Eesti metsad ja metsandus

  1. Eesti metsad ja metsandus

 Metsandus on väga lai mõiste, mis koosneb:

  1. majandusharudest, mis tegelevad kõigi metsa kasutusviisidega (tähtsal kohal on puidu raiumine ja töötlemine) kui ka metsa uuendamise, kasvatamise ja kaitsega.
  2. teadus- ja haridusharust mis uurib ja õpetab kõike metsaga seonduvat ja sisaldab endas palju kitsamaid metsanduslikke teadussuundi.

Metsateaduse võib tinglikult jagada kolmeks:

  1. Metsakasvatus
  2. Metsakorraldus
  3. Metsatööstus

Metsakasvatus – esindab bioloogilist suunda metsanduses. Metsakasvatust võime defineerida kui tegevust metsas toimuvate bioloogiliste protsesside mõjutamisest selleks, et kasvatada majanduslikult väärtuslikke puistuid. Tegeleb selliste ainetega nagu dendroloogia, metsataimekasvatus, hooldusraied, metsakultiveerimine, metsakaitse, puhkemetsandus jne. st. peamiselt probleemidega mis on seotud uue metsapõlvkonna rajamise ja olemasolevate metsade hooldamise ning kaitsmisega.

Metsakorraldus – esindab ökonoomilist suunda. Tegeleb metsade arvestamise, inventeerimise ja mõõtmisega ning metsadele majanduskavade koostamisega. Siia valdkonda kuuluvad sellised ained nagu metsatakseerimine, kaugseire, geoinfosüsteemid, puidukaubandus, metsamajanduse ökonoomika jne.

Metsatööstus – esindab tehnilist ja tehnoloogilist suunda. Tegeleb puidu varumise ja töötlemise probleemidega. Uuritakse, milliste tehnoloogiate ja meetoditega on kõige keskkonnasäästlikum ja ökonoomsem teostada raieid ja saadud puitu töödelda. Peamisteks uurimisobjektideks on  mitmesugused metsamasinad ja tehnoloogiad. Siia kuuluvad sellised distsipliinid nagu  raietöödetehnoloogia, metsakeemia, metsa (puidu) kõrvalsaaduste tootmine ja töötlemine, saetööstuse tehnoloogiad jne.

Oluline omada õiget ettekujutust metsast sest enam kui 48% Eestist on kaetud metsaga ja see näitaja suureneb veelgi. Mets on keeruline kooslus, mis on pidevas muutumises ja seotud ümbritseva loodus- ja sotsiaalse keskkonnaga, mis mõjutab metsa kõiki omadusi ja samal ajal mõjutab mets alati ka ümbritsevat keskkonda.

Euroopa metsasus 30%

Maailma metsasus 26%

Umbes 3500-4000 a. tagasi oli Eesti territooriumist metsaga kaetud ligikaudu 85%. Seoses põllumaade rajamisega ja puidu kasutamise laienemisega hakkas metsade pindala vähenema.

XVIII saj. teisel poolel algas metsade pindala intensiivne vähendamine, algas põllumaade laiendamine. XVIII saj lõpul oli Eestis metsasus 28%.

XIX saj. jooksul metsakasutus intensiivistus, see oli seotud paberi- ja puidutööstuse ettevõtete rajamisega.

  1. a. oli Eesti metsasus vaid 19,8%.

 Metsade pindala hakkas uuesti suurenema pärast II maailmasõda.

   1958 – 29%

   1973 – 36,1%

   1993 – 47,6%

Metsade pindala suurenemisel peale II maailmasõda on kaks peamist põhjust:

 

  1. Metsade pindala suurenes põllumaade arvel. Viiekümnendatel aastatel viidi ellu väheviljakate põllumaade metsastamise programmi.
  2. Eesti tolleaegne metsapoliitika oli suunatud olemasoleva metsaressursi säilitamisele ja suurendamisele (Eestisse veeti metsa NSVL teistest piirkondadest sisse).

 

Teise Maailmasõja järgsel perioodil on Eesti metsade pindala suurenenud ligemale kaks korda ja Eesti metsade kogupindala oli 2001. a. 2 211 280 ha SMI (statistilise metsakorralduse) andmetel.

 

Kõige levinum puuliik Eestis on mänd – 33,4%

II kohal on kask – 26,2%

III kohal kuusk – 19,3%

hall lepp – 8,4%

haab – 7,4%

 

Üldse kõigi Eesti puistute tagavara on ligikaudu: 450 milj tm. so. kõigi metsas kasvavate puude tüvemahud m3.

 

Metsa ühe hektari keskmine tüvede tagavara on 183 tm/ha.

Suurim on see haaval – 255 tm/ha ja väikseim tammel – 122 tm/ha.

 

1 elaniku kohta on Eestis 1,3 ha metsa ja 227 tm puitu.

 

  1. a. raiuti Eestis 2-3 milj. tm puitu, 1996. a. 4 milj., 1997. aastal 5,5 milj., 1998. a. 6,1 milj. tm., 1999. a. 6,7 ja 2000. a. 6,4 milj. tm. (Statistikaameti andmetel). SMI andmetel aga oli 2000. aastal kogu raiemaht Eestis 12,7 milj. tm. Kõigi Eesti metsade keskmine aastane juurdekasv on aga 11,6 milj. tm (2000. a.).

 

Eesti metsade keskmine puidu juurdekasv on 5,5 tm/ha/a, suurim on see hallil lepal 7,6 tm /ha/a ja väikseim tammel (2,3 tm/ha/a)

 

Eesti puistute keskmine vanus riigimetsades on 58 aastat ja erametsades 53 aastat. Suurim keskmine vanus tammikutel on (75 a.) ja väikseim hall-lepikutel (30 a.).

 

Eesti metsade keskmine boniteet on 2,2.

 

Kui varem oli tegemist riigi- ja kolhoosi-sovhoosimetsadega, siis praegu peamiselt riigi ja erametsadega. Korraldatud metsamaa pindala 2000. aastal oli riigimetsades 802 203 ha ja erametsades 363 219.

 

Küllaltki erinev on erametsade ja riigimetsade liigiline struktuur, seda eriti männikute ja hall-lepikute osakaalus: kui riigimetsades on kõige rohkem männikuid (46,7% pindalast) ja hall-lepikuid vaid 0,9% pindalast, siis erametsades on suurim kaasikute pindala ja hall-lepikuid on 10,1%. See on ka igati mõistetav, sest suur hulk tagastatud metsamaid on endised põllud, mis viimastel aastakümnetel on looduslikul teel uuenenud pioneerpuuliikidega (kase ja halli lepaga).

 

Eesti metsasus tõenäoliselt suureneb lähiaastatel veelgi, sest erinevate autorite hinnangul on viimaste aastate jooksul jäänud sööti 100 000 – 300 000 ha põllumaid, mis tõenäoliselt lähitulevikus metsastuvad (metsastatakse).

 

Vastavalt 1998. a. metsaseadusele jagatakse Eesti metsad 3 kategooriasse:

 

Hoiumetsad – Loodusobjektide hoidmiseks määratud mets kuulub hoiumetsade kategooriasse. Siia kuuluvad reservaadid ja erilist kaitset ning pikaajalist säilitamist vajavad metsad. Neid majandatakse looduskaitse ja teadustöö huvides.

Hoiumetsade majandamise kitsendused tulenevad kaitstavate loodusobjektide seadusest ja kaitseala eeskirjadest.

 

Kaitsemetsad – keskkonnaseisundi kaitsmiseks määratud mets. Sellesse kategooriasse kuuluvad peamiselt mulda, vett, asulaid, maastikke ning teisi objekte kaitsvad metsad. Siit tulenevalt kasutatakse neid metsi peamiselt keskkonna kaitseks aga ka puhkeotstarbel. Kaitsemetsad võivad olla näiteks:

*veekaitsemetsad veekogude kaldaaladel

*maastikukaitsemetsad erosiooniohtlikel aladel

*teede äärsed kaitsemetsad

*rohelise vööndi metsad linnade, asulate läheduses jne.

Kaitsemetsade majandamisel ei tohi rajada lageraielanke pindalaga üle 2 ha ning laiusega üle 30m  ja turberaielanke pindalaga üle 10 ha.

 

Umbes 30% Eesti metsadest on kaitse- ja hoiumetsad.

 

Tulundusmetsade hulka kuuluvatel puistutel puudub majanduslikku tegevust piirav reziim, nõutav on metsanduslike üldsätete jälgimine.

Tulundusmetsade juhtfunktsiooniks on enamikel juhtudel puidu tootmine. Metsakasutus on siin vähem piiratud kui hoiu- ja kaitsemetsades. Lageraielangi laius kõvalehtpuu või okasmetsades ei tohi ületada 100 m ja pindala 5 ha. Pehmelehtpuu puistutes ei tohi laius ületada 150m ja pindala 7 ha.  Turberaielangi pindala ei tohi ületada 10 ha.

Vääriselupaik (võtmebiotoop)Vääriselupaik metsaseaduse tähenduses on kaitset vajav ala tulundusmetsas, kus tõenäosus ohustatud, ohualdiste või haruldaste liikide esinemiseks on suur, nagu väikeste veekogude ja allikate lähiümbrus, väikesed lodud, põlendikud ja soosaared, liigirikkad metsalagendikud, metsa kasvanud kunagised aiad, metsaservad, astangud, põlismetsa osad.

Metsa majandamise käigus tuleb vääriselupaiga moodustamise eelduseks olevad võtmeelemendid nagu vanad puud, põõsad, kiviaiad ja allikad säilitada.

Vääriselupaiga klassifikaatori ja võtmebiotoobi väljavaliku juhendi kinnitab keskkonnaminister.

 

2. Euroopa metsaressurss

Euroopa pindalast on metsaga kaetud ligikaudu kolmandik. Metsa osatähtsus on riigiti väga kõikuv (1%-74%). Kõige suurem on metsaressurss Põhjamaades (Rootsi, Soome 74% Malta 1,1% Island 1,4%, Taani 10%) ja mägipiirkondades.

 

Keskmiselt tuleb iga eurooplase kohta 0,5 ha metsamaad. Kuues Euroopa riigis (Rootsi, Soome, Norra, Eesti, Läti ja Venemaa) tuleb ühe elaniku kohta rohkem kui 1 ha metsa. Enamus Euroopa metsadest on eraomanduses.

Kasvava metsa tagavara on Euroopas 23 miljardit m3 , aastane juurdekasv 760 milj. m3, aastane raiemaht 460 milj. m3. Metsad rahuldavad enamuse regiooni nõudlusest puidu järele.

 

Euroopa metsade pindala suureneb aeglaselt (1 milj. ha aastas). Ligi 40% metsauuendusest moodustab looduslik uuenemine. Looduslikke ürg- või põlismetsi (inimtegevusest puutumatuid metsi) on väga vähe (Peamiselt Põhjamaades ja Venemaal).

Umbes pooled Euroopa metsadest on okaspuumetsad, 1/3 lehtpuumetsad ja 15% segametsad.

Enamuses riikides on kaitsemetsade osakaal 10-35% kogu metsade pindalast.

 

 

  1. Metsa ja puistu mõiste

Looduse seaduspärasuse tulemusena on mets tekkinud taimkatte evolutsiooni käigus teatud tingimustes ning tänapäeval käsitletakse metsa kui kõigi tema koostisosade tervikut. Mets pole mitte vaid hulk puid ühel kasvukohal, vaid iseloomuliku taimestiku, loomastiku ja mikrokliimaga ökosüsteem.

 

Mets on maastiku osa ja taimekooslus, mis on kujunenud puude koos kasvades, kus ilmneb puude vastastikune mõju üksteisele ja puude vastastikune seos kasvukoha ja ümbritsevate keskkonnateguritega (mullastik, õhkkond, rohttaimestik, loomastik).

 

Sellest definitsioonist tuleneb peamine tunnus, mille alusel võime mingit puudekogumit nimetada metsaks ja selleks on puude vastastikune mõju.

Puude võrastiku tekkimisel (võrade liitumise tulemusena) tekib võrastiku all eriline mikrokliima: muutuvad valgus, soojus- ja niiskustingimused. Võrastiku liitumiseks peavad puud saavutama teatud kvantitatiivsed suurused, mille tulemusel tekib uus kvaliteet, uus ökosüsteem – mets. Metsakeskkonna tekkimisega muutub selle ala geol., hüdrol., floristiline, mükoloogiline ja zooloogil. koosseis nii kvalitatiivselt (nimetuste poolest) kui ka kvantitatiivselt (hulgaliselt), mis on omavahel tihedas vastastikuses seoses ning mõjutavad üksteist.   Muutuvad taimkate, mullastik, veereziim, loomastik jne.).

 

Võrreldes lagedal ja metsas kasvanud puid, eksisteerib nende vahel ilmne erinevus kõrguses, võra kujus, võra pikkuses, tüve kujus, viljakandvuses, juurestiku iseloomus jne. Need erinevused on tingitud keskkonnatingimuste erinevusest metsas ja lagedal alal.

