidtamm lõhislehine tamm, leinatamm jne. Harilik tamm on levinud pargipuu, laialt kasutatav haljastuses. Harilik saar – Fraxinus excelsior

Kõrge puu 25-35 m. eesti kõige kõrgem saar kasvab Ida-Virumaal Mäetaguse pargis ja 30 m kõrge. Tüvi sirge, väikese koondega, hästi laasuv. Koor noore eas sile rohekas, vanemas eas sügavate pikirõmedega või madalate ristirõmedega. Pungad süsimustad, ladvapung suur. Lehed kuni 40 cm pikad, 9-15 lehekesega (4-10 cm pikad).

Õitseb kevadel enne lehtede puhkemist, õied pruunides pööristes. Viljad (tiibvili, 2-4 cm pikk) valmivad sügisel ja jäävad puudele sageli ka talveks. Viljakandvus lagedal kasvavatel puudel algab 15-20 a. vanuselt, puistus 30-40 a.

Kasvab Norrast kuni Krimmi ja Kaukaasiani. Areaali põhjaosas moodustab puistuid koos sanglepa ja kuusega, lõunapool koos tammega. Puhtpuistuid moodustab harva. Eestis suhteliselt vähelevinud (saarikute osatähtsus puistutest riigimetsas 0,2% ja erametsas 0,5%). Keskmine saarikute boniteet Eestis II.

Kiirekasvuline, keskmine saarikute aastane juurdekasv 4,0 tm/ha/a. Üldiselt külmakindel, kuid tundlik kevadiste hiliskülmade suhtes. Noores eas talub varju, vanemad puud (10-15 a.) on aga valgusnõudlikud. Mullaviljakuse suhtes nõudlik. Kasvab valdavalt kahel erineva veereziimiga kasvukohal: lodus ja paepealsetel muldadel, vastavalt kasvukohale nimetatakse neid ökotüüpe: lubjasaar ja luhasaar.

Juurestik hästi arenenud, seetõttu ka tormikindel.

Raievanus 100-130 a., maksimaalne vanus 150-250(300) a. Puit on väärtuslik, tugev ja dekoratiivne. Ka saare puit on nii nagu tammepuitki rõngassooneline ja lülipuiduga, kuid tammepuidus on näha rohkelt säsikiiri. Ka oma vastupidavuselt (mädanikele) ja tugevuselt jääb saarepuit tammele alla. Puitu kasutatakse peamiselt siseviimistluseks (voodrilauad, liistud, trepid, uksed) ja mööbli valmistamiseks. Laialt kasutatud ka pargipuuna. Esineb vorme ja teisendeid: valgekirjude lehtedega, kollasekirjude lehtedega, lihtlehine, kerajas, leinasaar jt.

Harilik pärn Tilia cordata

Kuni 30 m kõrge, laia võraga puu. Koor noores eas sile, tumehall, hiljem tekib mustjashall, rõmeline korp. Lehed 4-6 cm pikad, sama laiad.

Õitseb juulis. Õisik 3-11-õieline. Õied kollakasvalged, lõhnavad, meerohked, kasutatakse ka teena.Viljad pähklikesed, vaevalt märgatavate ribidega, läbim. 0,8 cm,

viltjaskarvased. Valmivad oktoobris, varisevad talve jooksul. Seemned on pika puhkeperioodiga ja uuenemine seemnetest ei ole väga sage. Uueneb vegetatiivselt, kännu ja juurevõsust.

Noorelt kasv aeglane. Pikaealine – 300-400(600) a.

Juurestik hästi arenenud. Mullastiku suhtes võrdlemisi nõudlik, eelistab värskeid huumusrikkaid liivsavi- ja saviliivmuldi. Soostunud muldi ei talu, küll aga talub põuda. Väga varjutaluv, Eestis kasvavatest lehtpuudest üks varjutaluvamaid. Külmakindel

Puit kerge, valge, kasutatakse tisleritöödeks, vineeriks, mööbliks jne. Noorte puude koor sobib niinena sidumismaterjaliks. Pärna puhtpuistusid on väga vähe. Sagedamini kasvab viljakates kasvukohtades (salumetsades) koos teiste laialeheliste lehtpuudega. Väga levinud haljastuses, talub linnatingimusi (õhusaaste).

Eestis palju suute mõõtmetega puid: “Täri pärn” Saaremaal (überm. 6,5 m), “Pühapärn” Hiiumaal (5,6 m) jt. Rida vorme, milliseid eristatakse võra kuju, värvuse jm. järgi.

Harilik vaher Acer platanoides

I kõrgusjärgu puu, soodsates tingimustes kasvab kuni 30 m. Kõrgeim vaher kasvab teadaolevalt Loodi-Püstimäel ja on 33m kõrge. Võra tihe laimunajas. Vanemate puude tüvi kaetud tumehalli peenerõmelise korbaga. Pungad võrsetega enam-vähem sama värvi (punakaspruunid), ladvapunga kõrval kaks väiksemat külgpunga, pungad vastastikku. Lehed suured, 5-15 cm pikad ja sama laiad,5-7 hõlmaga.

Õitseb mais enne lehtede puhkemist. Õied kahesugulised. Õied meerikkad. Mahl suhkrurikas. Vili kaksiktiibvili, mis peale valmimist jagub kaheks üheseemneliseks osaks. Vilja kannab igal aastal, paljuneb kergesti seemnetest aga annab ka kännuvõsu.

Noorelt kasvab kiiresti, üle 10-20 a. puudel kasvukiirus väheneb. Võib saada 150-200 a. vanaks. aniaJuurestik hästi arenenud, külgjuured hästi arenenud ja hargnevad. Külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes nõudlik, eriti mullaniiskuse suhtes (kuivadel ei kasva). Looduslik areaal Kesk- ja Põhja-Euroopa, Kaukaasia, Väike-Aasia. Eestis levib leht- ja segametsades segus tamme ja saarega, sageli II rindes. Vahtra puhtpuistusid on Eestis vaid ca 40 ha.

Puit kollakas või punakas, sitke, vastupidav. Puitu võib kasutada siseviimistluses (põrandad, trepid, uksed jne), mööbliks. Harilik vaher on laialt levinud haljastuses. Talub hästi kärpimist. Hinnatud on mitmed dekoratiivsed vormid, eriti punaselehised.

Künnapuu Ulmus laevis

20-30 m kõrge puu. Võra laiovaalne. Lehed ovaalsed, 5-12 cm pikad, 3-6 cm laiad, ebasümmeetrilised, sageli üks pool teisest lühem, kahelisaagja servaga, kaetud pehmemate karvadega kui har. jalakal.

Õitseb enne lehtede puhkemist aprillis-mais, õied kimbuna lühivõrsetel. Tiibvili ca 1,5 cm läbimõõdus, seeme asub tiiva keskel. Seemned idanevad kiiresti. Annab kännuvõsu. Noores eas kiirekasvuline, hiljem kasv aeglustub. Võib saada 300-400 a. Juurestik hästi arenenud. Külmakindel, keskmise varjutaluvusega, mullastiku suhtes nõudlik. Puit väga väärtuslik: kõva, halvasti lõhestuv, maltspuit kollakasvalge, lülipuit pruun-tumehall. Kasvatatakse sageli pargipuuna sügisel dekoratiivsete värvirohkete lehtede tõttu. Harilik jalakas Ulmus glabra 25-30 m puu. Tüvi silinderjas, koor hallikasmust sügavarõmeline. Lehed suured 8-16 cm pikad, 5-8 cm laiad, ovaalsed, kiilja alusega, nõrgalt ebasümmeetrilised, kahelisaagja servaga, karekarvased. Sageli külgrood hargnevad enne lehe serva jõudmist. Õitseb aprillis enne lehtede puhkemist. Õied tihedates kimpudes. Vili ovaalne, 2-2,5 cm pähklike, asub tiiva keskel. Idaneb halvemini kui künnapuul. Annab ka kännuvõsu. Areaal laiem kui künnapuul. Täiesti külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes nõudlik. Talub linnatingimusi ja kärpimist. Puit samuti väärtuslik nagu künnapuul. Vorme kasvatatakse parkides: kollasekirjud lehed, püramiidjas, leinajalaks jt. Haljastuses kasutamist piirab seenhaigus jalakasurm, mida levitab teatud liiki maltsaürask.

6. Metsa kasvukohatüübid

Metsad on väga erinevad liigilise koosseisu, struktuuri, produktiivsuse ja muude omaduste poolest ning see mitmekesisus on tingitud erinevatest metsa

kasvukohatingimustest. Kasvukohatingimused mõjutavad suurel määral metsa koosseisu, alustaimestiku iseloomu, puude juurdekasvu ja saadava puidu kvaliteedi.

Metsade suure mitmekesisuse tõttu saab nende majandamine olla edukas vaid konkreetseid ökoloogilisi tingimusi tundes ja arvestades. Metsade majandamiseks on

vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste alusel), selleks jagatakse metsad kasvukohatüüpideks (kkt).

Metsade majandamine toimub Eestis suures osas kasvukohatüüpide põhiselt (erinevates kkt-ides kasvatatakse erinevaid puuliike, kasutatakse erinevaid uuendusmeetodeid jne).

Et võimalikult lühidalt ja informatiivselt iseloomustada valitsevaid kasvukohatingimusi, ongi kasutusele võetud kasvukohatüüpide mõiste. Eesti metsanduses (nii praktikas, kui ka metsateaduses kasutatakse E. Lõhmuse poolt 1984.a. avaldatud kasvukohatüüpide klassifikatsiooni (nn. Lõhmuse klassifikatsioon).

Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade

kogumit. Seega määratakse kasvukohatüüp tunnuste kompleksi alusel. Peamised tunnused

millest juhindutakse on muld, veereziim, alustaimestik ja reljeef. Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega

(näiteks mustika kasvukohatüüp), soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse

üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks raba kasvukohatüüp). Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi.

Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks. Seega tuleb vahet teha kahel

mõistel: metsa kasvukohatüüp = muld + veereziim + alustaimestik+reljeef

metsatüüp = muld + veereziim + alustaimestik +reljeef+ puistu

Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest (näiteks mustikakuusik, rabamännik).

Eraldatud tüpoloogiliste üksuste omavahelised seosed ning ökoloogiline olemus ilmnevad selgemini korrastatuna ökoloogilisteks seeriateks. E. Lõhmuse koostatud

metsakasvukohatüüpide ordinatsiooniskeemil on kasvukohatüübid paigutatud nii, et nähtub nende asend peamiste varieeruvust põhjustavate ökoloogiliste tegurite kui ka 44.45.teineteise suhtes.

Metsatüüpide rühmitamine

Metsade kasvukohatingimusi on mitmesuguseid, sellepärast on ka metsatüüpe palju.

Alati ei ole võimalik ega ka vajalik iseloomustada metsi kasvukohatüübi täpsusega.

Seepärast on vajalikud ka üldisemad, suuremahulisemad klassifikatsiooniüksused.

Arvestades ainult üht metsa oluliselt mõjutavat faktorit – veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi:

1) arumetsad:

mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüsedusena (kuivendatud muldadel kuni 25 cm)

2) soometsad:

metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Põhjavesi ulatub suuremal osal ajast maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainetesisalduse tõttu

madal, enamasti IV-V boniteedi puistud. Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib boniteet ulatuda I-III.

Klassid omakorda jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja

veereziim. Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi.

Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse:

1.1 Loometsad

Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad.

Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem

kuusikuid ja kaasikuid. Puistud halvakasvulised ja hõredad, nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest.

Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja sellest tingitud põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2

kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest ligikaudu 3%.

Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate tingimustega kasvukohatüüp. Esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on ebaühtlane. Puud halvasti laasunud, boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm (väga õhukesed paepealsed mullad (Kh’). Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas, võib kevadeti esineda aga liigniiskust.

Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puud tormihellad (õhuke mullakiht). Alusmetsas kadakas, pihlakas, sarapuu. Alustaimestik

hõre, iseloomulikud on lubikas, leesikas, metskastik, lillakas, sinilill. Sambla-samblikurinne on katkendlik, esineb nii tüüpilisi metsasamblaid (palusammal, laanik),

kui ka looaladele iseloomulikke, lubjalembeseid liike (looehmik).

Raiestike taasmetsastamine on väga keeruline.

Esinevad peamiselt saartel ja Lääne-Eestis.

Kastikuloo (kl) – tekib samuti paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam kui leesikaloo tüübil (10-30 cm). Esinevad õhukesed paepealsed (K’’) või õhukesed kuni keskmise tüsedusega rähkmullad (K’’ K’’’). Tüsedama mulla tõttu on siin   kasvutingimused paremad. Muld on kõrge huumusesisaldusega. Peamiselt esinevad männikud, esineb ka männi-kuuse segapuistusid (kuused kannatavad juurepessu kahjustuste all), tootlikkuselt kuuluvad puistud III-IV boniteedi klassi. Esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem ja nad on enamasti kõveratüvelised.