 

  • Vabalt kasvava puu võra on tunduvalt suurem, liigist olenevalt kas kerakujuline, püramiidjas, kooniline vms. Laiuv võra ulatub peaaegu maani, kusjuures oksad on jämedad. Metsas kasvaval puul on suurem osa tüvest oksavaba; võra algab tavaliselt 1/2…3/4 tüve kõrguselt, puude tiheda asetuse korral veel kõrgemalt. Võra on tunduvalt kitsam, oksad lühemad ja peenemad.
  • Erinevused ilmnevad ka tüve kujus: üksikult kasvava puu tüvi on ühesuguse vanuse ja mulla korral alati madalam, kuid tüve alumine osa on jämedam. Tüve läbimõõt alusest ladva poole väheneb vabalt kasvaval puul kiiresti: tüvi on selgelt koonusekujuline. Metsas kasvava puu läbimõõt väheneb aeglaselt: tüvi läheneb oma kujult rohkem silindrile, nagu ütlevad metsateadlased, tüvi on täistüveline. Tüve vormiarv (tüve mahu ning puu diameetrile ja kõrgusele vastava silindri mahu suhe) on metsas kasvaval puul suurem.
  • Erinevused kajastuvad samuti puude viljakandvuses: üksikult kasvav puu viljub varem ja annab rikkalikumalt seemneid kui metsas kasvav puu.
  • Ka juurestik on vabalt kasvaval puul paremini arenenud, kui puistus kasvanud puul.

           

Erinevuste põhjused on selles, et metsas kasvavate puude võrad moodustavad üldise  v õ r a s t i k u, mistõttu ökoloogilised tingimused muutuvad. Asjaolu, et puud paiknevad üksteise lähedal, loob nende kasvuks teistsugused tingimused kui vabalt kasvavatel puudel. Puud varjavad üksteist külgedelt ja sunnivad seega üksteist kasvama kõrgusse. Võrastik laseb läbi vähe valgust. Teatud kohas on valgust nii vähe, et assimilatsiooniorganid (lehed) surevad ja kuivavad ka neid kandvad oksad. Millise valgustatuse juures see toimub, oleneb puuliigist ja ka mullastikutingimustest. Valgusnõudlikel puuliikidel (kask, lehis, mänd) läheb see kiiremini kui varjusallivatel liikidel (kuusk, nulg). Lõpuks kuivanud oksad kõdunevad, langevad maha ja moodustub oksavaba tüvi. Seda protsessi nimetatakse tüve  l a a s u m i s e k s.

Metsa tuleb mõista kui seostatud tervikut, kusjuures seos ja vastastikune mõju ei ilmne mitte ainult puude vahel, vaid ka puude, põõsaste, alustaimestiku, loomastiku ja mikroorganismide vahel. Sealjuures on kõik metsaorganismid tihedalt seotud ja mõjustatud ümbritsevast keskkonnast ning samal ajal avaldavad ise tugevat mõju keskkonnale.  Maa-ala, millel puud asuvad hõredalt ja kus nende võrad ei ole liitunud, ei nimetata metsaks; siis võib olla tegemist pargi, allee, aia või mõne muu maa-alaga, mille nimetus oleneb kasutamise eesmärgist, puude liigist, paigutusest jm. Maa-ala, millel puud asuvad hõredalt, nii et täius on väiksem kui 0,3, nimetatakse harvikuks. Harvik ei ole mets.

Metsale kui ökosüsteemile on iseloomulik võime ennast ise taastada. Mingi komponendi muutumine metsas kutsub esile muutuste ahela. Ökosüsteemi isereguleeruvuse tõttu viivad muutused lõpuks olemasolevates tingimustes kõige stabiilsema ökosüsteemi – kliimaksi – kujunemisele. Sarnastes tingimustes tekivad ka üksteisega sarnased ökosüsteemid, mis on enam-vähem ühetaolised liigilise kooseisu, aine- ja energiavahetuse ning muude omaduste poolest. See võetaksegi aluseks metsade klassifitseerimisel (metsatüüpide eraldamisel).

 

Metsa juriidiline määratlus (vastavalt kehtivale Metsaseseadusele):

 

Vastavalt kehtivale metsaseadusele loetakse metsaks puittaimestiku kasvukohta pindalaga 0,5 ha või enam, mis vastab vähemalt ühele alljärgnevatest nõuetest:
1) seal kasvavad puud kõrgusega vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitusega vähemalt 30%;
2) seda majandatakse puidu ja teiste metsasaaduste saamiseks või seal säilitatakse puittaimestikku käesolevas seaduses nimetatud viisidel kasutamiseks. Raiesmikku loetakse metsata metsamaaks.

 

Metsa väiksemaks looduslikuks klassifitseerimise ühikuks on puistu.

  

Puistuks nim. ühesuguse kasvukohaga piirnevat metsaosa, mis on kogu ulatuses ühtlase struktuuriga ning erineb naabermetsaosadest (koosseisu, vanuse, täiuse, kõrguse, rinnasdiameetri, tagavara jne poolest). Puistute eraldamisel lähtutakse bioloogilistest, ökoloogilistest ja metsamajanduslikest tingimustest (lähemalt käsitletakse neid kriteeriume takseerimise peatükis).

  

  1. Puistu koostisosad

 

Vastavalt taimede eluvormile ja kõrgusele jaguneb puistu vertikaalsuunas mitmeks allosaks.

Kõige kõrgema, ülemise osa puistust moodustavad puud, seda nim. puurindeks, mis omakorda võib koosneda 1-3 rindest, mis erinevad üksteisest võrastikutasapindade poolest. Kõige ülemist, kõrgetest puudest moodustunud rinnet nim. I rindeks e. ülarindeks, alumisi II või III rindeks e. alarindeks. Olenevalt mulla viljakusest ja puude valgusnõudlikkusest on puistus 1-2 rinnet (Eesti tingimustes on kolmananda rinde eristamine väga erandlik ja haruldane). Reeglina kasvavd väheviljakatel muldadel üherindelised, viljakatel muldadel kaherindelised puistud.

 

Puistu on üherindeline e. lihtpuistu kui puudel on enamvähem ühesugune kõrgus ja nad moodustavad ligikaudu ühtlase võrastikutasapinna. Kui aga puistus esineb majanduslikult olulisi puid, mis moodustavad madalamaid võrastikutasapindu, siis on tegemist mitmerindelise puistuga e. liitpuistuga. II rindes kasvavad harilikult varjutaluvad puuliigid (Eestis on selleks reeglina kuusk).

 

II rinne eristatakse kui seal kasvavate puude kõrgus jääb vahemikku 0,25 kuni 0,75 (25-75%) I rinde kõrgusest.

 

Tavaline kaherindeline puistu on arukaasik kuuse teise rindega, männik kuuse teise rindega või ka kuusik, kus nii esimeses kui teises rindes kasvavad kuused. Ülarinde eraldamiseks peab selle täius olema vähemalt 0,3.

 

Järelkasv – noor metsapõlvkond, mis võib edaspidi vana metsa asendada. Järelkasv koosneb seega majanduslikult väärtuslikust puuliigist (kuusk, harvem mänd) ning ta kõrgus on alla 1/4 I rinde kõrgusest.

  

Alusmets – põõsad ja madalamad mittemajandusliku tähtsusega puud puurinde (rinnete) all. Kui alusmets koosneb peamiselt põõsastest, siis seda nim. ka põõsarindeks. Alusmets parandab metsamulla omadusi ja metsa mikrokliimat, loob soodsaid elamisvõimalusi lindudele ja loomadele. Alusmetsa liigilise koosseisu ja hulga järgi saab hinnata ka metsakasvutingimusi.

  

Alustaimestik – metsas kasvavate samblike, sammalde, rohttaimede ja puhmaste kogum. Alustaimestik iseloomustab indikaatorina kasvukohatingimusi.

Need puistu koostisosad on omavahel tihedas vastastikuses seoses ja mõjutavad üksteist.

 

Puistud jagatakse I rinde liigilise koosseisu järgi puhtpuistuteks, kui nad koosnevad ühest liigist ning segapuistuteks, kui nad koosnevad mitmest liigist. Segapuistu koosseisus olevad puuliigid jagatakse majandusliku tähtsuse järgi peapuuliigiks ja kaaspuuliigiks või -liikideks.

  

  1. Mõned olulisemad metsanduslikud terminid

 

Peapuuliik on selline puuliik, mis kõige paremini vastab antud kasvukohale, s.o. annab pinnaühikult suurema koguse kvaliteetset puitu või täidab antud kasvutingimustes metsa juhtfunktsiooni kõige paremini.

  

I rindes tagavara poolest esikohal olevat puuliiki nim. enamuspuuliigiks. Üldiselt langevad puistu pea- ja enamuspuuliik ühte (erand näit. kuivendatud sookaasik, rekonstr. hall-lepik).

   

Puistu tagavara on puistu puurinnete tüvemahtude summa (tm/ha; m3 ha).

 

Puistu boniteet (ld. keeles bonitas – headus väärtus) – puistu tootlikkuse näitaja (majanduslikus mõttes) või kasvukoha sobivuse (viljakuse) näitaja vastavale puuliigile (ökoloogilises mõttes). Seega, boniteediklass iseloomustab puude kõrguskasvu kiirust, seega ka kasvukoha viljakust ja puuliigi sobivust antud kasvukohale. Boniteediklasse on seitse ja neid tähistatakse rooma numbritega Ia, I, II, III, IV, V, Va. Kõige kiirema kasvuga puistud kuuluvad Ia boniteediklassi, kõige aeglasema kasvuga Va boniteediklassi. Boniteediklassi määramiseks on vaja teada puistu vanust ja keskmist kõrgust

 

Metsa korraldamine on tegevus, mille käigus kogutakse andmeid metsa pindala, tagavara ja muude iseloomulike näitajate kohta, koostatakse metsa majandamise kava või soovitused metsa majandamiseks ja hinnatakse metsa senist majandamist.

 

Metsa majandamine seisneb metsa uuendamises, metsa kasvatamises, metsa kasutamises ja metsa kaitses.

 

Metsa uuendamine seisneb tegevustes, mille eesmärgiks on mingi oma ülesandeid mitte täitva või halvasti täitva metsa asendamine uue ja paremaga. Need tegevused on uuendusraie, maapinna ettevalmistamine (mulla harimine) kas loodusliku uuenduse tekkeks või metsaseemnete külvamiseks või metsataimede istutamiseks, looduslikult tärganud või inimese istutatud või külvatud seemnetest kasvanud puutaimede hooldamises. Metsa uuendamisest räägitakse üksnes siis, kui tegu on ajutiselt metsata jäänud metsamaaga (raiesmik, põlendik vm). Mittemetsamaale (põllu- või heinamaale, ammendatud karjääri vm) metsa rajamisel on tegu metsastamisega. Raiesmik loetakse uuenenuks kui seal kasvab enam kui 1200 ülepinnaliselt paiknevat vähemalt 0,8 m kõrgust peapuuliigi taime hektari kohta. Peapuuliigiks loetakse kasvukohale ja metsa kasutamise viisile kõige paremini sobivat puuliiki (või puuliike). Meile on need tavaliselt mänd, kuusk, kask, haab, sanglepp, tamm, saar.

 

Metsa kõrvalkasutus tähendab metsast marjade, seente, ravimtaimede, dekoratiiv- ja ravimtaimede ning nende osade korjamist, metsa kasutamist mesilaste korjemaana jne. Metsa kõrvalkasutuse tähtsus suureneb (vaatamata nimetusele kõrval-) aasta-aastalt ning metsa kõrvalsaadused võivad piirkonniti osutuda olulisemaks kui metsast saadav puit. See sunnib metsaomanikke rakendama sääraseid metsa majandamise võtteid, mis ei kahjusta kõrvalsaaduste varusid. Kõrvalkasutus võib kujuneda metsaomanikule oluliseks sissetulekuallikaks, sest teatud tingimustel võib ta selle eest tasu nõuda (vt. metsaseaduse §32 lõige 2).

 

  1. Puude diferentseerumine ja metsa isehõrenemine, kasvuklassid.

 

Jälgides metsa moodustavaid puid, mis kuuluvad ühte liiki ja on ühevanuselised, märkame nende vahel suuri erinevusi. Need ilmnevad puude kõrguses, tüve diameetris, võra suuruses, tüve kujus ja vormis, okste asetuses ja suuruses. Erinevused puude vahel paistavad silma nende kõikides tunnustes. Seda nähtust nimetatakse puude diferentseerumiseks. Puude diferentseerumisel metsas on kaks põhjust:

 

  1. Seemnete pärilikud omadused (genotüübid) on erinevad. Ka ühe puu järglased on pärilikult erinevate omadustega. Üks on kiirema, teine aeglasema kasvuga, ühel on kalduvus moodustada kitsas, teisel laiuv võra, üks on külmakindlam kui teine, üks vajab rohkem niiskust ja valgust, on haigustele vastuvõtlikum jne.

 

  1. Seemned satuvad erisugustesse kasvutingimustesse, sest mikroreljeef, mullastiku-, niiskus- jm. tingimused ei ole isegi väikesel alal ühesugused. Erinevad on ka tõusmete ja seemikute kasvutingimused: osa kannatab kahjurputukate või metsloomade tegevuse läbi, osa lämmatatakse rohttaimede poolt jne. Seega kujunevad erinevused välja juba puude esimestel eluaastatel. Puu, mis on pärilikult kiirema kasvuga ja on sattunud ka soodsamatesse tingimustesse, omab teiste ees eeliseid ja jõuab kasvus teistest ette. Kasvus mahajäänud puude seisukord muutub aga järjest kehvemaks ja lõpuks nad langevad puistu koosseisust välja (surevad).

           

Puude vananedes nende mõõtmed suurenevad, kasvus mahajäänud puud saavad vähe valgust ja ka nende toitumistingimused halvenevad, sest nende juured ja võrad on puudulikult arenenud. Niisugused puud hakkavad kiratsema ja hukkuvad, mille tagajärjel puude arv pinnaühikul väheneb, seda protsessi nimetatakse puistu iseharvenemiseks e. looduslikuks hõrenemiseks.  Ehkki puude väljalangemine toimub kogu puistu eluea vältel, on see eriti intensiivne just noores eas: kiirekasvulistel lehtpuudel vanuses 10-15 aastat ja okaspuudel vanuses 20-30 aastat. Puude arvu vähenemise intensiivsus oleneb puuliigist ja kasvukohast. Mida valgusenõudlikum ja kiirekasvulisem on liik, seda intensiivsem on puude väljalangemine. Ka on viljakatel kasvukohtadel väljalangemine intensiivsem ja küpses puistus säilib vähem puid, sest iga puu mõõtmed on siin suuremad. 100 a. vanuses puistus säilib tavaliselt 500-800 puud hektari kohta, mis moodustab vähem kui 10%  10 a. vanuse puistu puude arvust. Esialgsest tõusmete arvust, mis raiestikul või põlendikul tärkavad, moodustab see vaid murdosa, sest tõusmeid võib olla sadu tuhandeid.

Puistu isehõrenemine on tingitud olelusvõitlusest (kasvuks vajalike ressursside hulk kasvukohal on piiratud, seetõttu tekib suuremaks kasvades nende vahel terav konkurents). Olelusvõitlus tuleneb organismide võimest piiramatult paljuneda. Mingile maa-alale võib langeda suurel hulgal puittaimede seemneid. Paljud neist satuvad tingimustesse, kus puuduvad võimalused idanemiseks, palju seemneid hävib külma, põua jm. tõttu, neid hävitavad putukad, linnud, närilised või teised loomad või hukkuvad nad seenhaiguste läbi. Samadel põhjustel hävib ka suur osa seemnetest tärganud tõusmeid ja neist kasvanud puukesi. Tõusmeid ja noori puittaimi lämmatavad sageli rohttaimed või kiiremini kasvavad puuliigid. Allesjäänud eksemplarid suurendavad oma mõõtmeid ning hakkavad omavahel konkureerima valguse, toitainete ja vee pärast. Konkurentsis ei ole kõik isendid võrdväärsed, see viib puude diferentseerumiseni. Iga isendi saatuses etendab suurt osa nende individuaalne muutlikkus (geneetilised omadused). Erinevused võivad kajastuda nii puude välisilmes (tüve pikkuses või läbimõõdus, võra suuruses, juurestiku ulatuses jm.) kui ka füsioloogilistes omadustes (sünteesiprotseside intensiivsus, kasvuperioodi pikkus, põua- ning külmakindlus jm.). Järelikult vastavad ühtede isendite omadused olemasolevatele tingimustele paremini. Need isendid omavad eeliseid ellujäämiseks ja järglaste andmiseks. Milline genotüüp on kohasem ja jätab järglasi, selle määravad keskkonnatingimused.

Loodusliku valiku osa kajastub puistutes kõigepealt noorte puude väljalangemises: välja langevad esimeses järjekorras need puud, mis olemasolevates tingimustes on vähem vastupidavad. (näit. viljakates kasvukohtades pääsevad mõjule puud, mis on pärilikult kiire kasvuga ja liigniisketes kasvukohtades (raba) need, mis on resistentsed liigniiskuse suhtes). Põuastel kasvukohtadel hukkuvad kõigepealt isendid, mis on põua suhtes tundlikud. Seal, kus levivad seenhaigused, hukkuvad nendele haigustele vastuvõtlikud isendid (see paistab eriti silma männi-pudetõve ja -pigirooste esinemise korral).

 

Lähtudes puude diferentseerumisest puistus on metsateadlased püüdnud neid klassifitseerida.

Kõige enam kasutatav on saksa metsateadlase G. Krafti klassifikatsioon, mille järgi puud puistus jagatakse 5 klassi.

 

I klass – ülevalitsevad  Kõige kõrgemad puud puistus, enamasti ühtlasi jämeda tüve ja pika laiuva võraga. Nende latv ulatub kõrgemale üldisest võrastiku tasapinnast. Eriti tugeva kasvuga puud, okslikud ja puit sageli madala kvaliteediga. Raieküpses puistus moodustavad sellised puud 20-25% tagavarast. Sellised puud võivad sageli olla nn. “metsa hundid”.

 

II klass- valitsevad, tugeva kasvuga puud, mille tüvi ja võra on hästi arenenud. Enamasti moodustab nende puude kõrgus kuni 90% I Krafti klassi puude tagavarast. 40 – 45% puistu koosseisust. Majanduslikust seisukohast kõige hinnatumad puud puistus.

 

III klass – kaasvalitsevad, keskmise kasvuga puud. Nõrgemalt arenenud tüvi ja väiksem võra, kuid võra tipp ulatub veel ülemiste puude võrastikku. Võtavad osa võrastiku moodustamisest. Tüvamahud moodustavad tavaliselt kuni 20% puistu tagavarast.

 

Järgmised kaks klassi asuvad allpool puistu üldist võrastiku tasapinda:

 

IV klass – allajäänud puud, kitsaste ja hõredate võradega puud. Jaotatakse kahte alamklassi:        IVA – enam-vähem ühtlaselt paiknevate okstega

                        IVB – ühepoolse võraga

 

V klass – rõhutud puud, tervikuna üldise võrastiku alla jäänud puud, jaotatakse kahte alaklassi:   VA – surevad

                        VB – surnud puud

I,II,III klass kuuluvad puistus ülarindesse ja IV,V klass alarindesse.

 

 

  1. Mets ja keskkond

6.1. Mets ja valgus

 

Orgaanilise aine valmistamiseks peavad taimed peale materjali (süsihappegaas, vesi ja mineraalained) saama ka energiat – päikeseenergiat. Päikeseenergia abil toodetakse  orgaanilist ainet. Fotosünteesi intensiivsus oleneb valguse intensiivsusest.

 

Erinevad puuliigid vajavad valgust kasvamiseks ja arenemiseks erineval hulgal. Valgusnõudlikkuse järgi jaotatakse puittaimed valgus- ja varjutaimedeks. Varjutaimedel on klorofüllisisaldus suurem kui valgustaimedel. Erinevate valgustingimustega on kohanenud ka ühe ja sellesama puu lehed. Nii on võra sisemuses olevate lehtede klorofüllisisaldus kuni 2x suurem kui välimises osas kasvavatel lehtedel.

 

Puuliikide klassifitseerimisel on väga oluline nende varjutaluvus: mida vähem üks või teine liik varju talub, mida enam aeglustub valgusepuuduse korral fotosüntees ja mida kiiremini puuliik hukkub, seda valgusenõudlikum ta on.

 

Valgusnõudlikud – e. valguslembesed puud (lehis, kask, mänd, haab).

 

Varjutaluvad – e. varjusallivad puud (kuusk, nulg, jugapuu, pärn,  pöök).

Vahepealse varjutaluvusega liigid on poolvarju taluvad (sanglepp, hall lepp, toomingas)

 

Puud võib valgusnõudlikkust arvestades reastada järgmiselt:

 

  1. lehis hall lepp                  13. kuusk
  2. arukask sanglepp                  14. pöök
  3. mänd jalakalised               15. nulg
  4. haab vaher                     16. jugapuu
  5. tamm pärn
  6. saar valgepöök

 

Valgusnõudlikkuse üle otsustamisel saab lähtuda järgmistest välistunnustest:

 

  1. V õ r a d e t i h e d u s. Mida tihedam on võra, seda varjutaluvam on puu. Austria füsioloog I. Wiesner määras suhtelise valguse intensiivsuse (võrreldes täisvalgusega) mille juures lehed hukkusid valgusepuuduse tõttu ja selle järgi koostas ta varjutaluvuse skaala.

Näiteks lehisel on minimaalne valguse intensiivsus 1/5, kasel 1/9, valgepöögil 1/56 täisvalgusest jne. Arvestada tuleb puude kasvukohta – puistuna või üksikpuuna. Näit. pöögil moodustavad lehed  puistus valgustatusel 1/60 täisvalgusest, üksikpuul on aga valgustatuse miinimum 1/85. Valgustatuse miinimum oleneb ka mullast: näit. sarapuul viljakal mullal 1/50-1/60, väheviljakal mullal  – 1/18-1/32.

  1. T ü v e d e l a a s u m i n e   algab valgusnõudlikel liikidel varem ja kulgeb intensiivsemalt kui varjutaluvatel liikidel.
  2. P u i s t u t i h e d u s  ja puistu loodusliku harvenemise kiirus: mida valgusnõudlikum liik, seda kiiremini puistu hõreneb ja muudes võrdsetes tingimustes on puude arv pinnaühikul väiksem.
  3. J ä r e l k a s v u a r e n g  p u i s t u  a l l. Valgusnõudlikel liikidel võib küll metsa all tekkida arvukalt tõusmeid, kuid valguse puudusel hukkuvad kiiresti. Varjutaluvate liikide järelkasv peab vastu pikka aega.

 

Puuliikide valgusnõudlikkuse skaalasid on antud paljude teadlaste poolt ja üldjoontes on nad sarnased, kuid on ka erinevusi.

Valgusnõudlikkus oleneb peale liigi ka veel puu vanusest, kasvukohast jt. teguritest.  Näiteks h. saar kannatab 10-15 eluaastani tugevat varju, keskealisena on ta aga tüüpiline valgusnõudlik liik. Suurim on valgusnõudlikkus viljakandvuse ajal: enam valgustatud puud kannavad rohkem vilju.

 

Valgusetingimusi metsas iseloomustab kõige paremini järelkasvu, alusmetsa ja -taimestiku esinemine ja kasv. Varjutaluvatel liikidel (kuusk, nulg) pidurdub tugeva varju korral ladvakasv, külgokste kasv ületab ladvakasvu ja moodustub nn. vihmavarjutaoline võra, mis kasutab ratsionaalselt vähest valgust. Järsul valgustingimuste muutusel need taimed sageli hukkuvad. Varjuokkad ei kujune ümber valgusokasteks.

Mõõduka valguse korral on metsavarise ja -kõdu lagunemine mikroorganismide tegevuse tõttu soodne ja orgaanilist ainet ei kuhju. Liiga tugeva valguse korral hakkavad kasvama kõrrelised, maapind kamardub. Tugev valgus põhjustab ka viljakatel muldadel intensiivset alusmetsa kasvu, mis takistab järelkasvu teket ja arenemist. Valgustingimusi saab metsas reguleerida hooldusraietega.

 

6.2 Mets ja temperatuur

 

Soojuse tähtsus

Metsapuud saavad kasvada üksnes teatud temperatuuril, mis oleneb nende liigist ja kasvufaasist. Igal juhul peab see olema kõrgem kui 0º C.

Temperatuuri mõju vegetatsiooniperioodi algusele ja seemnete idanemisele: Mitmel puuliigil algab elutegevus kevadel varakult. Näiteks haab ja lepp õitsevad aprillis, kui keskmine temperatuur on 2º C. Kasemahl hakkab jooksma kevadel, kui õhu temperatuur on 2…3º C ja mulla temperatuur 0,1…0,2º C. Ka mitme puuliigi seemned hakkavad idanema, kui temperatuur on vaevalt üle 0º C. Nii võib idanevaid vahtraseemneid näha juba sulaval lumel. Enamikul puuliikidel hakkavad seemned idanema aga  +5º C juures ja maksimaalne idanemistemperatuur on umbes 35º C. Seemnete idanemine oleneb oluliselt temperatuurist. Optimaalsel temperatuuril hakkavad seemned idanema varem ja idanevad kiiremini.

Temperatuuri mõju fotosünteesile: Fotosüntees toimub temperatuurivahemikus 0…40(50)º C, kusjuures optimaalne on enamasti 15…25º C. Optimumtemperatuur oleneb puu liigist. Harilikul tammel suureneb assimilatsioon veel 25º C juures, kuusel aga sellel temperatuuril assimilatsioon peaaegu lakkab.

Hingamine: algab puudel suhteliselt madalal (alla 0º C) temperatuuril. Optimaalne temperatuur hingamisel on tunduvalt kõrgem kui fotosünteesil, tavaliselt 36…40º C. Hingamine lakkab temperatuuril üle 50º C. Puud hingavad nii päeval kui öösel.

Fotosünteesiks kulutab mets 2…3 ja transpiratsiooniks 1,4…1,5 korda rohkem soojuskiirgust, kui kulutavad rohttaimedega kaetud alad. Vähem kulub metsas energiat füüsikalisele auramisele ja turbulentsele soojusvahetusele. Seega kasutab mets soojusenergiat ratsionaalsemalt kui rohttaimestik.

 

Puittaimede soojanõudlikkuse määramiseks on neid püütud kasvatada erinevates temperatuuritingimustes, kuid puude pika kasvuperioodi ja suurte mõõtmete tõttu on see üsna raske. Hinnatavaid andmeid erinevate liikide soojanõudlikkuse kohta annavad temperatuuritingimustega seostatud fenoloogilised vaatlused looduses. Soojanõudlikkuse ja külmakindluse üle saab otsustada ka liikide geograafilise leviku järgi.