Alusmetsas domineerivad sarapuu, kadakas, vähem on kuslapuud, tuhkpuud, mage

sõstart, paakspuud. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised: metskastik, punane aruhein,

lubikas. Varjus leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk, võsaülane, lillakas. Ka selles kasvukohas toimub uuenemine kamardumise ja ebasoodsate kasvukohatingimuste tõttu aeglaselt.

Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.

1.2 Nõmmemetsad

Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada, tootlikkus madal – IV-V bon. Esinevad enamasti leedemullad (L). Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp.

Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.

Sambliku kasvukohatüüp (sm) – on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kõrgematel pinnavormidel, kus põhjavesi on

sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline (3,0-4,5), kõdu (moor) on 2-6 cm tüse.

Puistutest on valitsevad hõredad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Tootlikkus on madal IV-Va bon. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud,

islandi samblik), puhmasrindes kanarbik, pohl, leesikas. Kuivad ja tuleohtlikud metsad.

Metsa looduslik uuenemine on puudulik, raiestikud uuenevad väga raskesti.

Levinud Põhja- ja Loode-Eestis.

Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva

kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad). Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline.

Puistutest esinevad hõredad puhtmännikud – IV-V bon.

Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid.

Alustaimestik on liigivaene, rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on

mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad (palusammal,

kaksikhambad) ja samblikud (põdrasamblikud, islandi samblik).

Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid.

1.3 Palumetsad

Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema

niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke

huumushorisont.

Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes.

Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas.

Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.

Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel.

Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad (mitmesuguse päritoluga:

fluvioglatsiaalsed, moreensed). Esineb ka kahekihilisi lähtekivimeid, kus moreeni katab liiv. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud harilik (L) või huumuslik (L(k)) leedemuld või sekundaarne leedemuld (L(s)).

Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline (3,5-5,0).

Puistutest domineerivad männikud II-III bon., raieküpse puistu tagavara 250-350 m 3 /ha. Kuuske leidub vähesel määral järelkasvuna või teises rindes. Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid. Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik.  Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas – mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik.

Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga.

Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse. Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega. Suurem mullaviljakus  selles tüübis on tingitud peamiselt moreenist, mullad on sekundaarsed leeedemullad L(s) või huumuslikud leedemullad L(h). Siin võib männikute boniteet ulatuda Ia-ni ja raieküpse puidu tagavara 600 m 3 /ha. Ka siin puud (männid) väga kvaliteetsed.

Alustaimestikus on tüüpilise pohla alaga võrreldes rohkem rohttaimi (laanelill,

maikelluke, jänesekapsas), samuti kilpjalga.

 

Mustika (ms) – esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal. Mulla lähtekivim liiv või karbonaadivaene moreen. Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele. Esinevad gleistunud leede (LIIg-LIIIg) või huumuslikud leedemullad L(k)g, mullareaktsioon on happeline (2,5-3,5).

Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad, harvem sekundaarseid kaasikuid ja haavikuid, boniteet II-III. Ehkki ka kuusikud mustika kasvukohatüübis on produktiivsed, tuleks peapuuliigina eelistada mändi. Puistud hea tervisliku seisundiga.

Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus.

Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat, kadakat, pajud.

Alustaimestikus tihe samblarinne (palusammal, laanik), puhmad (mustikas, pohl) leseleht, palu-härghein, kattekold, kilpjalg. Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest.

Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont enamasti kuni 25 cm

tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon.

1.4 Laanemetsad

Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänesesekapsa kasvukohatüüp.

Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) – esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud (LkI-LkIII) või näivleetunud (kahkjad) mullad (LP), mis mõnikord võivad olla ka nõrgalt gleistunud. Mulla lähtekivimiks on enamasti karbonaadivaene punakaspruun saviliiv või liivsavimoreen. Varis laguneb küllaltki kiiresti, kõdukiht on õhuke.

Puistud on kõrge tootlikkusega (Ia-I, harva II), parimate puistute keskmine kõrgus ulatub 35-40 meetrini ja tagavara 800 m 3 /ha. Kõige enam levinud kuusikud (ligi 50% on jänesekapsa kuusikud), puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud. Sagedased on ka segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne.

Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Esineb kuslapuu, punane leeder, paakspuu, pihlakas, vaarikas, sarapuu, näsiniin.

Alustaimestik liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leselehte, laanelille, sinilille, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, metstähtheina, naiste- ja ohtest sõnajalga jne. Samblarindes metsakäharik, palusammal, laanik, samblarinne pidev.

Moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu- ja Lõuna – Eestis.

Sinilille (sl) kasvukohatüüp – levinud positiivsetel pinnavormidel (lainjatel moreentasandikel, voortel). Mulla lähtekivimiks on karbonaatne moreen. Muld on

viljakas, tüüpiline on leostunud (Ko) või leetjas (KI) muld. Kõdukiht väga õhuke või puudub, sest lagunemistingimused on head. Huumushorisont on tüse (15-25 cm),

mullareaktsioon neutraalne, alumised kihil karbonaatsed.

Puistutest leidub kõige enam kuusikuid (2/3), mida sageli on kahjustanud juurepess. Just juurepess põhjustab vanemate kuusikute hõrenemist ja juurdekasvu langust. Männikuid 1/4 ja kaasikuid 1/10, nende seisund on hea, vähem leidub tammikuid, haavikuid, hall-lepikuid.

Boniteet Ia-II, madalama boniteediga on vanad tammikud.

Alusmetsas mage sõstar, kuslapuu, türnpuu, pihlakas, magesõstar, lodjapuu, näsiniin, vaarikas.

Alustaimestik on liigirikas, kasvavad sinilill, jänesekapsas, metsmaasikas, lillakas, võsaülane, koldnõges, külmamailane, lakkleht, ussilakk. Samblarindes metsakäharik, lehviksammal, palusammal.

Kõige enam levinud Pandivere kõrgustiku ümbruses, aga ka Põhja- ja Loode-Eestis,

metsadest 5%.

1.5 Salumetsad

Levivad viljakatel, lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud muldadel. Veereziim soodne.

Viljaka mulla tõttu puistute koosseis väga mitmekesine. Esinevad lehtpuumetsad,

millede koosseisus enamasti kask, haab, saar, tamm, pärn, jalakas. Ka kuusikuid.

Peamiselt segapuistud, Ia-II bon.

Naadi ja sõnajala kasvukohatüübid.

Naadi (nd) kasvukohatüüp – asuvad tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel.

Lähtekivim karbonaatne. Põhjavesi ulatub mullaprofiili, mistõttu taimed on veega hästi varustatud, levivad gleistunud leetjad (KIg) või gleistunud leostunud (Kog) mullad.

Kõdukiht puudub, huumushorisont tüse – 20-35 cm. Viljaka mulla ja soodsa veereziimi tõttu Eesti viljakaim kasvukohatüüp.

Puistutest üle poole moodustavad kaasikud ja 1/5 kuusikud. Levinud on ka laialehised

lehtpuuliigid. Sobib (tänu väga kõrgele mullaviljakusele) ka kõvalehtpuude (tamm, saar, vaher, jalakas jne.) kasvatamiseks. Puistud on kõrge tootlikkusega Ia-I (harva II) boniteediklass. Parimad (kõrge tootlikkuse ja täiusega) on kaasikud.

Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas – sarapuu, mage sõstar,

toomingas, kuslapuu, näsiniin, vaarikas, lodjapuu jne.

Alustaimestik väga liigirikas, domineerivad rohttaimed, esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid – kopsurohi, naat, püsik-seljarohi, metspipar, koldnõges, ussilakk jne.

Peamiselt Eesti ida- ja keskosas, 8% metsadest.

Sõnajala (sj) kasvukohatüüp – salumetsade madalamatel reljeefi osadel, peamiselt

orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutusi.

Iseloomulikud on leostunud gleimullad (Go), küllastunud gleimullad (G(o)) ja turvastunud mullad. Mullareaktsioon neutraalne, mikroreljeef mätlik.

Puistutest on sagedasemad kaasikud (2/3) ja sanglepikud (1/10). Esinevad ka lehtpuu

segapuistud – sanglepp, kask, haab, II rindes pärn, saar, jalakas. I (Ia-II) bon.

Alusmets hõre kuid liigirikas – toomingas, kuslapuu, mage sõstar, vaarikas, näsiniin.

Alustaimestikus domineerivad sõnajalad (naiste,- ohtene.- maarja.- ja laanesõnajalg).

Rohttaimedest angervaks, seaohakas, kõrvenõges, ojamõõl, püsikseljarohi jne.

Mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kasvukohatüübile iseloomulikud taimed.Esineb väikeste aladena – 1% metsadest.

1.6 Soovikumetsad

Ajutiselt liigniisketel muldadel – gleimullad või gleistunud mullad. Esinevad kaasikud, sanglepikud, segapuistud. Bon. enamasti IV-V. Osja, tarna, angervaksa

kasvukohatüübid.

Osja (os) kasvukohatüüp – levivad tasastel madalatel aladel, mikroreljeef tugevasti

künklik. Mulla lähtekivimiks on raske lõimisega setted või liivsavi moreen. Põhjavesi ulatub aeg-ajalt maapinnale. Vähese kallaku, raske lõimise ja künkliku moreeni tõttu on vee liikumine aeglane ja aeratsioonitingimused mullas taimejuurtele ebasoodsad.

Esinevad mitmesugused soostunud ja küllastunud mullad (leostunud gleimullad GO,

leetjad gleimullad GI, küllastunud gleimullad GO1. Samas võib kuival perioodil esineda taimedele omastatava vee puudust.

 

Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliikideks on kask (1/2) mänd (1/4) või kuusk (1/10), koosseisus võib esineda veel haaba, saart, sangleppa. Kased sageli

kõveratüvelised, paremini kasvab mänd. Puistud sageli hõredad, madala tootlikkusega IV -V bon, sageli esineb tormiheidet.

Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre, esinevad paakspuu, pihlakas, mage sõstar, kadakas, pajud.

Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill, metsosi jt happelise (toorhuumusliku) metsakõdu taimed. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik).

Levinud Lääne-Eesti settemuldadel, 2% metsadest.

Tarna (tr) kasvukohatüüp – madalatel tasandikel. Lähtekivimiks on savil asuvad

setteliivad. Põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale.

Levinud küllastunud gleimullad G(o), turvastunud glei G1 ja küllastumata gleimulllad

GI1. Iseloomulik on kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele järgneb puhas liiv.

Puistutest domineerivad madalaboniteedilised sookaasikud IV-Va bon, mille koosseisus võib esineda mändi, soodsama veereziimiga aladel kask, kuusk, sanglepp. Tootlikkus on madal, 100 aasta vanuste okaspuupuistute tagavara ulatub vaid (100-160 m 3 /ha).

Puistute olukorda saab parandada kuivendamisega. Pärast kuivendamist võib boniteet tõusta III. Alusmets hõre, sagedamini esinevad paakspuud, pajud, kadakas, pihlakas.

Alustaimestikus domineerivad kõrrelised (kastikud, tarnad), iseloomulikud on ka

soopihl, ojamõõl, lakkleht, pilliroog ja mätastel mustikas ning pohl. Tüvealustel mätastel levivad ka sambad.

Lääne- ja Loode-Eesti , 5% metsadest.

Angervaksa (an) kasvukohatüüp – madalatel aladel ojade ja jõgede läheduses.

Põhjavesi kõrgel, kevadel ulatub maapinnale. Põhjavesi liikuv ja perioodiliselt muutuv. Suvel, sademetevaesel perioodil põhjavesi langeb ja ladestunud orgaaniline aine hakkab intensiivselt lagunema. Kujunevad glei või soostunud mullad, kus toorhuumuse horisont 10-30 cm. Mikroreljeef mätlik.

Puistutest on valitsevateks kaasikud (2/3) aladest, järgnevad kuusk ja sanglepp. Esineb ka segapuistusid- kask, sanglepp, haab, kuusk, harva mänd. Boniteet II-III, sanglepikud on mõnevõrra tootlikumad.

Alusmets hõre, kuid liigirikas – pajud, pihlakas, toomingas, magesõstar, näsiniin,

vaarikas. Väga liigirikas ja lopsakas on alustaimestik – angervaks, naat, seakapsas, soo-koeratubakas, sõnajalad. Pidev sammalkate puudub.

Peale kuivendamist läheneb omadustelt naadi kkt-le.

Edela-Eestis laiemalt levinud – 15% metsadest.

 1.7 Rabastuvad metsad

Liigniisketel, happelistel, kuni 30 cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad.

Alutaimestikust domineerivad puhmad (sinikas ja kanarbik, samblarindes karusammal ja turbasammal. Ülekaalus III-V bon. männikud.

Rabastuvates metsades esinevad sinika ja karusambla kasvukohatüübid.

Sinika (sn) kasvukohatüüp – levivad tasastel, madalamatel aladel. Lähtekivimiks liivad. Muld tugevasti leetunud. Sisseuhtehorisondis (B) sageli tihe ja vettpidav nõrgkivi.