 

Soojanõudlikkuse ja külmakindluse järgi võib meil enamtuntud puuliigid jaotada järgmistesse rühmadesse:

 

I – vähese soojanõudlikkusega, täiesti külmakindlad liigid, taluvad temp. langust –35-500 C ja isegi madalamale, samuti teisi ebasoodsaid tingimusi.

harilik mänd, harilik kadakas, soo- ja arukask, hall lepp, harilik kuusk, harilik haab, siberi nulg.

 

II – keskmise soojanõudlikkusega, e. külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -350 C: har. pihlakas, har. toomingas, must lepp, har. tamm, har. pärn, har. vaher, har. saar, har. jalakas ja künnapuu, sarapuu, har. elupuu.

 

III – soojanõudlikud, e. mõõdukalt külmakindlad liigid, taluvad temp. langust kuni -250  C: har. jugapuu,  har. robiinia, valgepöök, har. pöök.

 

IV – väga soojanõudlikud, külmahellad liigid, taluvad temp. langust kuni -150 C: ranniksekvoia, mammutipuu, virsikupuu, har. pukspuu, küpressid.

 

V Troopikaliigid

 

Äärmustemperatuuride mõju metsale

Metsakasvatuses omavad tähtsust madalad (alla 0º C) temperatuurid ja väga kõrged temperatuurid vegetatsiooniperioodil ning tugevad talvekülmad.

Eesti peamised metsapuuliigid on enamasti talvekindlad ja tavalised talved neid ei kahjusta. Puittaimede talvekindlus oleneb liigi omadustest, taimede vanusest ja keskkonnatingimustest, eeskätt ilmastikust, vee- ja toiterezìimist ning mulla omadustest. Talvekindluse omandavad puittaimed sügisel ja talve algul, mil nende elutegevus kohaneb kasvuperioodilt ümber puhkeperioodile (talvetingimustele). Puittaimede talveks ettevalmistumisele avaldavad välistingimustest mõju õhu ja mulla temperatuur, niiskus ja päikesekiirgus. Eriti oluline on mulla optimaalne veevaru suvel ja sügisel, sest see soodustab suvel puude arengut ja kasvu. Sügisene varu soodustab eriti juurte ettevalmistumist talveks, sest juurte elutegevus kestab mulla külmumiseni.

Puittaimedel võib esineda peamiselt kahesuguseid külmakahjustusi: külmumine talvel  ja vahelduvast temperatuurist tingitud kahjustused kevadtalvel. Ära võivad külmuda talvel, eriti kui ettevalmistusperiood (suvi) on olnud ebasobiv, mitmed võõrpuuliigid. Temperatuuri langemisel – 40º C-ni võivad kannatada tamm ja saar. Temperatuuri aeglasel langemisel võivad meie puuliigid taluda väga madalaid külmakraade. Külmad talved on meie kohalikest puuliikidest kahjustanud, kuuske, saart ja kohati musta leppa. Noortele seemikutele (eriti tamm, saar) on ohtlik madal temperatuur lumikatte puudumisel. Kuiva mulla tõttu võivad külmuda nii juured kui ka võrsed.

Sagedamini kahjustab puid vahelduv temperatuur kevadtalvel (märtsis). Päeval tõuseb temperatuur kõrgele ja puutüved, eriti nende lõunapoolsed küljed soojenevad, öösel aga võib temperatuur tugevalt langeda. Puidu halva soojusjuhtivuse tõttu jahtuvad puidu välimised kihid enam kui tüve sisemised kihid. Madalama temperatuuri tõttu tõmbub puit tüve välimistes kihtides kokku, sisemine osa kokku ei tõmbu ja tüve pealispinnal tekivad pinged, mis põhjustavad tüvedel pikilõhede nn. külmalõhede tekkimist. Külmalõhed tekivad peamiselt lehtpuudel – tammel, saarel, jalakal, haaval. Lõhed võivad olla üsna sügavad ja ehkki puu moodustab haavakoe (kalluse) nende kinnikasvatamiseks, võivad nad järgmisel aastal uuesti tekkida. Lõhed osutuvad sageli ka seenhaiguste nakkuskoldeks.

Suuremat kahju võib põhjustada madal temperatuur vegetatsiooniperioodil. Sel ajal esinevad külmad jaotatakse nende esinemise ajast olenevalt hiliskülmadeks (mai, juuni) ja varakülmadeks (august, september). Külma tekkimise viisi järgi jaotatakse nad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivsed öökülmad on tingitud mujalt sissetunginud külmadest õhumassidest ning võivad püsida suhteliselt pikka aega ja üsna suurel alal. Radiatsiooniline külm tekib selgetel vaiksetel öödel. Maapinnalt ja taimedelt kiirgub siis intensiivselt soojust, mille tagajärjel pinnalähedase õhukihi temperatuur tugevasti langeb. Selline külm esineb tavaliselt varahommikul lühikest aega, harilikult väikesel alal, kus tingimused temperatuuri langemiseks on soodsad. Vahel esinevad mõlemad külmaliigid samaaegselt. Niisugused  segakülmad on kõige ohtlikumad, sest temperatuur võib siis langeda väga madalale. Külmade tekkimine oleneb ka pilvisusest, õhuniiskusest ja tuulest. Pilved takistavad soojuse kiirgumist ja seega väheneb külma tekkimise oht; samalaadselt mõjub õhuniiskus. Tugev põhjakaarte tuul soodustab advektiivsete külmade tekkimist. Radiatsioonilise külma tekkimist tuul takistab, sest ta segab õhumasse ja ühtlustab nende temperatuuri.

Oluliselt mõjutab külmakahjustuste tekkimist reljeef: külm õhk on tihedam ja raskem ning koguneb reljeefi madalamatele osadele. Oluline on ka mulla niiskus: kui muld on väga niiske, kulub suur osa päikeseenergiast vee aurumisele, temperatuur jääb madalaks ning külmaoht suureneb. Öökülmade oht on eriti suur metsaga piiratud väikestel lagendikel, kus õhk ei liigu ning tiheda metsaserva tõttu puudub ka õhuvahetus metsa ja lageda ala vahel.

Hiliskülmakahjustuste ulatus oleneb puuliigist ja puude kasvufaasist külma esinemise ajal. Teistest külmakindlamad on valgusenõudlikud liigid, sest nad on enam kohanenud tingimustega lagedal. Tavaliselt nõrgad öökülmad puittaimi kasvufaasis veel ei kahjusta. Noortel saarevõrsetel on kriitiliseks temperatuuriks juba -2…-3º C, kuuse- ja tammevõrseid kahjustab temperatuur -3,5…-4,5º C, haavavõrseid -4…-5º C.

Varakülmad e. sügiskülmad on ohtlikud augusti lõpus ja septembris lõunapoolt, eriti Kaug-Idast pärinevatele liikidele, sest pika vegetatsiooniperioodiga liikidel ei jõua võrsed õigeks ajaks puituda, seda soodustab pikk ja soe sügis. Kahjustused on suuremad kui külmad saabuvad järsku.

Külmakahjustuste hulka kuulub ka külmakergitus ehk külmakohrutus. Mullavesi paisub jäätudes ja jää kergitab koos mullaga üles ka taimed. Sulades langeb muld tagasi, taimed jäävad aga kõrgemale. Kui see kordub, võivad taimed kerkida mullapinnale ja juured võivad katkeda. Külmakohrutust esineb rasketel liigniisketel muldadel. Külmakohrutus kahjustab tõusmeid ning 1-2 aasta vanuseid seemikuid. Nõrga juurestiku ja raske lõimisega kasvukohtade tõttu kannatab külmakohrutuse all enam kuusk. Õhukestel muldadel esineb külmakohrutust peaaegu kõikidel puuliikidel.

Kõrgest temperatuurist tingitud kahjustusi võib ette tulla kuumadel suvepäevadel, mil temperatuur maapinnal kuivadel liivmuldadel ja loomuldadel võib tõusta üle 50º C. Nii kõrge temperatuur põhjustab tõusmete kuumapõletikku, kambiumi rakud surevad ja tõusmed, mõnikord ka seemikud hukkuvad.       Peale otsese kahjustuse võib kõrge temperatuur põhjustada põua ajal intensiivset auramist mullast ja transpiratsiooni, mille tulemusena taimed närbuvad.

Varjutaluvaid õhukesekoorelisi liike (kuusk, nulg, pöök) võib kahjustada koore kuumapõletik, eriti kui raietega avatakse metsaserv päikesekiirgusele, mille mõjul temperatuur tüvel tõuseb kõrgele. Koorealune kambiumi kiht sureb, koor kuivab ja langeb maha. Hiljem hakkab puu küll vigastatud kohta kinni kasvatama, kuid tüvi jääb rikutuks. Vigastatud koht võib kujuneda ka nakkuskoldeks seenhaigustele. Vigastuse tagajärjel nõrgenenud puid asustavad omakorda sekundaarsed kahjurid.

 

Metsa mõju õhu ja mulla temperatuurile

Puistu oma võrastikuga takistab ühelt poolt päikesekiirguse jõudmist maapinnale, teiselt poolt ka soojuskiirgust maapinnalt. Päikesekiirgus võib metsa võrastiku all olla võrastiku tihedusest olenevalt isegi üle 100 korra väiksem. Puistu mõju päikesekiirgusele oleneb Päikese kõrgusest, aastaajast, puuvõrade liitusest, puuliigist ja puistu vanusest. Mida varjutaluvam on puuliik, seda tihedamad on puuvõrad ja seda tugevam on puistu mõju kiirgusele. Mida enam on võrad liitunud, seda suurem on ka puistu mõju kiirgusele. Kõige enam väheneb päikesekiirgus täiesti liitunud puistus vanuses, mil aastane juurdekasv on suurim.

Metsas on temperatuuri ööpäevane ja aastane amplituud tunduvalt väiksem kui metsata alal, seega mets avaldab temperatuuri käigule tasandavat mõju. Metsa tasandav mõju temperatuurile on eriti tugev suvel. Suvel on metsas temperatuur madalam kui metsata alal, kusjuures metsa mõju oleneb teguritest, mis avaldavad mõju kiirgusbilansile. Kesksuvel on metsa all temperatuur keskpäeval enamasti 5-7º C madalam, öösel 2-4º C kõrgem kui metsata alal. Kuu keskmised temperatuurid erinevad seetõttu vähe: suvel on metsas keskmine temperatuur mõnevõrra madalam, talvel kõrgem.

Metsa mõju temperatuurile oleneb peale aasta- ja kellaaja veel puistu liitusest, koosseisust ja vanusest. Kõige suuremat mõju avaldab varjutaluvatest puuliikidest koosnev kõrge liitusega puistu vanuses, kus juurdekasv on maksimaalne. Puistu vananedes see mõju väheneb, sest siis puistu hõreneb.

Metsa uuendamise seisukohalt on eriti oluline temperatuurireziim raiestikel ja metsalagendikel. Kui raiestiku või häilu läbimõõt on väiksem kui metsa kahekordne kõrgus ja metsaserv ei ole tihe (puuduvad teine rinne, alusmets ja järelkasv, mis takistavad õhu liikumist), sarnanevad temperatuurid raiestikul (häilus) tingimustega metsa all, sest metsa ja lageda ala vahel toimub õhuvahetus.

Mets avaldab tugevat mõju ka mulla temperatuurile.

Talvel on metsamuld soojem ja külmub tunduvalt hiljem ja õhemalt kui muld metsata alal. Metsamuld külmub vähem järgmistel põhjustel:

1)  võrastik takistab soojuse kiirgumist mullast,

2)  sammalkate ja metsakõdu juhivad halvasti soojust ja takistavad mulla jahtumist,

3) lumikate on metsa all kohevam ja sageli sulab varem külmunud muld paksu lume all alumistes mullakihtides oleva soojuse mõjul üles.

Vahel võib täheldada ka vastupidist nähtust: metsamuld on enam külmunud kui metsata alal. Nii võib juhtuda siis, kui muld metsata alal on kaetud lumega, metsa all aga lumikate puudub, sest lumi on jäänud võradesse.

 

 

6.3 Mets ja vesi

 

Vee tähtsus

Taimed saavad vett ka lehtede kaudu, kuid põhilise osa hangivad nad juurte kaudu mullast. Valguse ja temperatuuri kõrval on vesi üks olulisemaid fotosünteesi mõjutavaid tegureid. Puittaimede kasv oleneb temperatuuri kõrval oluliselt niiskusest. Veepuuduse korral jäävad okkad lühemaks ja väheneb lehtede pind, mis omakorda vähendab assimilatsiooni. Põua tagajärjel hukkuvad ka peenemad juured ja mükoriisa, mis võib vähendada puude juurdekasvu järgmistel aastatel.

Puistute ja puude juurdekasv väheneb ka niiskuse ülekülluse korral. Hapnikupuuduse tõttu mullas juurte tegevus aeglustub või nad hukkuvad. Juurte aktiivsuse vähenemine põhjustab transpiratsiooni langust ja toitainete neeldumise vähenemist. Vastupidavus liigniiskusele oleneb puuliigist. Hapnikuvaegusele on vastupidavam mänd. Liigniisketel aladel võivad kasvada ka sookask ja sanglepp, kuid viimane üksnes kohtades, kus vesi on liikuv ja hapnikurikas.

Sademed võivad teatud juhtudel metsale mõjuda ka negatiivselt:

Lumi võib põhjustada puude kahjustusi. Tuntud on lumemurd (lume raskuse all puu murdub) ja lume vaalimine (lumi painutab puu maha). Neid kahjustusi esineb sageli sügistalvel, kui sajab sulalund, mis kleepub puudele. Eriti suured võivad olla kahjustused nooremates puistus (20-40 a.), mil puud intensiivse kasvu tõttu on suhteliselt peenikese tüvega. Eriti ohtlik on, kui sellist puistut on tugevalt harvendatud. Kannatavad tavaliselt okaspuud (eriti mänd). Lehtpuude kahjustused on suured siis, kui puud on lehes. Kahjustusi võib esineda ka vanematel puudel (latvade ja okste murdumine).

 

Olenevalt nõudlikkusest kasvukoha niiskustingimuste suhtes võib puittaimi jaotada:

  

1) hügrofüüdid – kasvavad märgadel, liigniisketel kasvukohtadel. Sellesse rühma kuuluvad harilik mänd, sanglepp, hariliku saare lodumuldade ökotüüp nn. luhasaar, sookask, mitmed pajuliigid (lapi-, tuhkur-, kõrvpaju jt.);

 

2) mesofüüdid – kasvavad parasniisketel kasvukohtadel. Reeglina nad ei talu liigset niiskust, sest nad kannatavad siis mulla halva õhustatavuse tõttu, veepuudusel aga kahjustab neid põud. Neil puuduvad kasvukohast tingitud silmatorkavad morfoloogilised iseärasused. Siia rühma kuulub enamus metsapuid ja -põõsaid (arukask, haab, hall lepp, tamm, vaher, pärn, kuusk, lehised).

 

3) kserofüüdid – on kohastunud kasvamiseks kestva kuivusega mullal: harilik mänd (on üldse väga laia ökoloogilise amplituudiga), kadakas. Kserofüütide juurestik on hästi arenenud, enamusel neist on võimas sammasjuur, osal liikidel on hästi arenenud pindmisem juurestik ning nad on võimelised kasutama ka raskesti omastatavat vett.

 

Metsa mõju piirkonna veereziimile.

Mets mõjutab tunduvalt mulda jõudvat sademete hulka. Osa metsale langevaid sademeid peetakse kinni puuvõrades, kust osa veest aurub tagasi atmosfääri. Võrades kinni peetud sademete hulk on seda suurem, mida suurem on lehtede ja okste pind. Kinnipeetav sademete hulk sõltub nii puuliigist, puistu tihedusest, kui ka puistu vanusest.

Võradesse jääv sademete hulk oleneb ka saju intensiivsusest: mida tugevam on vihm, seda vähem jääb sellest võradesse. Nõrk uduvihm võib peaaegu täielikult võradesse pidama jääda. Keskmiselt peavad puuliigid võrades sademeid kinni järgmiselt (küpsed keskmise liitusega puistud): kask 10%, mänd 20-25% ja kuusk isegi 40-60%.

Mets avaldab tugevat mõju lumikatte tüsedusele ja lume sulamisele. Reeglina koguneb kevadeks lund (ümberarvestatuna veeks) metsata alale rohkem kui metsa, hõredasse metsa rohkem kui tihedasse, lehtpuumetsa rohkem kui okaspuumetsa (osa lund jääb võradesse pidama. Lumi sulab metsas alati tunduvalt hiljem kui metsata alal (kevadel on metsas jahedam kui lagedal, puude võrad takistavad soojuskiirguse jõudmist võrastiku alla, maapinnale). Kohevast lumikattest ja metsamulla omadustest tingituna on metsamuld alati vähem külmunud kui lageda ala muld ning on lume sulamise ajaks sageli juba sulanud. Lumevesi imbub sulanud, kobedasse metsamulda kergemini. Lagedal alal on lume sulamise ajal muld veel külmunud ja lume sulamisest tekkinud vesi voolab ära mööda maapinda. Seega läheb suur osa veest taimekasvatusele kaduma. Kui lumi sulab kiiresti, põhjustab äravoolav vesi mulla erosiooni ja üleujutusi jõgedes. Seega saab metsade abil  vältida erosiooni ja üleujutusi.

Mets mõjutab pindmist äravoolu. Mets vähendab pindmist vee äravoolu.  Metsakõdu ja -muld on suurema veemahutavusega, kui põllumaa muld. Ka on muld rohkete pooride ja käikudega ning laseb seega vett hästi läbi, mistõttu sulamis- ja sademeteveed imbuvad kergemini mulda, kus nad suurendavad mulla niiskust, ja hiljem kasutavad puud seda vett transpiratsiooniks ning osa vett läheb  põhjavee täienduseks. Kuna lumi sulab metsas aeglasemalt (keskmiselt 10-14 päeva kauem) kui lagedal alal, imbub ta paremini mulda.  Sammalkattest, kõdust ja kohevast tingituna külmub metsaalune muld tunduvalt vähem ja sulab kevadel kiiremini kui metsata alal.

Mets takistab erosiooni. Seoses pindmise äravoolu vähenemisega avaldab mets tugevat mõju erosioonile. Äravoolav vesi kannab ära mulla peenemad osakesed ja mullas olevad mineraalained, mille tagajärjel mullaviljakus langeb. Tugeva erosiooni korral võib vesi kogu viljaka mullakihi kanda reljeefi madalamatesse osadesse või jõgedesse. Erosiooniohtlikel aladel tuleb nõlvad ja veelahkmed metsastada ja seal kasvavaid metsi säilitada pinnasekaitsemetsadena, kus lageraied on harilikult keelatud.

Metsad mõjutavad tugevasti ka jõgede veereziimi. Kuna metsades sulab lumi hiljem, siis seeläbi ühtlustavad metsad lume sulamisel tekkivat veehulka ja stabiliseerivad veeseisu jõgedes kevadisel perioodil. See on oluline, sest kevadised üleujutused võivad tekitada olulist kahju.

Mets ja põhjavesi. Kui põhjavesi asub sügaval ja puud põhjavett transpiratsiooniks otseselt ei kasuta, võib metsa mõjul põhjaveetase tõusta (pindmine äravool väheneb ja infiltratsioon suureneb). Põhjaveetase tõuseb eriti siis, kui metsa mõjul suureneb pinnase filtratsioonimoodul (rasked mullad). Liivmuldade läbilaskevõime on ka mittemetsamaadel suur ja metsa mõju põhjaveele seetõttu väike. Kui põhjavesi asub kõrgel ja on väheliikuv, alandab mets tunduvalt põhjaveetaset, kusjuures määrav on metsa transpiratsioonivõime (ühe tonni kuivaine moodustamiseks kasutavad puittaimed 150-350 t vett, ühe tonni tüvepuidu moodustamiseks aga kuni ca 1000t vett). Valdav osa veest transpireeritakse, kudede moodustamiseks läheb otseselt vaid murdosa kogu kasutatud veest. Liigniisketes kasvukohtades (rabastuvad kasvukohatüübid) pidurdab mets soostumisprotsessi, pärast lageraiet taolistel aladel soostumisprotsess kiireneb olulisel määral.

 

 

6.4 Mets ja atmosfäär

 

Atmosfääri tähtsus ja koostis

Metsa arengus on oluline ökoloogiline tegur atmosfäär. Sealt saavad puud süsinikku toitumiseks ja hapnikku hingamiseks. Süsinik moodustab umbes 50% puittaimede kuivkaalust. Atmosfäär koosneb peamiselt lämmastikust ja hapnikust. Käesoleval ajal püsib atmosfääri koostis enam-vähem stabiilne. Viimase 100 aasta jooksul on täheldatud CO2 osakaalu tõusu atmosfääris ja on seotud peamiselt tööstuse arenguga. Enne seda oli CO2 kontsentratsioon õhus küllaltki stabiilne (0,028%), 1970. a. oli see 0,032%, 1995. a. 0,035%.

 

Metsaõhu süsihappegaasisisaldus

Metsaõhu CO2 sisaldus oleneb ühelt poolt selle eritumisest õhku orgaanilise aine lagunemisel ja teiselt poolt selle tarbimisest fotosünteesil. Mida kõrgem on puistu boniteet, seda enam kasutab ta süsihappegaasi ja eritab õhku hapnikku. Süsihappegaasisisaldus ja seda mõjutavad tegurid on olulised, sest neist oleneb suurel määral metsade tootlikkus.

Õhu CO2-sisaldus metsata alal muutub vähe, sest õhk on siin liikuv ja erinevad õhukihid segunevad kiiresti. Öösel on õhk enamasti CO2-rikkam, sest puudub assimilatsioon. Suvel on õhus CO2 vähem kui kevadel ja sügisel.

Metsaõhus on süsihappegaasi kõige enam maapinnalähedastes õhukihtides, tublisti vähem aga võrade alumisel piiril. CO2-sisaldus ja selle muutus õhus oleneb mullastikust (orgaanilise aine lagunemise tingimustest), ilmastikust, aastaajast, kellaajast, puistu koosseisust, vanusest, boniteedist ja liitusest. Metsaõhk on kõige rikkam süsihappegaasist kevadel ja sügisel, kui tingimused CO2 eritumiseks mullast on soodsad (küllalt niiskust ja soodne temperatuur), kuid fotosüntees ei ole veel (enam) maksimaalne. Kõige vähem on CO2-te keskpäeval, kõige rohkem varahommikul. Mida tootlikum on puistu, seda suuremad on muutused õhu CO2-sisalduses nii kõrguse, aastaaja kui ka kellaaja järgi. Neid seaduspärasusi võib tugevalt mõjutada ja muuta ilmastik. Külmade ja sajuste ilmade korral võib CO2-sisaldus ka keskpäeval suureneda.

Tihedamates puistutes sisaldab metsaalune õhk rohkem CO2 kui hõredates puistutes, kus õhk liigub rohkem. Ka on juurte hingamine tihedates ja eriti noortes puistutes intensiivsem ning õhku eritatakse rohkem süsihappegaasi.

Maapinnalähedastes õhukihtides on lehtpuupuistutes CO2-sisaldus suurem kui okaspuupuistutes, sest lehtpuude kõdu laguneb intensiivsemalt.

Mets ja tuul

Tuule tähtsus

Õhu liikumine (tuul) avaldab puittaimedele nii otsest kui ka kaudset mõju. Õhu liikumine mõjutab oluliselt puittaimede assimilatsiooni.  Tuul kannab lehtede pinnalt ära CO2-vaese õhu ja toob asemele õhku, mis on CO2 -rikkam. Seetõttu tuule kiiruse suurenedes assimilatsioon intensiivistub. Täieliku tuulevaikusega võrreldes intensiivistub assimilatsioon õhu liikumiskiiruse suurenedes esialgu oluliselt, tuule kiiruse edasisel suurenemisel aga aeglustub taas. Assimilatsioon suureneb tuule kiiruseni 1,7 m/s. Tuule mõju oleneb ka lehtede suurusest: mida suuremad on lehed, seda vähem mõjub neile õhu liikumine.

Tuul avaldab mõju ka transpiratsioonile: puhub lehtede pinnalt ära niiskusega küllastunud õhu ja toob asemele kuivemat, millega soodustab transpiratsiooni. Tuule kiirus 0,2-0,3 m/s suurendab transpiratsiooni tuulevaikusega võrreldes ligikaudu 3 korda. Transpiratsiooni intensiivistudes suureneb ka mullast omastatavate toitainete hulk, mis omakorda kiirendab assimilatsiooni. Tugev tuul suurendab aga liigset aurumist lehtedest ja võib niiskusepuuduse korral põhjustada taimede närbumist. Seda võib tähendada kuivade ilmade korral eeskätt tõusmete ja järelkasvu puhul raiestikel.

Tuul etendab tähtsat osa puuliikide paljunemisel. Tuule abil tolmleb enamik metsapuid: mänd, kuusk, nulg, lehis, pappel, kask, tamm, pöök, valgepöök, saar, jalakalised, sarapuu. Tuule abil levivad enamasti ka seemned (pappel, kask, kuusk, mänd, lehis, nulg, saar, vaher jt.).

Tuule tugevust võime hinnata:

2 – 3,5 m/s kerge tuul

10 – 12 m/s tugev tuul

18 – 21 m/s torm

üle 29 m/s orkaan

Tuule kiirusel 15-20 m/s murrab tuul puuoksi. Kui tuule kiirus on üle 20 m/s, võivad üksikud puud tormi käes murduda või paisatakse ümber koos juurtega. Tuule kiirusel üle 25 m/s võivad kahjustused olla ulatuslikud. Nähtust, mil puu tormi käes tüvest murdub, nimetatakse  tormimurruks.  Tormiheite korral paisatakse puud ümber koos juurtega.

Tormiheite all kannatavad enam nõrgema ja pindmise juurestikuga liigid (kuusk, nulg, kask) ning tormiheited esinevad sagedamini liigniisketel aladel, kus puudel on moodustunud pindmine juurestik (siin kahjustatakse ka mändi). Tormiheite teket põhjustab ka puudel esinev juuremädanik.

Tormimurd Tormimurd esineb juhul, kui tuule painutav jõud on suurem kui tüve vastupanuvõime, seega esineb peamiselt puudel, mille tüve on kahjustanud mädanikud ja mis on sügavamale tungivate juurtega, kuid haprama puiduga (mänd, haab, ka kuusk). Tormikindlamateks liikideks on sügavale tungiva juurestikuga ning kõva puiduga lehtpuud (tamm, saar ja jalakas).