Leetumise ja soostumise kaasmõjul leede-glei ja leede turvastunud mullad. Toorhuumus kuni 30 cm. Muld väga happeline, liigniiske.

Valdavalt männikud. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon.

Alusmetsas kadakas, pajud, paakspuu.

Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed – domineerivad puhmad: kanarbik, sinikas, pohl, sookail, küüvits, kukemari.

Õhema turbahorisondiga aladel nõmmemets. Iseloomulikud samblad ja samblikud –

palusammal, laanik, põdrasamblikud. Turbakihi tüsenedes nende osakaal väheneb ning suureneb turba- ja karusambla osakaal Raba-sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad, toimub üleminek rabaks.

Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus.

Sagedamini Põhja- ja Edela-Eestis, 3% metsadest.

Karusambla (kr) kasvukohatüüp – tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel

madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Mulla lõimis raske (savi, liivsavi). Mikroreljeef tugevasti mätlik. Põhjavesi kõrgel, ulatub maapinnani. Esineb kuni 30 cm tüsedune toorhuumusekiht. Muld happeline. Vastavalt soostumisele intensiivsusele kujunevad leetunud glei (LkG), leede-glei (LG) või leede turvastunud mullad (LG1).

Kõige sagedamini esinevad karusambla männikud, vähem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puistute tootlikkus madal – IV bon.

Alusmets hõre või puudub, kasvavad pajud.

Alustaimestik liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate. Puhmasrindes sageli

mustikas, pohl. Mosaiikselt kasvavad tavalised metsasamblad ja turbasamblad.

Levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.

S o o m e t s a d

Need on metsad, kus turbahorisondi tüsedus on kuivendamata aladel üle 30 cm ja

kuivendatud aladel üle 25 cm.

Soomullad

Need on mullad, mis on kestvalt liigniisked, pindmine horisont turvastunud, turba

tüsedus üle 30 cm, nad on suure liigniiskusega, soomuldadel kasvavad taimed, mis on kohanenud selliste kasvutingimustega ja millede juured ei ulatu turbaalusesse kihti. Soomuldi Eestis: 23,2% metsas 36,7% haritaval maal 7,9%

Iseärasused:

1)soo kasvab turba kasvamisega, kujundab ala mikroreljeefi;

2)soomuld kasvatab endale lähtekivimit -turvast, turba alune osa on mineraalne aluspõhi; Vesi, mis tsirkuleerib turbas, etendab olulist osa soos kasvavate taimede toitumisel.

Soomuldades esineb 3 toitumise põhitüüpi:

  1. Toitumine põhjaveest.

Võimalik kahte moodi:

  1. Survega e. allikaline
  2. Surveta

Paremaks loetakse surveta põhjaveest toitumist, aluspind rõhtne või kaldu. Esimesel

juhul seisev põhjavesi, teisel liikuv põhjavesi. Taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine.

  1. Üleujutusveest.

Üleujutustest toitumine esineb tavaliselt veekogude üleujutusaladel. Seda tüüpi metsamaid on väga vähe

  1. Sademetest.

Sademetest toituvaid soid nimetatakse rabadeks. Tehakse vahet lageda ja metsaga raba vahel.

Taimkatte ja veega toitumise järgi eraldatakse 3 soomulla alltüüpi:

1) madalsoomuld (M) – põhjaveest või üleujutusveest toituvad, kaetud kas rohttaimede või lodumetsadega, samblarindes lehtsamblad. Asuvad nõgusates pinnavormides. Soodest 55%

2) siirdesoomuld (S) – põhjaveest või üleujutusveest toitumine asendub sademeteveest toitumisega.

Puurindesse tekib mänd, areneb puhmarinne, lehtsammalde kõrvale tekivad turbasamblad. Soodest 9%

3) rabamuld (R) – ainult sademetest toituvad. Asuvad ümbritsevast territooriumist

kõrgemal. Samblarindes turbasamblad, puudest kääbuskased, männid.

Soodest 36%

1.8 Rohusoometsad

Kasvavad valdavalt õhukestel kuni keskmistel madalsoo muldadel (madalsoo mulla all mõeldakse hästi lagunenud turvasmulda).

Õhuke turvasmuld – 30-50 cm

keskmine – 50-100 cm

sügav – üle 100 cm.

Puudest on iseloomulikud sookask ja sanglepp

Siia kuuluvad lodu- ja madalsoo kasvukohatüüp.

Lodu (ld) kasvukohatüüp – levib potentsiaalselt viljakatel, märgadel, valdavalt

õhukestel (kuni keskmise tüsedusega) hästilagunenud madalsoo või lammi-madalsoo muldadel (lammimuld – tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud aladele – lammidele). Mikroreljeef künklik. Domineerivad sookaasikud (55% lodude pindalast), sanglepikud (31%). Kuivendatud aladel ka kuusikud. Puistute bon. II-III. (sanglepikute puhul kõrgem).

Alusmets liigirikas – toomingas, lodjapuu, paakspuu, pajud, näsiniin, magesõstar.

Alustaimestik on liigirikas ja vastavalt mikroreljeefile mosaiikne: võhumõõk, kastikud, tarnad, sookastik, soosõnajalg, varsakabi, soovõhk, metskõrkjas jne. Mätastel salumetsadele iseloomulikud taimed: püsik-seljarohi, ussilakk, koldnõges, leseleht, lillakas. Samblarinne katkendlik: tüviksammal, tähtsamblad, kaksikhammas jne. Rohkem levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.

Madalsoo (mds) kasvukohatüüp – esineb mitmesuguse tüsedusega ja

lagunemisastmega madalsoo turvasmuldadel.

Võrreldes loduga on:

1) üleujutused pikemaajalised,

2) turvas enamasti tüsedam 1-2 m, keskmiselt lagunenud. Põhjavesi väheliikuv.

Valdava osa moodustavad sookaasikud – 75%, järgnevad männikud – 20%, vähesel

määral kuusikuid – 4%. Puistud vähese tootlikkuse ja väikese täiusega, IV-V bon.

Alusmets hõre, enamasti esinevad pajud, madal kask ja paakspuu.

Alustaimestikus domineerivad tarnad, sagedased on ka sookail ja soopihl, kohati

pilliroogu ja sinihelmikat.

Levinud rohkem Lääne- ja Lõuna- Eestis, 5% metsadest.

Madalsoomuldade viljakus on suhteliselt suur, kuid selle ära kasutamist takistab

liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.

1.9 S a m b l a s o o m e t s a d

Iseloomulik on vähelagunenud turbasamblakihi esinemine.

Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd.

Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp.

Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp – tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel

(rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja

vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka 7-8 m).

Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala

tootlikkusega IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x.

Alusmetsas – pajud, paakspuu, madal kask.

Alustaimestikus – raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest

(madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest.

Levinud kõikjal üle Eesti, metsadest 7%.

Raba (rb) kasvukohatüüp – tekib kas siirdesoo, sinika või karusambla kkt. edasisel

rabastumisel. Turba tüsedus üle 30 cm ja võib ulatuda kuni mitme meetrini. Turvas on

halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Toitumine vaid sademeteveest ja sademetest

moodustunud põhjavesi võib ulatuda maapinnale.

Kuna turvas on toitainetevaene ja halvasti lagunenud, ei paranda kuivendamine ilma

väetamiseta tüseda turbaga rabamuldade puhul oluliselt puude kasvu.

Puistud hõredad, jändrikud, domineerivad männid. Boniteet V-Va.

Alusmets puudub.

Alustaimestikus sookail, kukemari, küüvits, murakas, tupp-villpea, jõhvikas, kanarbik, samblarindes valitsevad turbasamblad, kasvavad ka samblikud.

Metsadest moodustavad 2%.

1.10 K õ d u s o o m e t s a d

Seda tüübirühma iseloomustab intensiivselt kuivendatud soomuld, hästilagunenud

kõduturbahorisondiga. Puistutest ülekaalus kaasikud 42% ja männikud 40%.

Kui sood kuivendada, väheneb põhjaveetase ja liigniiskus mulla ülemistest horisontidest kaob. Kui liigniiskus kaob, pääseb hapnik mulda ja hapniku olemasolul hakkab turvas lagunema, moodustades kõduturbakihi. Iseloomulik on, et kuivendamise ja kõdunemise

tagajärjel vajub turvas kokku ning puude juurekaelad ning juured jäävad maapinnast

pisut kõrgemale. Et mulla pealmises kihis ei ole enam liigniiskust, levivad seal

arumetsadele iseloomulikud taimed ja kasvukoha tüübi saab kindlaks teha vaid mulla

põhjal.

Esineb 2 kasvukohatüüpi: mustika kõdusoo (mks) ja jänesekapsa kõdusoo (jks).

Mustika kõdusoo (mks) – esineb tavaliselt kuivendatud siirdesoo, harvem

rabamuldadel. Praktiliselt kogu puude juurestik paikneb ülemises 30 cm kihis. Muld

happeline (pH 2,5-3,8), C:N suhe väga kõrge 30-42, põhjaveetase vegetatsiooniperioodil

30-100 cm. Esimese kuivendusjärgse metsapõlvkonna moodustavad enamasti männikud, kuhu tekib elujõuline kuuse looduslik järelkasv. Võib leiduda ka sekundaarseid kaasikuid. Boniteet II-IV.

Alusmets hõre: pajud, paakspuu.

Alustaimestik sarnane mustika kasvukohatüübi taimestikuga, iseloomulik on puhmaste,

eelkõige mustika ohtrus.

Jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüüp (jks) – esineb pikaajaliselt ja intensiivselt

kuivendatud, hästi lagunenud turbaga siirde- ja madalsoomuldadel. Enamuspuuliigiks on tavaliselt kuusk, kuivendusjärgse esimese põlvkonna puistutes võib olla ka sangleppa, sookaske, mändi. Potentsiaalselt kõrge tootlikkusega, bon. I-III. Parimad on kuusikud, kõige väiksema tootlikkusega sookaasikud.

Alusmetsas paakspuu, toomingas, pihlakas. Alustaimestik sarnane arumetsade

jänesekapsa kasvukohatüübiga.

Puistud tormihellad.

Kõdusoometsade pindala 5-6%.

Metsatakseerimine on metsa hindamine e. mõõtmine. Sõna takseerimine pärineb lad. keelsest sõnast taxatio, mis tähendab hindamist. Metsatakseerimise põhiülesandeks on iseloomustada metsa, selgitada metsade territoriaalset paiknemist, metsa moodustavate puistute tootlikkust ja varusid. Reeglina pakub metsaomanikule kõige rohkem huvi metsas kasvava puidu kogus – kui palju seda on, palju juurde kasvab, millal mets saab raieküpseks ja raie käigus saadava puidu kogus ning kvaliteet.

Metsatakseerimine annab lähteandmed metsamajanduskavade koostamiseks.

7.1 Kasvava puu ja puistu takseerimine, selleks kasutatavad instrumendid. Selleks, et hinnata puu mahtu, tuleb puud mõõta. Reeglina mõõdetakse puul 2 kõige olulisemat takseernäitajat: a) puu rinnasdiameeter ehk diameeter 1,3 m kõrgusel maapinnast; b) puu kõrgus. a) Puu diameetri mõõtmine. Kasvava puu läbimõõt mõõdetakse metsaklupiga rinnakõrguselt so. 1,3 m kõrguselt juurekaelast. Saadud suurust nimetatakse rinnasdiameetriks ja tähistatakse d1,3. Kui indeks puudub, siis eeldatakse, et tegemist on rinnasdiameetriga.Kluppimisel: tuleb klupp asetada risti tüve püstteljega, nii et klupi joonlaud puutuks vastu tüve, st. klupil peab olema 3 kokkupuutepunkti puuga.  klupp peab olema puu tüvega risti. tavaliselt mõõdetakse igat puud üks kord, kui aga tegemist on täpsema mõõtmistööga näit. teadusliku tööga või on tegemist ebakorrapärase tüvega, võetakse kaks lugemit (enamasti kaks omavahel risti olevat lugemit). Metsakluppe on 2 tüüpi: täpsusklupid ja ümardatud skaalaga klupid. Täpsusklupil on joonlaual jaotused kas 0,1 või 0,5 cm täpsusega. 0 punkt algab klupi liikumatust haarast (mõõdetakse puu tegelikku diameetrit). Ümardatud klupil on skaala ümardatud kas 2 või 4 cm jämedusastmeni, skaalal jaotused 2 või 4 cm kaupa. Ümardatud klupil on 0 punkt skaalal viidud poole diameetriastme võrra liikumatu haara sisse. St. 4 cm jämedusastmega klupil algab skaala 2 cm-st ja skaalal on numbrid 4 8 12 16. 2 cm jämedusastmeni ümardatud klupil algab skaala 1 cm-st. ja skaalal on numbrid – 2 4 6 8 jne. Ümardatud klupiga mõõtmisel loetakse viimane arv, mille jaotus on nähtav klupi liikuva haara alt. Ümardatud skaalaga klupid (enamasti 4 cm jämedusastmega) olid peaaegu eranditult kasutusel varasemal perioodil, mil andmetöötlus toimus käsitsi. Sellise klupi eelis: Võimaldab puid läbimõõdu järgi hõlpsasti jagada rühmadesse (diameetriklassidesse), see omakorda lihtsustab nii diameetrite registreerimist (märkimist) kui hilisemat andmetöötlust. Puid klupitakse (mõõdetakse) enamasti kahekesi, st. üks inimene mõõdab diameetreid ja teine paneb need kirja. Diameetrite märkimisel kasutatakse nn. “tippimist”. Tänapäeval kasutatakse järjest rohkem nn. elektroonilisi kluppe, mis registreerivad lugemi automaatselt. Sellise klupi 2 peamist eelist: tööviljakus on kõrgem, kuna puude mõõtmiseks piisab ühest inimesest,  hilisem andmete sisestamine arvutisse on lihtne. Ka on tänapäeval praktikas kasutusel paralleelselt nii täpsus,- kui ümardatud skaalaga klupid. b) Puistu rinnaslõikepindala määramine W.Bitterlichi meetodil Puistu rinnaslõikepindala (ka puistu lõikepind, rinnaspind) – on kõikide puude rinnaslõikepindalade summa 1,3 m kõrguselt juurekaelast 1 hektari kohta (m2/ha). On heas korrelatsioonis (sõltuvuses) puistu tüvemahuga. Puistu rinnaslõikepindala on võimalik leida kas puistu kluppimisel või Bitterlichi meetodil (nurkloenduriga, nurgašablooniga, Bitterlichi lihtrelaskoobiga, täiusemõõdikuga).  Bitterlichi nurkloendur on instrument, kus lati külge on kinnitatud U – kujuline diopter. Seistes puistus teeb loendaja täispöörde ja loendab kõik puud, mis katavad dioptriava täielikult (sihtides igat puud rinnakõrgusele). Puud mis mahuvad täpselt dioptrisse loetakse poole puuna (0,5). Reeglina tehakse mitu lugemit ja võetakse nende keskmine.