 

Puude tormikindlus oleneb väga mitmesugustest erinevatest teguritest:

  1. Tuule iseloom (hooti, ühtlane)
  2. Aastaaeg (talvel maa külmunud ja juurestik tugevamalt mullas)
  3. Puuliik (mänd, kuusk)
  4. Puu asetus puistus (puistu keskel, servas)
  5. Puistu vanus (noorendik, vana puistu)
  6. Puistu sanitaarne seisund (juurepess, haavataelik)
  7. Mullastiku tingimused puistus (kuiv liivmuld, madalsoo turvasmuld)
  8. Puistus rakendatud metsamajanduslikud abinõud (raied)

           

6.-7. august 1967.a. tabas eestit erakordselt tugev torm. Tuule kiirus oli 20-24 m/s, kohati 30-35 m/s. so. 9-10, kohati 12 palli. See torm kestis kaks päeva. Algas Saaremaal ja Liivi lahel ning levis piki Eesti läänerannikut ja sisemaale. Torm kahjustas eriti ulatuslikult Loode ja Põhja-Eesti metsi. Tormikahjustuse esialgne maht oli ligikaudu 400 000 tm so. 70% tolleaegsest aastasest raiemahust. Tormist purustatud, mahaheidetud ja vigastatud puude maht moodustas 2,5% metsade üldtagavarast. Hiljem suurenes kahjustatud metsade maht 0,6 milj. tihumeetrini. Kahjustuste mahu kasv oli tingitud mitmesugustest hilisematest teguritest nagu tugevad tuuled, lumevaalimine ja üraskirüüsted. Ajuti orkaaniks paisunud tuulele ei suutnud vastu panna ei männikud ega lehtpuistud, rääkimata kuusikutest, tormi jõud ületas nii tormihellade kui tormikindlate liikide vastupanu.

 

Metsa mõju tuulele

Mets avaldab tuule kiirusele tugevat mõju, sest ta on suureks takistuseks õhumasside liikumise teel. Metsas on alati tuulevaiksem kui lagedal. Mida tihedam on mets, mida tugevamini on arenenud puude võrad, mida suurem on võrade horisontaalne ja vertikaalne liituvus, samuti teise rinde ja alusmetsa olemasolu, seda enam on õhu liikumine takistatud.

Tuule kiirus metsas nagu metsata alalgi oleneb sellest, kui kõrgel maapinnast tuul puhub. Otse maapinnal, alustaimestikus, valitseb tavaliselt peaaegu täielik tuulevaikus. Üherindelises puistus on tuule kiirus alustaimestiku ja võrade vahel peaaegu ühesugune ning hakkab suurenema võrade piirkonnas. Et suvel on temperatuur metsas päeval madalam kui lagedal, öösel aga vastupidi, tekib metsaservas analoogiliselt mererannaga tuuletõmbus päeval metsast lagedale, öösel lagedalt metsa. Sel põhjusel tõuseb temperatuur päeval ja langeb öösel metsaga piirnevatel väikestel lagendikel (raiestikud, häilud) vähem, seda muidugi juhul, kui metsaserv on hõre ja võimaldab õhul liikuda.

 

6.5 Mets ja muld

 

Mulla mõju metsale

Mullaks nimetatakse maakoore pindmist kobedat kihti, mis on kujunenud mitmesugustest kivimitest atmosfääri ja elusorganismide mõjul ning mille iseloomulikumaks  tunnuseks on viljakus.

Kliimategurite kõrval on muld üheks peamiseks metsa kasvu mõjutavaks faktoriks. Metsamullad võivad olla väga mosaiiksed, sõltuvalt lähtekivimist, reljeefist, maakoha hüdrogeoloogilisest ehitusest, mulla vanusest, taimestikust, inimtegevusest jms.

Mullatekketingimustele avaldavad mõju ka raied, metsapõlemised, tormikahjustused jt. metsas toimuvad protsessid.

Mullast oleneb eelkõige puistute liigiline koosseis, nende tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus, vastupidavus tuulele, seen- ja putukkahjurite esinemine ning metsast saadava puidu tehnilised omadused. Mullast olenevad ka metsade majandamise võtted ja rakendatavad abinõud. Eriti tuleb mullastikutingimusi arvestada metsade uuendamisel: metsakultuuride rajamisel ja looduslikule uuenemisele kaasaaitamisel.

Liigiline koosseis – oleneb otseselt mullaviljakusest. Nii näit. kasvavad viljakatel muldadel liigiliselt mitmekesised lehtpuu-segapuistud, toitainetevaestel muldadel peamiselt puhtmännikud. Okaspuupuistud tarvitavad mineraalaineid vähem kui lehtpuupuistud. Eestis on üks nõudlikumaid puuliike mullaviljakuse suhtes h. tamm (vajab mineraalaineid 2-3 korda rohkem kui kask või haab). Võrreldes põllukultuuridega on metsapuude mineraalainete vajadus tunduvalt väiksem.

Tootlikkus, tagavara ja kasvukiirus – sõltuvad väga suurel määral mullast, nii võib viljakal mullal 100 aasta vanuselt kasvada I bon. 600…700 tm/ha tagavaraga männik ja vaesel rabamullal sama vana V bon. puistu tagavaraga 50 tm/ha.

Vastupidavus tuulele – turvasmuldadel ja märgadel muldadel on tormikahjustuste oht suurem. Samuti on paepealsed puistud väga tormikartlikkud.

Haiguste esinemine – lubjarikkad mullad on viljakad, aga sellistel muldadel on alati juurepessu kahjustuste tõenäosus palju suurem. Ka endistel põllumaadel kasvavad puistud, kus mullaviljakus on tunduvalt kõrgem ja mullad on tihedamad, on haigustele, eeskätt juuremädanikele vastuvõtlikumad.

Mullastik mõjutab ka puidu mehhaanilisi omadusi. Nii on viljakatel muldadel kasvanud mändide puit halvemate tehniliste omadustega kui kehvematel kasvukohtadel (see on seotud aastarõgaste laiusega ja sügispudu osakaaluga puidus). Endiste põllumaade viljakatel muldadel on okaspuude kasv küll kiire, aga puud on väga okslikud ja suure koondega.

 

Looduslikes ökosüsteemides arenevad muld ja metsataimestik tihedas koosmõjus. Muutused mullas kutsuvad esile muutusi puistu koosseisus, selle kasvukiiruses, varise hulgas, mis mullapinnale langeb ja mikrokliimas. Nende muutuste tagajärjel kujunevad metsamullal teatud aja möödudes uued omadused. Missugused muutused mullas toimuvad, millised mullatekkeprotsessid puistus domineerivad, see sõltub suurel määral puistust.

 

Metsapuude mõju mullale

Metsapuud avaldavad mullale kõige tugevamat mõju oma juurestiku ja maapinnale langeva orgaanilise varise kaudu. Peale selle mõjutab mets mulda mikrokliima muutmisega (temperatuuri, valguse, niiskuse jt.) ja juurestiku kaudu.

Varis

Metsapuud on võimelised ammutama mineraalaineid ka sügavamatest mullakihtidest. Varise kaudu satuvad toitained ülemistesse mullakihtidesse, kust neid saavad kasutada ka pindmise juurestikuga rohttaimed ja kust osa neist uhutakse vihmaveega tagasi sügavamatesse mullakihtidesse. Metsas toimub pidev toitainete ringkäik, mis looduses omab suurt tähtsust. Toitainete ringkäigus võib eristada kahte tsüklit: C1 – väike tsükkel, mis kujutab endast mineraalainete vahetust kergesti laguneva varise (lehed, okkad, peened oksad, juured, kooretükid) ja mulla vahel. See tsükkel kestab võrdlemisi lühikest aega, 1…5(8) aastat. Selle aja jooksul varis laguneb, mineraalained antakse mulda tagasi ja ringkäik võib uuesti korduda; C2 – suur tsükkel, mis kujutab endast puu tüvesse, jämedatesse okstesse ja juurtesse jäänud toitainete ja mulla vahelist ringkäiku. Toitainete ringkäik kestab selles tsüklis pikka aega, looduslikes puistutes puude elueast ja puidu lagunemise kiirusest olenevalt isegi aastasadu. Ekspluateeritavates puistutes veetakse koos puiduga suures ringkäigus olevad mineraalained metsast ära ja need lähevad ringkäigust välja.

Metsavaris ja -kõdu on kõige suurem toitainete varuallikas, mistõttu metsakõdu kõrvaldamine mõjub puude kasvule ebasoodsalt. Eriti ilmnes see varasematel aegadel, kui metsakõdu ja -varist kasutati loomade allapanuks. Pidev kõdu kõrvaldamine võib puistute tooki vähendada isegi 2-3 korda.

Eriti hästi paistab silma metsa võime rikastada mulda toitainetega kehvadel liivastel ja kivistel muldadel. Pärast liivaalade metsastamist võib kõikjal täheldada ülemise liivakihi rikastumist huumusega, mis väljendub kõigepealt ülemise kihi tumenemises ja huumushorisondi tekkes. Meie mereäärsetel liivadel on männikutes tekkinud mõne sentimeetri tüsedune huumuskiht 40-50 aasta jooksul. Kui männile lisanduvad teised liigid (kask, lehis), tekib huumuskiht kiiremini.

Kui põhjavesi on lähedal, kasvab liivadel ka must lepp, mis rikastab liivmulda eriti lämmastikuga, sest lepakõdu laguneb kiiresti, mille tagajärjel tekib rohkesti nitraatlämmastikku. Seda tõendab nitrofiilsete taimede esinemine lepikutes. Hea näide musta lepa positiivsest mõjust liivmulla viljakusele on Luidja lepik Hiiumaal, kus eelmise sajandi algul endisele tuiskliivale rajatud lepik on liiva kinnistanud ja käesolevaks ajaks kujundanud tundmatuseni muutunud viljaka liivmulla, millel kasvavad viljakale kasvukohale iseloomulikud taimed.

Lepa perekonna esindajad on üldse tuntud mullaparandajad ja mullaviljakuse suurendajad metsapuude hulgas.  Eestis kasvab looduslikult 2 liiki leppi: hall lepp ja must- e. sanglepp. Mõlemad kasvavad sümbioosis kiirikbakteriga Frankia tänu millele nad on võimelised siduma õhulämmastikku. Seetõttu on leppadele lämmastik suhteliselt hästi kättesaadav ja kõik puu osad (tüvi, oksad, lehed jne.) on lämmastikurikkad. Kui enamusel lehtpuudest liiguvad toitained sh. lämmastik sügisel enne lehtede varisemist puu teistesse osadesse (peamiselt koorde ja võrsetesse), siis lepalehtedes jääb kõrge lämmastikusisaldus peaaegu muutumatuks. Lämmastikurikkad lehed varisevad ja hiljem lagunevad. Lagunemise tulemusena jõuab lämmastik mulda ja selle viljakus tõuseb. Eestis on hinnatud, et 20-aastane lepik võib aastas rikastada mulda umbes 70 kg/ha lämmastikuga, 5 aastane lepik põllumaal umbes 60 kg/ha lämmastikuga. Mujal maailmas on leitud, et seotud lämmastiku kogus võib jääda vahemikku 12-300kg/ha.

Rääkides metsapuude kahjulikust mõjust mullale, tuuakse tavaliselt näiteks kuusikud, kus kuuseokaste aeglase lagunemise tõttu tekib tugev toorhuumuse kiht, muld muutub happelisemaks ja leetub tugevasti. See protsess halvendab ka kuuse enda kasvu. Kuuse juurestik on tavaliselt pinnapealne ja alumistes mullakihtides olevaid toitained ei jõua üldisesse ringkäiku. Siinjuures tuleb arvestada, et puud kujutavad endast ainult üht mulda mõjutavat tegurit ja kuuse halba mõju mullale ei ole õige absolutiseerida. Kui lähedal asuvad lubjarikkad kivimid või on tegemist liikuva alusterohke põhjaveega, ei leetu muld ka kuuse mõjul. Kui mullavesi on hapnikurikas ja sisaldab rohkesti lupja ning kus aluskivim on vähe murenenud ja mineraalained raskesti kättesaadavad, mõjub mulla happesuse tõus ja leetumine hästi: mineraalained lähevad liikuvamasse ja taimede poolt kergemini omastatavasse vormi.

Okaspuudest peetakse eriti heaks mullaparandajaks lehist. Lehisepuistute all on lumikate tüsedam ja veevarud kevadel suuremad, mis on eriti oluline kuivadel muldadel. Lehis annab ohtralt kergesti lagunevat, toitaineterikast varist, mistõttu lehisepuistutes kasvab arvukalt nitrofiilseid taimi.

Kask on samuti mulda parandav puuliik. Kaselehed mineraliseeruvad kiiresti ning sisaldavad rohkesti lämmastikku, kaltsiumi, kaaliumi, fosfori jt. mineraalaineid. Kaasikutes on mineraalainete ringkäik intensiivsem kui okaspuistutes. Kask kasutab vähem mineraalaineid puidu juurdekasvuks ning annab suure osa mullast võetud mineraalaineid mulda tagasi. See võimaldab tal kasvada suhteliselt kehvadel muldadel. Kasejuured tungivad ka sügavamatesse mullakihtidesse, mis tõmmatakse sellega toitainete ringkäiku. Kui kasejuured on kõdunenud, tungivad neid käike mööda sügavamale kuusejuured. Seega kasega segus moodustub kuusikutes parem huumusevorm ja paraneb kuuse kasv.

Juured

Mets avaldab olulist mõju mullale oma juurestiku kaudu. Metsamullad on võõratult rohkem juurestatud kui põllumullad. Puud võtavad valdava osa toitainetest peente juurte (d<2mm) kaudu. Neid produtseeritakse juurde igal aastal ja igal aastal neid ka sureb. Surnud juured kõdunevad, juurekäigud aga säilivad ja suur juurekäikude hulk on üheks põhjuseks, miks metsamullad on kobedad, suure vee- ja õhumahutavusega. Sageli on põllumaadele rajatud metsakultuurides puude juurte areng häiritud. See võib olla  põhjustatud põllumulla suuremast tihedusest ja juurekäikude vähesusest. Lämmastikku siduvate puuliikide puhul on surnud juured (juurevaris) olulisteks lämmastiku allikateks mullas.

Mikrokliima

Keskkonnatingimused (temp. valgus, niiskus jne) on metsas teistsugused kui metsata alal. See on tingitud võrastikust, puude mõjust keskkonnale. Seetõttu on mullatekke tingimused metsas erinevad mullatekketingimustest lagedal. Metsas on alati niiskem ja soojal aastaajal jahedam kui lageda, mis soodustab lagunemistingimusi, humifikatsiooni, mineralisatsiooni.

Metsavaris ja -kõdu

Variseks nimetatakse enamasti puistu eluea jooksul maapinnale langevat materjali. Varis koosneb peamiselt lehtedest (okastest), okstest, õite osadest, viljadest (käbidest) ja kooretükkidest. Osa sellest materjalist jääb maapinnale, osa aga segavad loomad mulla mineraalosaga.

Peamiselt mikroorganismide (seened, bakterid) elutegevuse tagajärjel hakkab varis lagunema ja moodustub kõdu, millest tekib huumus. Puud ammutavad oma juurtega mineraalaineid sügavatest mullakihtidest. Varisega satuvad need ained mullapinnale ja ülemistese mullakihtidesse. Nii rikastab mets ülemisi mullakihte toitainetega, millest osa kasutab ära taimestik, osa uhutakse aga sademeteveega uuesti alumistesse mullakihtidesse.

Olenevalt puistu koosseisust, juurdekasvust ja vanusest langeb igal aastal metsaalusele maapinnale 2…7 t/ha orgaanilist ainet – varist. Teatud osa orgaanilisest ainest satub mulda mullavarisena- juurte, eriti peente juurte hukkumisel. Varis kujutab endast looduslikku väetist, millega osa mullast hangitud toiteelementidest antakse mulda tagasi.

Rohkesti varist annavad ka alusmets ja -taimestik. Sarapuu alusmets võib 14 aasta vanuses noorendikus anda 26% kogu varisest. Varise hulk oleneb ka meteoroloogilistest tingimustest: põuastel aastatel on varist vähem. Segapuistutes on varist tavaliselt rohkem kui puhtpuistutes.

Et põhiline osa mineraalainetest asub lehtedes ning peentes okstes ja juurtes, siis langeb puistu eluea jooksul koos varisega mulda tagasi 86…90% mullast hangitud lämmastikust ja 83…89% tuhaelementidest.

Maapinnale varisenud varis moodustab seal enam-vähem stabiilse orgaanilise aine kihi, mida nimetatakse metsakõduks. Selle pealmises osas on taimeosad säilitanud oma vormi, alumises osas aga ei ole neid kõdunemise tõttu enam võimalik ära tunda: kogu mass on tumedat värvi. Kõdu humifitseerub, st. moodustub huumus. Seega on kõdu vaheastmeks varise (orgaanilise aine) ja sellest moodustuva huumuse vahel. Kõdu hulk maapinnal oleneb ühelt poolt varise hulgast, mis langeb maapinnale ja teiselt poolt varise lagunemise tingimustest. Kui igal aastal variseb maapinnale 3 t/ha varist ja kõdu on 30 t/ha, siis näitab see, et kõduna on talletunud 10 aasta varis. Puistus, kus kõdu lagunemiseks on tingimused halvad, on kõdu hulk väiksema varisehulga korral sageli suurem kui puistus, kus varist on rohkesti ja tingimused selle lagunemiseks on head.

Kõdu hulk sõltub otseselt mullaviljakusest: näit. jänesekapsa kuusikus võib kõdu mass ulatuda 27,7 t/ha, sinilillekuusikus, kus lagunemistingimused on soodsamad 13,2 t/ha ja sinililletammikus vaid 4,0 t/ha.

Et lehed ja okkad kõdunevad kiiremini kui muu varis, siis kõdus nende osakaal väheneb. Eriti aeglaselt kõdunevad käbid ja kooretükid, mistõttu nende osakaal suureneb, eeskätt alumistes mullakihtides. Näiteks männikäbid lagunevad täielikult 10…14 aasta, kuusekäbid 11…15 aasta jooksul.

Kõdu tihedus oleneb kõige enam okaste ja lehtede kujust ning suurusest. Pikad ja keerdunud männiokkad annavad kobeda kõdu, kuuse- ja nuluokkad ladestuvad tihedalt. Lehtede ja okaste erinevast suurusest ja kujust tingituna on segapuistute kõdu kobe. Tihedalt ladestuvad ka haava- ja vahtralehed puhtpuistus. Mida kobedam on kõdu, seda paremini laseb ta vett läbi ja kaitseb mulda vee üleliigse aurumise eest selles. Kobe kõdu sisaldab rohkem õhku, mistõttu lagunemistingimused on soodsamad. Lehtpuude kõdu takistab ka kõrreliste ja sammalde kasvu. Kõdu kaitseb mulda erosiooni eest, mis on eriti oluline nõlvadel. Kõdu on suure veemahutavusega: ta võib siduda kuni 250% vett oma kuivkaalust. Sellega pidurdab ta vee pindmist äravoolu. 4…5 cm paksune kõdukiht võib siduda kuni 25 mm sademeid. Vee sidumine on eriti oluline paduvihmade korral: sellega takistab kõdu mulla uhtumist ja tihenemist. Kõdu takistab ka mikroorganismidele kahjuliku ultraviolettkiirguse tungimist mulda. Kõdu lagunemise kiirus oleneb puuliigist, kliimast ja mikrokliimast puistus ning mullast.

Olenevalt metsatüübist kestab kõdu lagunemine 4…8 aastat.  Kõdu lagunemise kiirus (osa kõdust mineraliseerub, osa muutub huumuseks) oleneb mikroorganismide, mullafauna ja -floora koosseisust ja nende elutingimustest, millest tähtsamad on:

 1) õhustatus, 2) kõdu koostis, 3) niiskus, 4) temperatuur ja 5) reaktsioon. Taimejäänuste ümbertöötamisel on meso- ja makrofaunal peamiselt peenendamise ülesanne. Mulda tuhnivad ja uuristavad liigid, peamiselt vihmaussid, segavad kõdu mineraalmullaga, parandades sellega lagunemistingimusi. Keemiliselt lagundavad kõdu peamiselt mikrofloora esindajad – bakterid ja seened. Orgaanilise aine lagundamisel moodustavad mullaorganismid komplitseeritud tööahelaid, kusjuures mitmesugused huumusevormid tekivad vastavalt nende tööahelate ülesehitusele.

Üks olulisemaid tegureid lagunemisel on õhustatus ehk aeratsioon. Õhuhapniku juurdepääsu korral toimub lagunemine aeroobsete bakterite ja seente mõjul. Seda nimetatakse orgaanilise aine aeroobseks lagunemiseks. Aeroobsel lagunemisel orgaaniline aine mineraliseerub ja tekivad lihtsad lõppsaadused. Anaeroobsel lagunemisel toimuvad protsessid orgaanilises aines ja mineraalühendites oleva hapniku arvel. Lagunemise vaheproduktidest kuhjub mitmesuguseid orgaanilisi happeid, mis on lagundavatele bakteritele mürgiks ja takistavad edasist lagunemist. Aeroobne lagunemine kulgeb seetõttu aeglaselt ja taimejäänused hakkavad kuhjuma. Kõdu kuhjub enamasti liigniisketel muldadel, sest need on hapnikuvaesed.

Kõdu koostisest avaldab mõju süsivesikute, valkude ja ligniini vahekord: mida suurem on ligniinisisaldus, seda aeglasem on lagunemine. Eri kõduliikide lagunemiskiirust seostatakse sageli süsiniku ja lämmastiku suhtega: mida väiksem see on seda kiiremini kõdu laguneb. Näiteks W.Wittichi (1961) järgi on leedripuu   kõdul C/N 12, sanglepal 16, sarapuul 28, pärnal 37, kasel 45, kuusel 48. Oluline on ka aluste sisaldus kõdus. Alused mõjuvad lagunemisel kujunenud happesusele neutraliseerivalt. Näiteks lehtpuude (saar, jalakas) kõdu sisaldab kuus korda enam leelisi kui okaspuude kõdu.

Oluline on ka kõdu veesisaldus: kui kõdu on õhukuiv, siis ta ei lagune. Niiskus suurendab kõdu lagunemiskiirust seni kuni õhu juurdepääs on küllaldane. Kui õhupuudus kutsub esile anaeroobsete bakterite tegutsemise aeroobsete bakterite ja seente asemel, siis lagunemine aeglustub.

Eriti oleneb lagunemine temperatuurist. Talvel mikroorganismide elutegevus vaibub ja intensiivistub taas, kui temperatuur tõuseb. Enamiku mikroorganismide elutegevus on optimaalne temperatuuril 20…35º C.

Bakterid on nõudlikud ka mulla reaktsiooni suhtes: optimaalne on neutraalne või nõrgalt happeline reaktsioon. Seened lagundavad orgaanilist ainet ka happelistes muldades.

Alustaimestikukõdu lagunemise intensiivsus oleneb samadest tingimustest mis puudel. Kergesti lagunevad laialehised taimed (naat, varjulill, püsik-seljarohi, nõges, kopsurohi, koldnõges jt.). Aeglasemalt laguneb kõrreliste ja poolpõõsaste (pohl, sinikas, mustikas, kanarbik) kõdu. Laialehiste rohttaimede kõdu on rikas kaltsiumi ja lämmastiku poolest. Kõrreliste kõdu on alustevaene.

 

Huumus

Metsakõdu lagunemisel tekib huumus, mis on tavaliselt tume (pruun kuni must) amorfne mass ja mis on tugevalt seotud mulla mineraalosaga. Huumus koosneb peamiselt huumusainetest (humiinhapped, fulvohapped ja humiinained) ning mitmesugustest taimsete ja loomsete jäänuste lagunemissaadustest. Erinevalt mullateadusest mõistetakse metsakasvatuses metsahuumuse all laiemas mõttes peale mulla mineraalosaga seotud tumeda amorfse massi ka metsakõdu, sest kõdu ja huumuse vahel on sageli väga raske vahet teha.

Varise kõdunemise tingimustest olenevalt eristatakse tavaliselt kolme huumuse (kõdu) põhitüüpi, mille vahel on hulk vaheastmeid. Eristatavad vormid on järgmised:

1) pehme ehk neutraalne huumuslik kõdu ehk mull; 2) moder (keskmiselt huumuslik kõdu); 3) moor (toorhuumuslik kõdu).

See klassifikatsioon põhineb huumushorisondi morfoloogial, milles peegelduvad orgaanilise aine moodustumise peamised protsessid – mineralisatsioon ja humifikatsioon. Tähtsaim on siinjuures bioloogiline tegur – mikrobioloogiline aktiivsus ja mullafauna (vihmaussid jt.). Vastavalt organomineraalsete komplekside moodustumisele eristatakse kaht huumushorisonti: 0 ja A. Esimene neist on orgaaniline horisont, mis lasub mulla mineraalosal, on mittetäielikult lagunenud ja milles taime varise struktuur on säilinud. A-horisondis on mulla orgaaniline ja mineraalosa segunenud. Huumuse tüübist ja orgaanilise ning mineraalse kompleksi iseloomust sõltuvalt võib selle horisondi struktuur muutuda.

Mull ehk pehme huumus tekib laialehiste puude ja põõsaste (jalakas, saar, pärn, pöök, sarapuu jt.) varise kiirel lagunemisel. Tüüpilist kõdukihti seejuures ei teki. Lehed lagunevad enamasti enne järgmist lehtede varisemist. Järgmise sügiseni säilib vaid osa lehevarsi, viljade jäänuseid ja oksa- ning kooretükke. Orgaanilise varise kiire lagunemise tagab rikkalik mullafauna, peamiselt vihmaussid, kes segavad varist mulla mineraalosaga, ja rikkalik  mikrofloora. Pehmet huumust iseloomustab sõmeraline struktuur, suur poorsus, seega hea veeläbilaskvus ja õhustatus. Mullas on rohkesti baktereid ja vähesel hulgal seeni. Pehme huumuse korral ulatub vihmausside arv 5 miljonini hektari kohta.

Mulli korral on ülemiste mullahorisontide reaktsioon neutraalne või nõrgalt happeline. Mulli tekkimist soodustab mulla mõõdukas niiskus, soojus ja õhustatus. Niiskuse üleküllus, samuti selle puudus ja halb õhustatus takistavad kõdu lagunemist ja mulli tekkimist. Orgaaniline aine muundub skeemi järgi  varis    huumus orgaanilise aine lagunemine toimub ligikaudu aasta jooksul.

Mitte alati ei ole pehmet huumust moodustavate mullaorganismide esinemine seotud kõrge leelisesisaldusega ja mulla vähese happesusega. Mull võib moodustuda ka tugevalt happelistes muldades juhul, kui seoses aluskivimi murenemisega tuleb toitaineid pidevalt juurde. Happeline reaktsioon soodustab siin aluskivimi murenemist. Mullimuldadele on iseloomulik nn. laialehiste rohttaimede esinemine, mis omakorda soodustavad mulli tekkimist.  Sammalkate on mulli korral nõrk (metskäharik, kähar karusammal jt.) Ainevahetus puistu ja mulla vahel on kiire; selle periood kestab tavaliselt 1…1,5, harva 2 aastat.