Saadud arv on puistu rinnaslõikepindala (m2/ha). Selle meetodi peamine eelis: kiiresti ja efektiivselt on võimalik määrata puistu rinnaslõikepindala ja tüvemaht. Kuna tegemist on valikmeetodiga, tuleks teha 1 ha kohta vähemalt 4 mõõtmist. Kasutatakse erineva pikkusega ja dioptriava läbimõõduga instrumente, kuid oluline on ava läbimõõdu ja lati pikkuse suhe, see peab olema 1:50. Vaatamata lihtsusele on meetod küllaltki täpne. Vead rinnaslõikepindala määramisel võivad tekkida: jäetakse loendamata varjatud puud (teiste puude taga, põõsastes),  mõõdetakse liiga metsaserva lähedal,  diopriava pole risti, eksitakse puude loendamisel, eksitakse nn. piiripealsete (0,5) puude loendamisel.

c) Puu kõrguse mõõtmine

Puu kõrgus on juurekaela ja ladvatipu kõrguste vahe (Krigul, 2005). Puude kõrguste mõõtmiseks kasutatakse mitmesuguseid kõrgusmõõtjaid, need jaotatakse üldiselt kahte gruppi:

geomeetrilisel põhimõttel töötavad – puu kõrgus leitakse sarnaste kolmnurkade külgede suhte abil. Kõige levinum selline kõrgusmõõtja on laudkõrgusmõõtja.

trigonomeetrilisel põhimõttel töötavad. Need on tänapäeval enim kasutatavad kõrgusmõõtjad metsanduses. Sisuliselt mõõdetakse kaldenurki (idee poolest eklimeetri analoog).

Kõrguse mõõtmisel tuleks silmas pidada järgmist:

• kõrguse mõõtmisel peab mõõtja seisma puust ligikaudu samal kaugusel kui kõrge on puu. Kõige parem, täpsem on viseerida puu latva 45o nurga all.

• kaugus puuni määratakse kas optilise kaugusmõõtjaga v. lindiga. Sammudega mõõtmine on üldiselt ebatäpne, 1m viga kauguse (baasi) määramisel tingib 1m vea puu kõrguses.

 

 

• tasasel maal liidetakse saadud kõrgusele oma silmade kõrgus (1,5 m) juurde.

  • kui puu kasvab kallakul, siis viseeritakse puu latva ja juurekaelale ja tulemused liidetakse või lahutatakse.

 

  1. d) Puu mahu määramine

Kui on teada puu kõrgus ja rinnasdiameeter saab määrata puu mahu.

Puu mahu määramiseks on mitmed erinevad võimalusi ja erinevaid arvutusvalemeid. Tegelikult võib puu tüve vaadelda kui koonust ja tuleb leida koonuse ruumala.

 

1) Võimalik on puu mahu määramine vastavate mahutabelite alusel.

2) Kõige levinum ja enamkasutatavam on järgmine valem:

 

V = g1,3 h f  

kus g – on puu rinnaslõike pindala m2

h – puu kõrgus m

f – vormiarv

 

Vormiarv näitab puutüve mahu suhet kujutatava silindri mahtu, mille kõrgus võrdub puu kõrgusega ja läbimõõt puu rinnakõrguse läbimõõduga. Okaspuudel on see enamasti 0,45-0,50

lehtpuudel 0,41-0,45

Kui kõrgus on teada, saab hf-i vastavast tabelist.

  1. Puu vanuse määramine

*männaste loendamise teel

*juurdekasvupuuri abil

 

7.2 Puistu takseerimine. Puistu eraldamise tunnused.

Eesti on üks maailma metsarikkamaid riike, metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast ehk 2,2 miljonit hektarit, millest 37% on riigimetsa ja 63% erametsa. Riigimetsade hoidja ja majandaja on RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus). Vormilt on RMK riigitulundusasutus, ainus sellise vormiga asutus Eestis. Riigitulundusasutus tähendab, et ühelt poolt on RMK ülesanne riigile metsast tulu teenida, raiudes ja müües metsamaterjali. Teiselt poolt on aga RMK-l ka ülesanded, mis ei too otsest majanduslikku tulu, aga on kasulikud kõigile: ainulaadse metsalooduse säilitamine, loodussõbralikud metsatööd, tasuta puhkevõimaluste loomine. Eestis riigimetsad on jaotatud metskondadeks (Eestis oli enne metsandusreformi oli Eestis üle 200 metskonna, 1998. aastal 105, 2005. a 66 metskonda, 2007. a. 64 metskonda). Ühe metskonna piires jaotatakse mets kvartaliteks. Selleks raiutakse metsamassiividest läbi sihid ning kogu metsaga ala jaotatakse ruudu või ristküliku kujulisteks osadeks e. kvartaliteks. Tekib kvartalivõrgustik, mis võimaldab metsade paremat majandamist. Kvartali piiriks võib olla ka mõni looduslik objekt (kraav, jõgi). Kvartali keskmine suurus Eestis on 25-50 ha. Mida intensiivsem on metsade majandamine, seda väiksemad on kvartalid. (Näit. Järvselja Õppe-Katsemetskonnas on majandatavad kvartalid 300×600 m; sookvartalid – 600×1200 m.)

Kvartalivõrgustiku tähtsus: Võimaldab metsade majandamist. Kuna metsamassiividest on kvartalisihid läbi raiutud on võimalik mööda sihte liikuda ja seega on tagatud juurdepääs erinevatele metsaosadele. Kvartalid ja kvartalisisesed eraldised on nummerdatud, sellega loodud koordinaatide süsteem, mis võimaldab identifitseerida iga üksiku eraldatud puistu ja majandada metsi puistute tasandil (igale puistule koostatakse majanduskava).  Võimaldab metsas paremini orienteeruda Võimaldab paremini arendada jahimajanduslikku tegevust.  Kvartali nurkadesse pannakse kvartalipostid mille peale on märgitud kvartali number. posti pale suunatakse diagonaalis kv. keskpunkti. Kvartaliposti asemel võib kasutada ka numbritahvlit, sel juhul jääb kvartal numbritahvli taha. Kvartalid nummerdatakse alates loodenurgast läänest itta (vasakult paremale). Kvartalisiseselt jaotatakse metsamaa puistuteks e. eraldusteks. Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest (koosseisu, vanuse, täiuse, kõrguse, rinnasdiameetri, tagavara jne poolest). Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest. Üldjuhul on puistu sünonüümiks on eraldis (takseereraldis). Vahel võib nende kahe mõiste tähendus olla pisut erinev: eraldis võib sisaldada ka mitut puistut, mis on sarnased ja mida majandatakse ühte moodi. Vanemas kirjanduses (takseerkirjeldustes) oli kasutusel termin: litera. Minimaalne eraldise pindala alampiir on 0,1 ha ja eraldise keskmise laiuse alampiir on 20 m. Metsaga metsamaa jaotatakse takseereraldusteks mitmesuguste takseertunnuste järgi. (metsamaa – maa, kus kasvab mets või on ette nähtud metsastada; vastavalt jaguneb metsaga metsamaa ja metsata metsamaa (raiestikud, põlendikud, harvikud).

  1. Tekkeviis (päritolu) – sellest oleneb puistu struktuur, tootlikkus, kasutatavad metsakasvatuslikud võtted. Eraldatakse:
  2. a) kultuurpuistud
  3. b) looduslikud –

1) seemnetekkelised,

2) võsutekkelised.

  1. Rindelisus – puude jaotumine vertikaaltasapinnaliselt.

Lihtpuistu – 1 rinne

Liitpuistu – 2 rinnet

Kui puistus on puude kõrgused erinevad ja moodustub kaks üksteise all asuvat võrastikku, siis on tegemist kaherindelise e. liitpuistuga. Teise rindesse arvatakse puud, mille kõrgus on 0,25-0,75 esimese rinde keskmisest kõrgusest, kuid mitte madalamad kui 4m. Eraldatakse: üherindeline, kaherindeline puistu. Üksikpuude rinne – on rinne, mis koosneb madala (alla 30%) täiusega põhirindest kõrgematest ja vanematest puudest. Üksikpuudena kirjeldatakse puid, mis oma vanuse või dimensioonide poolest vastavad vähemalt latiealise puistu kriteeriumitele.

  1. Koosseis – puuliikide osatähtsus puistu koosseisus. Iseloomustatakse koosseisu valemiga, see määratakse eraldi igas rindes. Valem koosneb puuliigi lühendist ja numbrist, mis näitab mitu protsenti moodustab antud puuliik puistu koosseisust.

3.3 Metsauuendamine. Istutus ja külv kui metsakultiveerimise meetodid.

Uuendatakse kaitse- ja tulundusmetsa. Hoiumetsas ei tohi inimene metsa looduslikku

uuenemisse sekkuda, välja arvatud juhul, kui see on seotud kaitseala või püsielupaiga

kaitse eesmärgiga ja lubatud kaitse-eeskirjas.

Metsaomanik on kohustatud rakendama metsa uuendamise võtteid kaitse- ja

tulundusmetsas vähemalt 0,5 hektari suuruse pindalaga hukkunud metsaosades

või raiesmikel kahe aasta jooksul hukkumisest või raiest arvates.

Metsa uuendamise võtted on:

1) maapinna ettevalmistamine puuseemnete külvamise ja puude istutamise

võimaldamiseks või loodusliku uuenduse tekkele kaasaaitamiseks;

2) puuseemnete külvamine;

3) puude istutamine;

4) metsakultuuri hooldamine;

5) loodusliku uuenduse tekke ja arengu soodustamine muul viisil.

Metsaomanik on kohustatud nimetatud metsa uuendamise võtteid ulatuses, mis hiljemalt viis aastat pärast raiet või metsa hukkumist tagab uuenemise.

Mets loetakse uuenenuks, kui alal kasvab ülepinnaliselt paiknevaidmetsakasvukohatüübile sobiva liigi puid, mille mõõtmed ja kogus tagavad uuemetsapõlve tekke. Puude olemasolu pole nõutav hukkunud metsaosas või raiesmikul paiknevates looduslikes sulglohkudes, oksavallidel ja raiejäätmetega tugevdatud

kokkuveoteedel.

Mets loetakse uuenenuks kui hektaril kasvab vähemalt:

1500 0,5 m kõrgust ja kõrgemat harilikku mändi või vähemalt 1000 0,5 m kõrgust ja kõrgemat harilikku kuuske või vähemalt 1500 0,5 m kõrgust ja kõrgemat harilikku tamme või vähemalt 1500 1,0 m kõrgust ja kõrgemat muud metsa uuenenuks lugemisel arvesse

võetavat puuliiki.

Metsa võib uuendada ainult metsakasvukohatüübile sobivate puuliikidega,

mille nimekirja kehtestab keskkonnaminister metsa majandamise eeskirjaga

Puude nõutava minimaalse arvu ühel hektaril ja arvesse võetavate puude minimaalse

kõrguse sätestab keskkonnaminister metsa majandamise eeskirjaga metsakasvukohatüüpide või tüübirühmade kaupa.

Vastavalt 2006. a. Metsaseadusele ja metsade majandamise eeskirjale:

Metsa uuendamisvõtete rakendamine on kohustuslik kõikides metsatüüpides, välja arvatud sinika, karusambla, siirdesoo, madalsoo, raba, lubikaloo, osja, tarna, sõnajala, angervaksa ja lodu kasvukohatüüpide puistute raiesmikel ja hukkunud metsaosades.

Leesikaloo, sambliku ja kanarbiku kasvukohatüübi puistute raiestikud ja hukkunud

metsaosad tuleb uuendada männi külvi või istutamise teel.

Külvi- ja istutuskohtade algtihedus peab olema:

1) hariliku männi külvil vähemalt 3500 külvikohta hektaril;

2) hariliku männi istutamisel vähemalt 3000 taime hektaril;

3) hariliku kuuse istutamisel vähemalt 1500 taime hektaril;

4) aru- ja sookase külvil vähemalt 2500 külvikohta hektaril;

5) aru- ja sookase istutamisel vähemalt 1500 taime hektaril.

Väiksema algtiheduse korral loetakse metsa külvamine või istutamine looduslikule uuenemisele kaasaaitamiseks.

Hall lepp on uuendamisel lubatud ja võetakse metsa uuenenuks lugemisel arvesse

vaid hukkunud või raiutud hall-lepikutes.

Juuremädaniku tõttu raiutud puistuid ei tohi uuendada raiutud puistu enamuspuuliigiga, välja arvatud sambliku ja pohla kasvukohatüübi männikud.

Ettekirjutus tehakse metsaomanikule teatavaks allkirja vastu või toimetatakse kätte väljastusteatega tähtkirjaga.

Kultiveerimine e. kunstlik metsauuendus on vajalik järgmistel juhtudel:

1) kui lähimate aastate jooksul ei teki raiestikule elujõulist peapuuliigi looduslikku

uuendust;

2) kui pärast vana metsa raiumist on karta puuliikide vaheldust mittesoovitavas suunas

(raiestik uueneb väheväärtuslike või kasvukohale mittesobivate puuliikidega);

3) kui raiestikul võib intensiivistuda soostumine (sinika, karusambla kkt.) või erosioon

(sambliku, kanarbiku kkt.);

Metsa raiumise järel intensiivistub soostumisprotsess, kuna puude transpiratsioonil on

oluline osa metsa veebilansis. Nõmmemetsades aga peale raiet hävib alustaimestik, paljastub liiv ja vallandub erosioon.

4) metsa rajamisel aladele, kus varem pole metsa olnud: ammendatud karjäärid, mahajäetud põllumaad, jäätmaad

Metsakultuuride hea kasvamamineku eeltingimus on antud kasvukohale õige puuliigi ja

kultiveerimismeetodi valik.

Metsakultuur rajatakse kas külvi või istutuse teel.

Külvi eelised – lihtsam

Odavam parem mehhaniseerida

on tagatud juurte normaalsem areng

Istutamise eelised – kordamineku tõenäosus on suurem ja uuenemine kiirem

Istutamist tuleks eelistada järgmistel juhtudel:

1) kuivadel muldadel, kus tingimused seemnete idanemiseks ja tõusmete arenguks on

ebasoodsad;

2) viljakatel muldadel, kus rohttaimestik raskendab tõusmete arengut;

3) niisketel ja märgadel, külmakahjustustele alluvatel muldadel;

4) erosiooniohtlikel muldadel.

Külvi võiks eelistada:

1) keskmise viljakusega värsketel raiestikel kuni rohttaimestiku tekkimiseni;

2) tugevalt kruusasel ja kivisel mullal, kus istutamine on raske;

Istutatakse 3 liiki istutusmaterjali (taimi):

Seemikud – 1-2(3) aastased, seemnest kasvanud puutaimed. Kasvatatud külvidest ja

neid pole vahepeal ümber istutatud.

Istikud – puittaimed, mida on kasvatatud taimla kooliosakonnas. Seemikud on istutud

taimla kooliosakonda ja neid on seal kasvatatud teatud aeg (tavaliselt 1-3 aastat).

Heistrid – üle 1,5 m kõrged taimlas pikka aega kasvatatud, korduvalt ümberistutatud

istikud, mida kasutatakse peamiselt haljastuses.

Senise metsamajanduse praktika jooksul on istutatud peamiselt kuuske ja lehtpuid,

mändi külvatud ja istutatud.

Istutatakse:

*Männikultuurid rajatakse kas 2-aastaste avamaal kasvatatud seemikutega või

üheaastaste kilehoones kasvatatud seemikutega.

*Kuusekultuurid rajatakse 4-aastaste kuusetaimede (2+2 a.) või 1-aasta kilehoones ja

2-aastat avamaal kasvatatud taimedega (1+2a.).

* Lehisekultuurid rajatakse kas seemikute või istikutega.

* Kasekultuurid kas 2-aastaste seemikute või 2-3 a. istikutega.

* Teisi lehtpuukultuure tavaliselt suuremõõtmeliste istikute (heistritega).

3.4 Metsakultuuride algtihedus, puuliigi valik, hooldamine.

Metsakultuuride algtihedus

Algtiheduse määrab istutus- või külvikohtade arv hektaril.

Algtihedus peab olema optimaalne, et tagada kultuuri õigeaegne liitumine, saadava

puidu hea kvaliteet ja puistu kõrge tootlikkus, kuid samal ajal kultuuri rajamise kulud ei kujuneks liiga suureks.

Tihedamas puistus kasvavad puud kvaliteetsemad: puude laasumine on parem,

aastarõngad on kitsamad ja suureneb sügispuidu osakaal, ka on tihedamas puistus kasvanud puud väiksema koondega.

Algtihedus oleneb:

1) kultiveeritava puuliigi bioloogilistest omadustest,

2) kasvukohatingimustest,

3) maapinna ettevalmistamise viisist ja kvaliteedist

4) istutusmaterjali vanusest

5) loodusliku uuenduse olemasolust.

* Männil keskmiselt 3500- 6000 tk/ha

*Kuusel 4-aastaste istikute korral 1700-3000 tk/ha.

*Lehist kui valgusnõudlikku puuliiki 1000-1500 tk/ha.

*Kaske mitte vähem kui 2000-3000 tk/ha.

Puuliigi valik

Metsakultuurid võivad koosneda ühest puuliigist (puhtkultuurid) või mitmest puuliigist (segakultuurid).

Segakultuurid on:

1) tootlikumad, kuna segus olevad puuliigid on enamasti erineva juurestiku, toitainete

vajaduse ja valgusnõudlikkusega, nii kasutatakse paremini ära mulla toitainetevarud ja

päikeseenergia,

2) parandavad mulla omadusi (näit. kase- kuuse segametsa mõju mullatekkeprotsessidele

on soodsam kui puhtkuusiku mõju),

3) vastupidavamad putukkahjuritele ja seenhaigustele.

Puhtkultuuride eeliseks on lihtsus nii nende rajamisel kui ka hilisemal hooldamisel ja majandamisel.

Valdavalt rajatakse tänapäeval Eestis puhtkultuure.

Kultiveeritava puuliigi valik sõltub:

  • kasvukohatüübist (mullaviljakusest ja mulla veerežiimist),
  • eelmise puistu liigilisest koosseisust,
  • seenhaiguste ja kahjurite esinemisest (juurepess),
  • metsaomaniku soovidest ja võimalustest.

Metsakultuuride hooldamine

Hooldamisel on eesmärgiks luua soodsad kasvutingimused istutatud või külvist tärganud taimedele ja reguleerida metsakultuuride koosseisu.

Hooldamise viisid ja võtted valitakse lähtudes metsakultuuri seisundist, vanusest,

liigilisest koosseisust ja kasvukohast.

Hooldamise sagedus

  • sõltub olukorrast konkreetses kasvukohas. Kui raiestik kultiveeritakse I aastal, siis

hooldamise vajadus on minimaalne, kuna rohttaimestik hakkab arenema alles II-III

aastal peale raiet. Varajasel kultiveerimisel on aga kärsakakahjustuste oht.

  • Mida paremini on maapind ette valmistatud, mida paremini on tehtud lapid,

künniviilud – seda vähem on vaja hooldada.

  • Mida parem, elujõulisem on istutusmaterjal, seda vähem on vaja hooldada.

Peamised hooldamise viisid on järgmised:

  1. Pinnase hooldamine – seisneb mulla pealmise kihi kobestamises ja umbrohtude

hävitamises. Kobestada ja rohida tuleb seda sagedamini, mida raskem ja viljakam on

muld. Meie oludes tuleks pinnast hooldada keskmiselt 1-3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul.

  1. Täiendamine ja koosseisu reguleerimine – mitmesugustel põhjustel osa taimi

hukkub (juurte vigastused, ebaõige istutamine, ebasoodsad ilmastikutingimused jne).

Kui kasvama läheb vaid kuni 25% istutatud taimedest, loetakse kultuur hukkunuks ja

kultiveeritakse uuesti. Kui kasvamaminek on 25-85% – vajab kultuur täiendamist. Üle

85% kasvamamineku korral ei täiendata.

Tavaliselt täiendatakse järgmise aasta kevadel, või ka sügisel.

Kui loodusliku uuenduse käigus tekib ebasoodsaid puuliike meie jaoks, mis takistavad

meie poolt rajatud kultuuri kasvu, peame hakkama neid välja raiuma s.o. koosseisu

reguleerimine.

  1. Väetamine – Metsaseadusega on keelatud otsetoimeliste mineraalväetiste kasutamine.

Kuna väetised on kallid, siis praktiliselt neid ka ei kasutata. On tehtud väetiskatseid

teadusliku uurimistöö eesmärgil.

  1. Keemilist töötlemist (pritsimist) – putukkahjurite ja seenhaiguste tõrjeks.
  2. Kaitseabinõud loomade vastu – tarastamine, repellentide kasutamine.
  3. Tulekaitseabinõud – tulekaitseribade rajamine

Puuliikide valik

See on põllumaade metsastamisel üks raskemaid küsimusi. Kuna ka kõige kehvemad

põllumullad on üldreeglina piisavalt viljakad puittaimede kasvuks, võivad

põhimõtteliselt seal kasvada kõik Eesti metsapuud. Seniste kogemuste ja teadmiste

põhjal peaks esimene metsapõlvkond endisel põllumaal koosnema lehtpuudest.

Okaspuud (kuusk, mänd) endisel põllumaal I metsapõlvkonnana on küll väga

kiirekasvulised ja produktiivsed, kuid:

  • sageli jändrikud, halvasti laasunud ja kõveratüvelised;
  • kahjustatud seenhaiguste (eelkõige juurepess) poolt;
  • puit laiade aastarõngaste ja madala sügispuidu osakaalu tõttu väheväärtuslik ja ei

sobi kasutamiseks ehituskonstruktsioonides

Parimaks puuliigiks endiste põllumaade metsastamisel parasniisketel muldadel on

tõenäoliselt nii majanduslikust kui ökoloogilisest seisukohast arukask (vitaalne

pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne, puidu

kvaliteet ei sõltu mullaomadustest, pole olulisi kahjureid ja haigusi, kultiveerimine lihtne

ja enamasti edukas, puit on väärtuslik ja kasepuidu kasutusvaldkond järjest laieneb).

Istutamisel kasutatakse peamiselt 2-aastaseid taimlas kasvatatud seemikuid või ka

looduslikul teel tekkinud kasetaimi.

Niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib kultiveerida sangleppa, mis on

samuti väga produktiivne puuliik. Sanglepa puit on kasutatav viimistlusmaterjalina ning

kõrgelt hinnatud. Kultiveeritakse samuti peamiselt 2-aastaste seemikutena.

Ka harilik tamm on sobiv puuliik endiste põllumaade metsastamiseks, kuid tamme

kasvatamise on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab rohkem vaeva ning kulutusi

kui teiste lehtpuude puhul (hiliskülma- ja ulukikahjustuste oht). Istutusmaterjalina

kasutatakse vanemaid istikuid või heistreid.

Viimasel ajal on populaarseks muutunud ka haava kasvatamine (peamiselt tänu soomes asuvale Kirknieme paberitehasele). Kasvatatakse peamiselt hübriidhaaba (Populus tremula x Populus tremuloides). Hetkel on Eestis taolisi, endisele põllumaale rajatud lühikese raieringiga majandatavaid hübriidhaavakultuure ligikaudu 600 ha. Vaesematel ja kuivematel liivmuldadel võib kasvatada ka mändi, kuid taolisi muldi on põllumaadel üldiselt vähe, enamasti on nad juba metsastunud(-tatud) probleemiks on põllumaamännikutes juurepess ja madal puidu kvaliteet.

Kuusk on ka põllumaadel väga produktiivne, kuid kuusikute laiem kasvatamine on

piiratud samadel põhjustel, mis männi puhulgi (puidu kvaliteet, haigused). Võib kõne

alla tulla madalamate, niiskematel kasvukohtadel, juurepessuoht on väiksem, kuid

sellised puistud on jällegi tormikartlikumad. Endisel põllumaal võib aga kuuske kasvatad näiteks jõulupuudeks.

Väga populaarne on tänapäeval ka maarjakase kasvatamine. Võib teda kultiveerida

samasugustesse kasvukohtadesse nagu arukaskegi.

Võõrpuuliikidest võib endistel põllumaadel kasvatamisel osutuda sobivateks lehised ja ebatsuuga. Hooldamine Kuna põllumaadel on mulla kõrgest viljakusest tingitult intensiivne rohttaimestiku kasv, on hooldamine eriti vajalik just esimestel kultiveerimisjärgsetel aastatel. Sõltuvalt rohttaimede kasvust tuleks neid hooldada esimestel aastatel 1-3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul. Hooldamine seisneb eelkõige heina niitmises.

  1. Seemnete varumine. Seemlad

Metsakultiveerimistöödeks vajatakse igal aastal Eestis suurel hulgal metsapuude

seemneid (2000. aastal näiteks kasutati metsataimlates külvide rajamiseks ligikaudu 450 kg männi ja 700 kg kuuseseemneid). Lisaks erataimlate seemnevajadus ja metsakülvid. Siiani varutakse peamine osa kultiveerimiseks vajalikust seemnest nn. Ajutistest seemnepuistutest.

Ajutine seemnepuistu – s.o. heakasvuline raieküps puistu, mis raiutakse lähema 5-10

aasta jooksul. Neis on vaja enne kõrvaldada miinuspuud, samuti okaspuid varjavad

lehtpuud (parand. seemnekandvus). Liitus peaks jääma 0,5-0,6.

Valikseemnepuistu – looduslik või kultuurpuistu. Kujundatud ja seemnete varumiseks ettenähtud puistud. Puistut hakatakse hooldama juba varakult, et kujundada väärtuslik,

kvaliteetne puistu. Puid hoitakse hõredas liituses, et võra algaks hästi maapinna lähedalt, samuti hõredas liituses kasvamine soodustab viljakandvust. Viljakandvust võib soodustada väetamisega (teoreetiliselt).

Seemnete varumisel ja kasutamisel tuleb alati rangelt jälgida selektsiooninõuete 1

täitmist. Varutud ja kasutatav seeme peab pärinema heade pärilike omadustega puudelt s.t. puud millelt seeme varutakse peaksid olema:

– kiirekasvulised

– sirgetüvelised

– kitsa võraga

– hästi laasunud

– haiguskindlad

Vastavalt nendele nõuetele tuleb välja valida puud ja puistud seemnete varumiseks.

1 metsaselektsioon – on teaduslikult põhjendatud tegevus, mis on suunatud puude pärilike omaduste parandamisele ja seeläbi metsade kvaliteedi tõstmisele ning nende

tootlikkuse suurendamisele. Seega on metsaselektsioon erinevate abinõude kogum, mida rakendatakse, et saada senisest paremate omadustega metsapõlvkond. Metsade

järjepidevus oleks tagatud ka ilma selektsioonialase tegevuseta, kuid intensiivselt majandatavate metsade puhul, kus peamiseks eesmärgiks on maksimaalsel hulgal

kvaliteetse puidu saamine, on selektsioonipõhimõtete rakendamine oluline tegevussuund, mis tagab metsade suurema majandusliku väärtuse.

Peamised kasutatavad meetodid metsaselektsioonis on valik, ristamine ja mutageenidega mõjutamine. Neist olulisem ja enam kasutatav on valik, seda nii

individuaalse (puud), kui massilise valikuna (puistud).

Metsaselektsiooni eesmärgid

Rakendatavad selektsioonialased abinõud peaksid alati parandama metsa seisundit ja suurendama tema erinevaid väärtusi. Metsaselektsiooni peamisteks eesmärkideks on:

  1. a) Puistute kasvukiiruse ja tootlikkuse tõstmine.

Puude kasvukiirus ja tootlikkus on üks olulisemaid omadusi mida selektsiooni (aretuse) käigus püütakse suurendada. Aretatud (seemlast saadud) seemnest kasvatatud metsa tagavara võib raieealises puistus olla kuni 1/3 võrra suurem kui tavalisest metsaseemnest

kasvatatu. Oluline on kiirekasvuliste ja suure produktsioonivõimega vormide ja kloonide aretamine, säilitades seejuures puude (puidu) hea kvaliteedi. Erandiks on selektsioon lühikese raieringiga metsanduse puhul (küttepuidu ja paberitööstuse tooraine kasvatamine), kus primaarseks eesmärgiks on maksimaalse produktsiooni saamine ja kvaliteet ei oma niivõrd suurt tähtsust.

  1. b) Puistute ja puidu kvaliteedi tõstmine.

Kuna aretuseks valitakse välja oma omadustelt parimad puud, siis reeglina on nende järglased ka kvaliteetsemad: sirge tüvega, väikse koondega, peente okstega, hästi

laasunud jne. Saadava puidu kvaliteet on eriti oluline tänapäeval, kuna näiteks kvaliteetsest vineeripakust või saepalgist saadav majanduslik tulu võib mitmeid kordi

ületada kõverast ja okslikust paberipuust saadava.

  1. c) Puistute haiguskindluse suurendamine.

See on eriti oluline teatud puuliikide puhul. Näiteks hariliku haava kasvatamisel on üheks suuremaks probleemiks haavataeliku levik, kuuse kasvatamisel aga juurepessu oht. Kui õnnestub aretada nende haiguste suhtes resistentseid vorme, annaks see olulist majanduslikku tulu.

  1. d) Puistute vastupanuvõime suurendamine ebasoodsate keskkonnategurite suhtes.

Näiteks hariliku kuuse, tamme, saare jne. puhul on oluline hiliskülmakahjustuste suhtes vastupidavamate (külakindlate) vormide aretamine.

Metsaselektsiooni seisukohalt jaotatakse kõik puistud ja puud 3 kategooriasse:

* plusspuud /puistud/

* normaalpuud /puistud

* miinuspuud /puistud/

Plusspuud – kõige paremate omadustega puud ja nad peavad vastama mitmetele

nõuetele. Plusspuudelt varutud pookeoksi kasutatakse vegetatiivsete seemlate 2 rajamiseks.

Nõuded plusspuule:

1) 10-15% kõrgem puistu keskmisest kõrgusest ja 3…4 naaberpuust;

2) diameeter vähemalt sama suur kui puistu keskmine;

3) võra laius ei tohi olla suurem kui 15% puu kõrgusest;

4) võra pikkus ei tohi ületada männil 25-30% ja kuusel 40% puu kõrgusest.

5)Võra peab olema sümmeetriline ja teravatipuline, oksad peened.

6)Plusspuud peavad olema täiesti terved, nende tüvi sirge, väikese koondega ilma keerdkasvu ja ekstsentrilisuseta.

Männi plusspuudeks valitakse puud vanusega 60-80 (100) a., kuusel 50-80 a.

Valitakse nii looduslikest kui kultuurpuistutest.

Plusspuistu peab olema antud tingimustele vastavalt kõrge tootlikkuse ja täiusega.

Enamik puid peab olema hea kvaliteediga ja hästi laasunud. Võrad kitsad ja peeneoksalised. Puud terved, ei tohi esineda haigusi ja kahjureid.

Miinuspuu e. -puistu – aeglase kasvuga, tehniliselt väheväärtuslikud, okslikud, hargneva võraga, haiged puud.

Puud, mis ei kuulu ei plusspuude ega miinuspuude kategooriasse on normaalpuud.

2 vegetatiivne seemla – vegetatiivse seemla all mõistetakse metsanduses plusspuude vegetatiivsetest järglastest rajatud seemneistandust, kus koos kasvavad erinevad plusspuude kloonid 1 , mis omavahel tolmlevad (ristuvad) mille tulemusena saadakse parema genotüübiga seeme (võrreldes tavalise puistuseemnega). Kuna seemlate rajamine ja hilisem hooldamine on seotud majanduslike kuludega, siis on seemlaseeme ka kallim võrreldes metsast kogutud seemnega.

kloon 1 – organismi (antud juhul puu) vegetatiivne järglaskond. Vegetatiivse paljundamise korral (sõltumata paljundamismeetodist) on järglaskonna genotüüp identne lähtevanema omaga. Sugulise (generatiivse) paljundamise korral kombineeruvad kahe erineva genotüübiga organismide geenid.

Vegetatiivsetel seemlatel on järgmised ülesanded:

  1. a) Seemlate peamiseks ülesandeks on kvaliteetsete seemnete tootmine metsakultiveerimistöödeks.
  2. b) Seemlates säilib plusspuude genofond.
  3. c) Plusspuude hindamine ja nende pärilike omaduste selgitamine. Et plusspuud valitakse fenotüübi (välimuse) järgi, siis võivad puu omadused olla tingitud suuremal või vähemal määral soodsatest keskkonnatingimustest. Peamiselt kasvatatakse seemlates mändi, vähem kuuski ja lehiseid. Praegune seemlate kogupind on 217 ha. Puude ja puistute valikul peab alati silmas pidama, et puude kasv ja välisilme e. Fenotüüp sõltub ökoloogilistest teguritest.
  4. Metsakaitse

On metsanduse haru, mis tegeleb kahjustuste vältimisega metsas, kultuurides, taimlas ning kahjustuste tõrjega.

Kahjustusi metsas võivad põhjustada:

1) ilmastiku äärmusseisundid – temperatuur, torm, lumi, rahe;

2) loomad (põder, putukad);

3) haigused (peamised mitmesugused seened);

4) inimene (põlengud, saasted).

11.1 Olulisemad juure- ja tüvemädanikud

Juurepess (Heterobasidion)

Juurepess spp. (Heterobasidion) varasemad nimetused Fomitopsis annosa või Fomes annosus on üks ohtlikumaid ja levinumaid seenhaigusi, mis põhjustab igas vanuses

puudel tüve ja juurte mädanikku. Maailmas on teada üle 150 erineva puuliigi, mida juurepess kahjustab. Eestis kahjustab enim kuusikuid ja männikuid.

Hinnanguliselt ulatub juurepessu poolt tekitatav kahju ainuüksi Euroopas 790 milj. euroni aastas (Drenkhan & Hanso 2005). Seda seeneliiki peetakse kõige ohtlikumaks

Euroopa metsanduses.

Elusates puudes on juurepess haigustekitaja, surnud puidus aga lagundaja (saprofüüt).

Juurepessu viljakehad on reeglina raskesti märgatavad, asudes metsavarise all, kännu allosas või kasvavatel puudel maapinna lähedal niiskes, pimedas keskkonnas. Viljakehad on liibuvad, pealt pruunid, alt kollakas-valged.

Elusad puud võivad nakatuda 2 viisil:

  1. otseselt – suuremate tüve- ja juurevigastuste kaudu. Haigust tekitavad seeneeosed levivad õhus kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Tekkinud vigastuste kaudu puud nakatuvad.
  2. kaudselt – eosed idanevad värsketel okaspuukändudel, läbi nakatunud kännu

juurestiku levib mädanik juurekontaktide kaudu tervetele puudele. See variant on sagedasem. Kännud nakatuvad eriti intensiivselt just suviste raiete ajal.

Mütseel – e. seeneniidistik. Enamus seeni on üles ehitatud mikroskoopilistest torujatest rakkudest – seeneniitidest ehk hüüfidest, mis harunedes võivad moodustada

laiaulatusliku võrgustiku – seeneniidistiku ehk mütseeli. Ühe seene mütseel võib mullas hargneda kümneid ruutmeetreid, mis tagab suurte viljakehade arenguks

vajalike toitainete hankimise. Teadusele teadaolevalt on maailma suurim seeneisend

tõmmu külmaseen (Armillaria ostoyae) Ameerika Ühendriikides, selle puujuurte

parasiidi mütseel levib rohkem kui 900 hektaril.

P- vorm – männi vorm (Pine) kahjustab mändi, kuuske, kaske, kadakat

S –vorm- kuuse vorm (Spruce) kahjustab kuuske, noori männitaimi

F – vorm – nulu vorm (Fir) kahjustab nulgu (Eestis olulist metsakaitselist tähtsust ei

oma) Hiljuti aga leidsid Soome metsateadlase, et tegemist on siiski erinevate liikidega ja ka

Eestis käsitletakse nüüd juurepessu kahe eraldi liigina:

Heterobasidion annosum – männi juurepess

Heterobasidion parviporum – kuuse juurepess

Juurepess kahjustab kuuske ja mändi erinevalt:

Noorematel kuuskedel on haigestumise tunnusteks tüve alumises osas esinevad väikesed piklikud valged laigud. Ka esineb juurekaelal vaigujooksu. Vanematel puudel juurekael muutub jämedamaks (pudelikujuliseks). Mädaniku algfaasis muutub puit pisut sinakaslillaks, hiljem tekib punakaspruun kõvamädanik. Mädaniku lõppfaasis laguneb puit pehmeks struktuurituks massiks.

Kuusk – mädanik kahjustab juuri ja levib ka tüves (kuni 10 m kõrguseni). Mädaniku levikukiirus tüves 30 cm aastas. Seetõttu rikub juurepess kuusikutes olulise osa kõige väärtuslikumast tüve osast- esimese palgi, männikutes jääb puit suhteliselt kvaliteetseks ja on kasutatav.

Diagnoosimine:

  • juurekaela laienemine, pudelikujuline juurekael
  • võrade hõrenemine
  • vaigujooks tüvel
  • viljakehad tormiheite puudel
  • juurdekasvupuuriga proov

Mänd – mädanik kahjustab põhiliselt juuri, tüvesse levib harva kuni 0,5 m kõrguseni,

Diagnoosimine:

  • okaste defoliatsioon
  • tormiheide
  • seene viljakehad metsakõdu all, puude juurekaelal või tuuleheite puude juurestikul
  • kuivanud kadakad alusmetsas
  • kasvukohatüüp (pohla)

Üldiselt juurepessu efektiivset tõrjet ei tunta. Võimalik on kasutada aga erinevaid

profülaktilisi meetmeid juurepessust hoidumiseks:

  1. Tuleks hoiduda okaspuukultuuride rajamisest juurepessuohtlikesse

kasvukohtadesse (endised põllumaad, paepealsed)

  1. Põllumaale rajatud kuusikutes tuleks hoiduda hooldusraietest
  2. Hooldusraieid okaspuupuistutes tuleks teha talveperioodil, mil maapind on

külmunud ja kasvavate puude tüvesid ja juurestikku kahjustatakse minimaalselt

  1. Kasutada tuleks puidu kookuveol metsasõbralikku väiketehnikat
  2. Võimaluse korral tuleks tekkinud kände töödelda fungitsiididega.

Tänapäeval kasutatakse biotõrjepreparaati ROTSTOP, mis on seeneliigi – suur

korbik Phlebiopsis gigantea kultuur. See seeneliik on saprofüütne puidulagundaja

ning looduslik antogonist juurepessule. Suur korbik on tavaline värske okaspuupuidu lagundaja, põhjustades metsamaterjalil tüüpilist valgemädanikku. Vajab puidu kõrget niiskusesisaldust. Seen on levinud kogu Euroopas. Kännud tuleks töödelda kohe peale raiet.

  1. Juurepessust kahjustatud puistute asemel kultiveerida lehtpuid

Külmaseen – (Armillaria mellea)

Külmaseen võib esineda kõikidel Eestis kasvavatel puuliikidel, eriti ohtlik on männil ja kuusel, põhjustades juurte ja tüve allosa mädanikku ja lõpuks puu surma. Surnud puude koore all võivad esineda risomorfid ja sügisel puude juurekaelal viljakehad (pruunikaskollased). Levib mulla ülemises kihis risomorfide abil juurelt juurele. Risomorfid on mustad, seest valged võrgutaoliselt harunenud nöörikesed.

Tungivad läbi koore kambiumi ja moodustavad seal seenniidistiku, selle ümber

kambium hävib. Kui kambium on kogu puu ümbermõõdu ulatuses hävinud, siis puu

hukkub. Põhjustab perifeerset mädanikku. Mõjusat tõrjet ei tunta, haiged puud raiutakse.

Haavataelik (Phellinus tremulae)

Seene viljakehad on lühikesed, laia laskuva alusega, sageli peaaegu liibunud. Põhjustab haava, harvem paplite südamemädanikku. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksaaukude kaudu. Mädanik väga levinud, esineb juba 20-30 a. vanustes puudes.

Raieküpsetest puudest on sageli nakatunud kuni 90-95%. Mädanik nooremates puudes

levib pisut aeglasemalt.

Mittemädanikulised tüvehaigused

Männi-koorepõletik (Peridermium pini).

Noorematel mändidel asub nakkuskoht ladvast alates 4-7-nda männase piirkonnas.

Nakkuskohas surmab arenev seeneniidistik kambiumi ja tungib puitu. Kambiumi

hukkumise tõttu lakkab haigestunud küljel kasv, vastaskülje jämeduskasv aga suureneb, tüvi muutub ekstsentriliseks.

11.2 Putukkahjurid

Kahjuritena on putukad ühed olulisemad. Metsa kahjustavate putukate hulka kuuluvad

erinevate putukarühmade esindajad. Olulisemad on sellised, kes kahjustavad kasvavaid puid, pidurdades nende kasvu või viies neid hukuni.

Kahjustuse astme järgi võib kahjurid jaotada :

  1. Primaarsed kahjurid, need kes kahjustavad terveid puid, nõrgestades neid või viies hukule – männivaablased, maipõrnikas, männikärsakas.
  2. Sekundaarsed kahjurid – asustavad nõrgestatud puid (eelnevalt seenhaigustest või

primaarsete kahjurite poolt nõrgestatud) – üraskid, siklased.

  1. Tertsiaalsed kahjurid – asustavad surnud puid, lamapuitu.

Erinevad putukad kahjustavad puudel erinevaid osi:

  1. Okka ja lehekahjurid – närivad ära okkad ja lehed, selle tulemusena väheneb assimileeriv pind, tekivad ainevahetushäired, puu nõrgeneb.
  2. Tüvekahjurid – toituvad kambiumi mahladest, takistavad mahlade normaalset

liikumist, tulemuseks puu vastupanu nõrgenemine või kuivamine.

  1. Juurekahjurid – närivad või koorivad juuri, takistades puu varustamist vee ja toitainetega.

Ühed olulisemad metsakahjurid on üraskid. Üraskeid leidub Eestis 63 liiki, neist metsandusliku tähtsusega on ligikaudu 25 liiki. Kõige ohtlikum neist on kuuse-kooreürask (Ips typographus). Üraskid on puudega kogu elu jooksul tihedalt seotud, nad viibivad suurema osa ajast kas koore all või puidus. Kui eemaldada kahjustatud puult koor, võib leida üraskite haudepilte: emane ürask närib emakäigu, mille serva ta muneb munad, sealt hargnevad vastsekäigud. Tehakse vahet nn. monogaamsetel ja polügaamsetel üraskitel. Esimesel juhul moodustavad perekonna üks emane ja üks isane, teisel juhul on ühe isasputuka kohta mitu emast, vastavalt erinevad ka koorealused haudepildid: monogaamsetel üraskitel on üks emakäik millest (enamasti risti emakäiguga) hargnevad vastsekäigud, polügaamsetel aga harunevad paarituskojast mitu emakäiku, millest omakorda saavad alguse vastsekäigud. Näritakse läbi puu niineosa, mille tulemusena puu nõrgeneb või isegi hukkub.

Munast areneb tõuk, mis teeb läbi nukkumise ja millest seejärel areneb noormardikas.

Noormardikad teevad läbi nn. küpsusööma (sõltuvalt liigist kas koore all, võrsetes,

juurtel jne).

Kuuse kooreürask Ips typographus

4-4,5 mm pikk, tumepruun kuni must. Lendlus mais-juunis. Haude rajamiseks eelistab

70-100 a. vanuseid kuuski, asustab nõrgestatud puude tüvede alumist ja keskmist osa,

värskelt raiutud metsamaterjali, tormimurdu, hulgipaljunemise korral ka elujõulisi puid Polügaamne, paarituskojast tavaliselt üks emakäik üles ja 2 alla, ühe emakäigu küljes ca 60 muna, tõugukäigud risti emakäiguga ja lõppevad nukuhälliga. Kogu haudepilt niines.

Haude lõpetanud emaüraskid jätkavad taastusmissööma emakäigu pikendamisega, mille järel hakkavad (tavaliselt juulis) sõsarhauet rajama.

On üks kõige ohtlikumaid vanemate ja keskealiste kuusemetsade kahjureid!

Kuidas vältida või vähendada putukkahjurite mõju metsale?

  1. Üraskite puhul ei tohi jätta hukkunud või mahalangenud puid metsa. Raiutud

materjal tuleb metsast välja viia hiljemalt 1. maiks, kui see pole võimalik siis

materjal koorida. Sellega hoitakse ära nende asustamine üraskite poolt.

Männikärsakad Hylobius spp.

On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad.

Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. Eriti intensiivne ion lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist

toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse laikudena koort. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude pindmistelejuurtele. Nende puudumisel muneb ka vanematele kändudele, maas vedelevatele okaspuunottidele jne.  Põlvkond kaheaastane. Pärast lendlust asuvad taastussöömale, mille lõppedes saavad jällegi paljunemisvõimeliseks.Tänapäeval kasutatakse tõrjeks peamiselt keemilisi preparaate (näit. Decis), millessekastetakse taimed vahetult enne istutamist ja millega pritsitakse taimi kavegetatsiooniperioodi ajal.

11.3 Ulukikahjustused metsas

Negatiivset mõju metsa kasvule ja arengule võivad avaldad imetajad vaid juhul, kui nende arvukus on liiga kõrge. Kõige ulatuslikumaid ulukikahjustusi võib põhjustada harilik põder.Kuidas põder metsa (puid) kahjustab? Noorte mändide puhul söövad nad ära puukeste ladvad ja võrsed, mille tulemusena puud enamasti hukkuvad või põõsastuvad.

Ehkki põtrade peamiseks toiduks on siiski lehtpuude võrsed, on männivõrsed neile väga atraktiivsed. Väga noori kuuski põdrad ei kahjusta, küll aga koorivad nad latiealisi (20-40 aasta vanuseid) kuuski. Tekkinud koorevigastuste kaudu pääsevad puitu mitmesugused

mädanikku tekitavad seened ja reeglina kahjustatud puud mõne aja pärast hukkuvad.

Kuusikud on koorimisohtlikud kuni korba moodustumiseni (50-60. aastani).

Soodustavalt mõjub põdrakahjustustele kuusikute harvendamine.

Raiete liigitus – Kasvavat metsa raiutakse kas raieküpse puidu õigeaegseks kasutuselevõtmiseks, metsa uuendamiseks või metsa hooldamiseks. Puid raiutakse: üksikpuudena, gruppidena, lankidena Vastavalt 2006. a. Metsaseadusele eristatakse 5 peamist raie liiki, mis omakorda jagunevad: Hooldusraied – n.o. raied, mida tehakse metsa kasvuea vältel ja mille ülesandeks on eemaldada metsast puud, mis takistavad meie jaoks oluliste puude kasvu või halvendavad metsa tervislikku seisundit, st. raiutakse välja puid, et kasvatada tulevikus sellise liigilise koosseisu ja tihedusega mets, mida peetakse kõige optimaalsemaks, samuti eemaldatakse metsast haiged, vigased või muude ebasobivate omadustega puud (kõverad, okslikud jne., nn. miinuspuud). Uuendusraied – neid tohib teha mistahes vanusega puistutes, mis tagavara madala juurdekasvu, halva tervisliku seisundi, madala täiuse, ebasobiva koosseisu või halbade pärilike omaduste tõttu ei vasta kasutamise eesmärgile. Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks. Valikraied – n.o. raied, kus metsa majandatakse püsimetsana ja kus lageraieid ei tehta. Maa-ala ei jää ühekski ajahetkeks metsata (meie oludes tuleb kõne alla kuusik, kuuse lehtpuu segapuistu). Trassiraie – siia hulka kuulub kuni nelja meetri laiuse tee-, kraavi- või muu trassi ning kvartali- või piirisihi sisseraie, samuti metsamaal oleva trassi või sihi puhastamine sinna kasvanud puudest ja põõsastest; Raadamine – Raadamine on raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa majandamiseks. 2.Hooldusraie on peamine metsa kasvu ja arengut mõjutav tegevus. Selle abil on võimalik kiirendada puude kasvu, kujundada metsa liigilist koosseisu, parandada metsa sanitaarset seisundit ja suurendada metsade tormikindlust.

Metsaseaduse (2006) järgi on hooldusraiet lubatud teha:

1) puude valgus- ja toitetingimuste parandamiseks ning metsa liigilise koosseisu kujundamiseks (valgustusraie); 

2) metsa väärtuse tõstmiseks, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimiseks ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamiseks (harvendusraie);

3) metsa sanitaarse seisundi parandamiseks ja ohuallikat mittekujutavate surevate või surnud puude puidu kasutamise võimaldamiseks, kui see ei ohusta elustiku mitmekesisust (sanitaarraie).

Seega lühidalt: lähtudes enamuspuuliigi vanusest ja hooldamise iseloomust, jagatakse hooldusraied kolmeks:

  1. Valgustusraie – s.o. hooldusraie liik, mille abil kujundatakse tulevase puistu liigiline koosseis ja parandatakse allesjäänud puude kasvutingimusi, mille tulemusena nende juurdekasv suureneb. Valgustusraiet nimetatakse ka noorendike hooldamiseks. Eestis on tüüpiline, et valgustusraiete käigus raiutakse vabaks okaspuud (mänd, kuusk). Kasutatakse selleks tänapäeval peamiselt võsasaagisid (võsalõikajaid). 2. Harvendusraie – tehakse puistutes alates 20-25 aastaselt kuni puistute valmivasse ikka jõudmiseni. Puistu keskmine diameeter on üle 8 cm. Harvendusraiet tehakse, et anda paremate omadustega puudele kasvus eelistus, et nad saaks rohkem valgust ja toitepinda. Küpsesse ikka peaksid jõudma vaid heade tüveomadustega puud, millest on võimalik saada kvaliteetset puitu (halvemate omadustega puud likvideeritakse hooldusraiete käigus). Lisaks võimaldab harvendusraie saada metsast kätte ja võtta kasutusele seda puitu, mis loodusliku valiku ja puistu isehõrenemise protsessi käigus langeks nagunii välja.

Peamised kriteeriumid, millest lähtutakse puistus puude väljaraiumisel on:

* iga puu individuaalsed omadused (võra, okslikkus, tüvi),

* asukohast puistus,

* raievanuste erinevusest,

* puuliikide bioloogilisest sobivusest,

* puu sanitaarne seisund.

Kasvama jäetakse tavaliselt peapuuliigi paremad puud (korralik võra, tüvi) ning vajaduse korral ka sobivad kõrvalpuuliigid. Raie käigus ei tohi tekkida metsa täiuse olulist vähenemist (hõrenemist). Täius peaks peale raiet jääma 0,6-0,7.

  1. Sanitaarraie – tehakse surnud ja surevate, samuti tormimurru ja tuuleheite puude koristamiseks juhul, kui pole otstarbekas teha harvendusraiet (peamiselt vanemates, valmivates puistutes, kus pole enam mõttekas teha hooldusraiet, kuid mis ei jõua lähemal ajal ka küpse metsa arenguklassi või kus hooldusraie on äsja tehtud). Sanitaarraiega kõrvaldatakse metsast ka kahjuritega asustatud või haigustest nõrgestatud puud, samuti ka puud, millel kahjustus on alles algjärgus, kuid millised paari lähema aasta jooksul kindlasti hukkuvad. Ka oma ülesande täitnud seemnepuude raie langilt kuulub sanitaarraie alla. Sanitaarraie korras raiuda lubatud puud (metsa majand. eeskiri). 1) surnud puid; 2) väliselt nähtava tüvemädanikuga ja tüvemädaniku tekitajate viljakehaga puid; 3) puid, millel on juurepessu kahjustusega seotud tugev vaiguvool; 4) tüvekahjuritest asustatud puid; 5) puid, millel enam kui pool võra on pöördumatult kahjustatud, ja kuiva ladvaga puid; 6) puid, millel on põlenud juurekaela piirkond ja selle ümbruses paiknev metsakõdu; 7) kuuski, mille koor on puiduni kahjustatud vähemalt 10% ulatuses tüve ümbermõõdust ja teiste liikide puid, mille koor on kahjustatud vähemalt 30% ulatuses tüve ümbermõõdust (ulukikahjustused); 8) tormiheidet ja -murdu ning lumemurdu; 9) oma ülesande täitnud seemnepuid alates kolme aasta möödumisest lageraiest; 10) teisi metsata metsamaal või noorendikus paiknevaid üksikpuude rinde puid, mis pole säilikpuud või elustiku säilitamiseks jäetud puud. raiekraad e. harvendamise aste näitab, kui palju puid korraga välja raiutakse (mitu % tagavarast). Rakendatav raiekraad sõltub metsa liigilisest koosseisust, vanusest ja kasvukohast. Peab raiuma nii, et metsa täius ei langeks alla lubatud normi: nõrk raie – 15% tagavarast, mõõdukas – 16-25%, tugev – 26-35%, väga tugev – üle 35%. hooldusraie intensiivsus – näitab, kui tihti puistu eluea jooksul hooldusraieid tehakse. Kordusperiood sõltub konkreetsetest tingimustest – kasvukoht, puuliik ja võib olla väga orienteeruvalt 5-15 aastat. alameetod – raiutakse välja loodusliku arengu protsessis allajäänud puud (peam. IV ja V kasvuklassi puud, kuid ka üksikuid valitsevaid puid “hunte”); ülameetod – raiutakse välja I-II kasvuklassi puud. Kasutatakse üldiselt harva. Näiteks tammikute hooldamisel. Selle meetodi kasutamisel peab siin eriti ettevaatlik olema – ei tohi korraga liiga palju raiuda, võimalikud on hilisemad kahjustused (põletus kuusel, tormimurd, lumekahjustused

Raiejäätmed – oksad, ladvad, langile jäänud tüvepuit, raietöödega rikutud järelkasv ja alusmets. Lubatud on järgmised raielankide puhastamise viisid tingimusel, et need ei kahjusta kasvama jäetavaid puid (kaasa arvatud järelkasvu): 1) hunnikutesse või vallidesse kogutud raiejäätmete kõdunema jätmine või põletamine, kuid raiejäätmed ei tohi katta enam kui 20% raielangi pindalast. 2) raiejäätmete ülepinnaline põletamine (tuleohtlikul perioodil on raiejäätmete põletamine keelatud); 3) raiejäätmetega kokkuveoteede tugevdamine; 4) raiejäätmete tükeldamine ja laialilaotamine; 5) raiejäätmete äravedu langilt. NB! Pole lubatud loo- ja nõmmemetsades. 2.Hooldusraiete bioloogilised alused e. põhimõtted läbi mille hooldusraied mõjutavad puistu kasvu (mis muutub puistus hooldusraite tulemusena). 1. Kasvuressursi ümberjaotamine. Iga kasvukoha ressurss puiduproduktsiooniks (toitained, vesi, valgus, CO2) on alati piiratud. Hooldusraiete käigus raiutakse puistust välja teatud hulk puid, allesjäänud puudele (tulevikupuudele) jääb kasvuks vajalikke ressursse rohkem, mille tulemusena intensiivistub (suureneb) nende juurdekasv. Kasvuressurss jagatakse ümber, väljaraiutud puude poolt kasutamata jäänud varud võetakse kasutusele allesjäänud puude poolt ja selle tulemusena nende juurdekasv paraneb. See, kui palju puude kasvukiirus tõuseb võrreldes raie-eelsega ja kui kaua raie positiivne mõju kestab, sõltub raiekraadist, puuliigist, kasvukohast. Väga orienteeruv mõju kestus oleks 5-10a. 2. Puistu liigilise koosseisu reguleerimine Ühes kasvukohas võib sageli koos kasvada mitu erinevat puuliiki. Valikuvõimalused on väiksemad ekstreemsetes kasvukohtades (nõmmemetsad, soometsad, rabastuvad metsad) ja suuremad viljakates kasvukohtades (jänesekapsa, naadi, sinilille) Segametsade eelised:

* Tavaliselt on segamets tootlikum: viljakal kasvukohal on kuuse-lehtpuu segametsast võimalik saada rohkem puitu kui puhtpuistust. Kuna iga puuliigi juurestiku paiknemisel on omad iseärasused (kuusel ülemistes mullahorisontides, lehtpuudel sügavamates), kasutatakse mulla potentsiaalne viljakus paremini ära. Valgusnõudlikku puuliiki pealpool ja varjutaluvat allpool kasvatades kasutavad puud efektiivsemalt valgust. * Okaspuude varis, eriti okaste lagunemine annab happelise kõdu ja soodustab teatud tingimustel leetumist, lehtpuude varise lagunemisel tekkivad aga huumusained ja seega kuuse-lehtpuu segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui puhtkuusikute puhul. * Üldjuhul kannatab segamets vähem mitmesuguste kahjustuste ja haiguste käes (tuule-ja lumekahjustused, temperatuurikõikumised, putukkahjurid, seenhaigused, tulekahjud ). * Segametsas on loomastik mitmekesisem ja liigirikkam sest toitumis- ja varjetingimused on paremad. * Segametsa kasvatamine on reeglina väiksema riskiga, seda nii metsakasvatuslikus, kui majanduslikus mõttes.

  1. Optimaalse tootlikkusega võrastiku loomine. Rohelised taimed sh. ka puud saavad kasvada ja areneda tänu võimele fotosünteesida orgaanilist ainet. Fotosünteesiprotsess toimub taimede rohelistes osades (lehtedes, okastes). 4. Valitakse välja ja jäetakse kasvama oma omadustelt parimad puud. Selle tulemusena paraneb puistu kvaliteet, sest ebasobivad ja väheväärtuslikud puud raiutakse ja kasvama jäävad vaid parimate omadustega. Paraneb ka puistu sanitaarne seisund, sest haigustest nakatunud, putukatest kahjustatud puud eemaldatakse (iga hooldusraie kannab endas alati sanitaarraie elemente). Samuti järgitakse iga hooldusraie käigus ka metsaselektsiooni põhimõtteid: esimeses järjekorras raiutakse alati geneetiliselt vähem väärtuslik materjal (kõverad, liiga suurte võradega, okslikud). Seega jäävad puistusse alles ja kannavad vilja vaid kvaliteetsed puud. Hooldusraie majanduslikud eesmärgid 1. Täiendava puidukoguse saamine puistu eluea jooksul tema koosseisust iseharvenemise käigus väljalangevate puude arvel. Puistus toimub iseharvenemisprotsess, mille käigus allajäänud puud hakkavad kiratsema ja hiljem kuivavad. Kui teha puistus hooldusraie, ei lasta väljalangevat osa ära kuivada ja mädaneda, vaid puud raiutakse ja võetakse kasutusele. See võimaldab saada hooldatud metsast suuremat puidukoguproduktsiooni ja seeläbi ka majanduslikku tulu. 2. Lüheneb raiering Kuna pärast hooldusraiet jääb puudele suurem toitepind, paranevad kasvutingimused, siis hakkavad allesjäänud puud ka paremini kasvama, nende kasvukiirus tõuseb. Tänu kasvu intensiivistumisele saavutavad nad varem sihtdiameetri (see kehtib peale juulit 2003 nende puuliikide kohta, millele on kehtgestatud küpsusdiameetrid) . 3. Lõppraies saadava puidukoguse kvaliteedi parandamine Hooldusraie käigus eemaldatakse metsast kõveratüvelised, okslikud, “metsahundid” ja muidu ebakvaliteetsed puud. Lõppraieikka jõuavad vaid kvaliteetsed puud. Kuid hooldusraietega ei saa tõsta konkreetse puu tüvepuidu kvaliteeti, pigem vastupidi (peale raiet suureneb aastarõngaste laius, halveneb laasumine). Seega saab hooldamisega parandada puistu kui terviku kvaliteeti, mitte aga üksikpuu kvaliteeti. 4. Metsa rekreatiivsete (puhkemajanduslike) omaduste parandamine Parem metsas liikuda, marju ja seeni korjata, puhata, kui see on hooldatud, puuduvad mädad, mahamurdunud või jalal kuivanud puud, risu jms. Hooldatud mets on puhkemajanduslikus mõttes enamasti väärtuslikum. arengut mõjutada. Uuendusraied-need on raied, mida tehakse metsauuenemiseks (looduslikuks või kunstlikuks) sobivate tingimuste loomiseks. Vastavalt kehtivale Metsaseadusele jagatakse uuendusraied kaheks: lageraie ja turberaied.

Lageraie – raiutakse peaaegu kõik puud raielangil 1 aasta jooksul. Raiumisele ei kuulu langil kasvavad seemnepuud, samuti elujõuline looduslik järelkasv, säilikpuud ja elustiku mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud. Raiestik hiljem kas kultiveeritakse või jäetakse looduslikule uuenemisele. seemnepuud – puud mis jäetakse raiesmikule kasvama, et soodustada loodusliku uuenduse teket. Peavad olema tormikindlad (mänd, saar, tamm) ja paiknema hajali üle raiesmiku (20-70 tk/ha). Metsaseaduses ettenähtud: mänd, arukask, saar, tamm, sanglepp, künnapuu, jalakas. säilikpuud – eriti jämedate puidusortimentide saamiseks kasvama jäetud sirged ja hästi laasunud tüvega, hea tervisliku seisundiga ning elujõulised puud (mänd, arukask või kõvad lehtpuud). Elustiku mitmekesisuse tagamiseks võib maksimaalselt jätta ühele hektarile 20 puud ja 25 tm tüvepuitu.

Lageraie on lubatud puistutes, mis on vanemad kehtestatud raievanusest või on puistu saavutanud kehtestatud keskmise rinnasdiameetri (sihtdiameetri, küpsusdiameetri). Samuti tohib puistu lageraie korras raiuda, kui ta on liiga hõre (kui puistu rinnaspindala või täius on väiksem Metsaseadusega kehtestatust). Küpsusvanus: 1) männikute ja kõvalehtpuupuistute lageraie korral 90–160 aasta piiridesse; 2) kuusikute lageraie korral 80–120 aasta piiridesse; 3) kaasikute ja sanglepikute lageraie korral 60–80 aasta piiridesse; 4) haavikute lageraie korral 30–50 aasta piiridesse. Praegu on küpsusvanus diferentseeritud boniteediklasside järgi (heaboniteedilises puistus puud kasvavad kiiremini ja saavutavad ka varem raieküpsuse)