Moder  on omadustelt mulli ja moori vahepealne. Ta on mõõdukalt kohev, seeneniitidega läbi põimumata ja läheb aeglaselt üle mineraalseteks kihtideks. Kõdu laguneb aeglasemalt kui mulli korral. Kõdu tüsedus on tavaliselt 3…7 cm, mis vastab 2…5 aasta varise hulgale. Moderis on tavaliselt eristatavad kaks või kolm kihti: O1 – värske, veel lagunemata varis; O2 – poollagunenud, värvuselt pruun, varise osised on veel eristatavad; O3 – tumepruun humifitseerunud kiht, amorfne, struktuuritu mass, mis läheb järk-järgult üle A-horisondiks.            Varise lagundamisel võtavad ka siin osa mitmed mesofauna esindajad, kuid vihmausse on tunduvalt vähem kui mulli korral. Teistsugune on ka mikrofloora koostis: bakterite asemel on enam esindatud seened.

Moor  moodustub enamasti okaspuumetsade kehvadel, sageli liigniisketel muldadel jaheda kliimaga aladel. Toorhuumus tekib halbades lagunemistingimustes. Tavaliselt vastab orgaanilise aine hulk maapinnal enam kui viie aasta varise hulgale. Toorhuumus kujutab endast halvasti lagunenud metsavarist, mis on seeneniitidega tihedalt läbi põimunud ning asub tavaliselt viltja vaibana mineraalmullal, kusjuures üleminek järgmiseks horisondiks (tavaliselt E) on järsk. Talle on iseloomulik terav hallituslõhn. Peale seeneniitide on moor tavaliselt tihedalt läbi põimunud puhmaste (kanarbik, mustikas, sisnikas, pohl jt.) juurtega. Loomade osa tema kujunemisel on väike. Mullafaunat esindavad enamasti lestalised ja ämblikulaadsete ning kahetiivaliste tõugud. Selgrootute mass on märgadel kasvukohtadel tavaliselt 5…7 g/m, nõmmedel (sambliku- ja kanarbikutüüp) 16…25 g/m2.       

Üheks aeglase lagunemise põhjuseks on okaspuuvarise väike toiteelementide sisaldus. Toorhuumuse happesus (pH 3,0…5,0) soodustab sammalde kasvu (Pleurozium, Dicranum, Hylocomium, Polytrichum jt.). Need omakorda soodustavad turvastumist. Tekkinud fulvohapped põhjustavad mulla mineraalosa lagunemist. Kõigepealt lahustuvad ja uhutakse mullast välja karbonaadid, seejärel ülejäänud mineraalosa, ja kujuneb toitainetevaene heledavärviline horisont E. Selle alla kujuneb tumedam (pruun kuni mustjaspruun) sisseuhtehorisont (B), kuhu kogunevad väljauhutud mineraalained, samuti orgaanilised ained ja peened mullaosakesed. Niisugust protsessi nimetatakse mulla leetumiseks. Tugeva leetumise ja gleistumise korral esineb B-horisont nõrgliiva või -kivina.

Huumuse moodustumine oleneb ka puistu alumistest rinnetest – alusmetsast ja -taimestikust. Kergesti kõdunevad ja soostavad mulli moodustumist  mitmed alusmetsapõõsad – okasmetsades sarapuu ja pihlakas, mille lehed sisaldavad rohkesti mineraalaineid ja muudavad kõdu kobedamaks. Samasuguse toimega on toomingalehed. Alustaimestikust soodustavad pehme huumuse tekkimist nn. laialehised rohttaimed (naat, kopsurohi, seljarohi, metspipar, lõhnav varjulill jt.), mis samuti sisaldavad rohkesti mineraalaineid, annavad kobeda kõdu ja lagunevad kergesti. Need liigid on iseloomulikud salumetsadele, kus ka mullastikutingimused soodustavad mulli kujunemist. Sammaldest soodustavad pehme huumuse kujunemist ainult metsakäharik ja salusammal; enamasti soodustavad samblad toorhuumuse tekkimist. Toorhuumuse kujunemist põhjustavad kanarbik ja teised poolpõõsad, mille kõdu laguneb raskesti.

 

7. Puht- ja segapuistute metsakasvatuslik iseloomustus

 

Üldreeglina võib samas kasvukohas kasvada mitu erinevat puuliiki. Valikuvõimalus on väiksem  ekstreemsetes kasvukohtades (samblikum, sinika, loopealsed, raba) ja suurem viljakates kasvukohtades (jänesekapsa, naadi, sinilille). Majandatavates metsades on võimalik puistu liigilist koosseisu metsakasvatuslike võtetega (hooldusraied) kujundada. Seega seisab metsaomanik (kasvataja) sageli dilemma ees: kas puhtpuistu või segapuistu? Eraldi küsimuseks on puuliikide valik puistus. Võrreldes sega- ja puhtpuistute kasvatamist on mõlemal omad eelised ja puudused.

 

 

Puhtpuistute eelised:

Puhtpuistutel puudub alternatiiv ekstreemsetes kasvukohtades, näiteks männikud kuivadel liivmuldadel (sambliku, pohla ja raba kasvukohatüübid. Madalsoodes on sobivaim puuliik sookask ja lodus sanglepp ning saar.

 

Puhtpuistu on parim, kui eesmärgiks on lõppraie mahulise küpsuse faasis (lühikese raieringiga metsandus). Eestis võiks selleks olla näiteks energiametsana kasvatatav hall-lepik või paberipuuks kasvatatav hübriidhaab.

 

Puhtpuistute kasvatamisel on eeliseks on lihtsus nii kultuuride rajamisel kui hooldamisel. Samuti on kergem ajastada hooldus- ja uuendusraieid.

 

Segametsade eelised:

Tavaliselt on segamets tootlikum: viljakal kasvukohal on kuuse-lehtpuu segametsast võimalik saada 20% rohkem puitu kui puhtkuusikust või puhtkaasikust samal kasvukohal, kuna iga puuliigi juurestiku paiknemisel on omad iseärasused (kuusel ülemistes mullahorisontides, lehtpuudel alumistes). Nii kasutatakse mulla potentsiaalne viljakus paremini ära ja valgusnõudlikku puuliiki pealpool ja varjutaluvat allpool kasvatades kasutavad puud efektiivsemalt valgust.

 

Okaspuude varis annab happelise kõdu ja soodustab leetumist, lehtpuude varise lagunemisel tekivad aga huumusained ja seega kuuse-lehtpuu segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui puhtkuusikute puhul.

 

Üldjuhul on segamets püsivam, kannatab vähem mitmesuguste kahjustuste ja haiguste käes (tuule-ja lumekahjustuste, temperatuurikõikumiste, putukkahjurite, seenhaiguste, tulekahjude all).

 

Segametsas (kuuse-lehtpuu) on puude laasumine parem. 

 

Segametsas on loomastik mitmekesisem ja liigirikkam sest toitumis- ja varjetingimused on paremad.

 

  1. Puuliikide vaheldus

 

Puuliigid kasvukohal vahelduvad, st. üks liik vaheldub teisega (kuusiku asemele tekib männik, männiku asemele kaasik, sookaasiku asemele kuusik jne.) Puuliikide vaheldumisel on mitmeid põhjuseid:

  • Puuliikide erinevad omadused (mõned liigid (kuusk) ei uuene looduslikult lagedal, valgusnõudlikud ei uuene vana metsa turbe all)
  • Looduslikud häiringud (torm, tulekahju)
  • Keskkonnatingimuste muutumine (soostumine, leetumine, erosioon jne.)
  • Inimtegevuse mõju (raied, kuivendamine).

Need on enamasti lühiajalised vaheldused mis toimuvad ühe metsapõlvkonna jooksul ja võivad esineda kõikides puistutes.

Üldiselt on puuliikide vahelduse protsess tüüpiline viljakatele muldadele. Toitainetevaestele muldadele, ekstreemsetele kasvukohtadele on iseloomulikud puhtpuistud (meie tingimustes peamiselt männikud). Erinevad metsa arengud viivad enamasti mingi stabiilsema ökosüsteemi (kliimaksi) kujunemisele. Kliimaks on püsivam ja suhteliselt pikemaajalisem kooslus. Eesti tingimustes on kliimaksliigiks viljakates kasvukohtades kuusk ja toitaietevaestel kasvukohtades mänd.

 

 

Kuuse vaheldumine lehtpuudega

See on üks enam esinevaid puuliikide vaheldusi Eesti tingimustes. Selline vaheldus tekib siis kui kuusik peaks mingil põhjusel (lageraie, tormikahjustus vms.) järsku hävima. Selline vaheldus toimub, kuusk ei suuda uueneda tekkinud lagedal alal nii edukalt, kui lehtpuud. Kuusk varjutaluv liik, tema tõusmed on väga tundlikud otsese päikesekiirguse ja kuumapõletuse suhtes. Kuusk on tundlik ka temperatuuri-kõikumistele, eriti negatiivselt võivad noortele taimedele mõjuda kevadised hiliskülmad. Lagedal alal aga puudub metsa tasandav mõju temperatuurikõikumistele. Enamus meie kiirekasvulisi lehtpuid (kask, lepp, haab) on aga väga hästi kohastunud lagedal valitsevate keskkonnatingimustega: nad on vastupidavad päikesepõletuse ja külmakahjustuste suhtes, kannavad peaaegu igal aastal rikkalikult seemneid või uuenevad väga hästi juure- või kännuvõsust (haab, lepad), nende seemned on võimelised levima kaugele, esimestel aastatel on noorte seemikute kasv väga intensiivne. Kuna lehtpuud on kohastunud palju paremini kasvutingimustega lagedal, ei suuda kuusk noores eas nendega konkureerida, lehtpuud tõrjuvad ta välja ja saavad kasvukohal valitsevaks.

Pärast lehtpuumetsa teket ja liitumist muutuvad tingimused kuuse looduslikuks uuenemiseks lehtpuupuistu all soodsaks: metsa all puudub otsene päikesekiirgus ja kuumapõletuse oht, lehtpuud pakuvad turvet külmakahjustuste vastu (metsa tasandav mõju temperatuuri muutustele), varjus väheneb rohttaimede, eeskätt kõrreliste osakaal, tekib metsakõdu. Kui läheduses kasvab kuuski, võib tekkida kuuse looduslik uuendus. Kui valgustingimused on piisavad, areneb tekkinud kuuse looduslikust uuendusest kuuse teine rinne. Kuna lehtpuud on küll kiirekasvulisemad, aga samas lühiealisemad kui kuusk, siis 60-70 aasta vanuses puistus lehtpuude kasv seiskub, kuused aga kasvavad edasi, moodustub kuuse-lehtpuu segapuistu. Valgusnõudlikud lehtpuud ei talu reeglina varju, mida tekitavad kuused ja hakkavad järk-järgult välja langema, mis viib kuuse puhtpuistu moodustumiseni. Kuusik viljakas kasvukohas on püsivam kooslus nn. kliimakskooslus. Kuusk asendub lehtpuudega taas peale mingit kardinaalset muutust: lageraie, tulekahju vms. Puistu arengut suunata ja liigilist koosseisu reguleerida saab metsakasvatuses hooldusraiete abil. Võimalik on kujundada kas lehtpuu,- okaspuu,- või segapuistu.

Männi vaheldumine lehtpuudega

Mänd võib vahelduda lehtpuudega männi jaoks viljakamates kasvukohtades (jänesekapsa, mustika kasvukohatüübid). Ekstreemsetes kasvukohtades (nõmmed ja rabad) ei suuda lehtpuud uueneda ja seal puuliikide vaheldust ei saa ka toimuda. Männi asendumisel lehtpuudega viljakamates tüüpides ei ole põhjuseks mitte hiliskülmad ja päikesepõletus (nii lehtpuud kui ka mänd on nende suhtes resistentsed), vaid erinev kasvukiirus noores eas ja konkurentsivõime rohttaimede suhtes. Lehtpuud on esimestel kasvuaastatel palju kiirema kasvuga kui mänd ja nende edasist kasvu ja arengut ei suuda rohttaimestik takistada nii oluliselt kui seda männi puhul. Kui mänd ikkagi uueneb rohttaimedega kaetud alal (raiesmik) siis kiirekasvuliste lehtpuudega ei suuda valgusnõudlik mänd ikkagi konkureerida. Lehtpuud võivad antud alal jääda valitsema pikemaks ajaks, või asenduda hiljem isegi kuusega, sest mänd valgusnõudliku liigina ei suuda uueneda vana metsa turbe all. Varajase noorendike hooldamise, lehtpuude väljaraiumise ja hilisemate hooldusraietega  on võimalik kujundada männi puhtpuistu.

 

Männi vaheldumine kuusega

Männi ja kuuse vaheldumise põhjuseks on nende liikide bioloogilised erinevused: mänd on valgusenõudlik, võimeline kasvama mitmesugustel muldadel, tormikindel, noores eas vastupidav päikesepõletuse ja hiliskülma suhtes, sügava juurestikuga ja paksu korba tõttu tulekahju korral vastupidav. Kuusk kannatab küllalt varju, kuid on nõudlik mulla viljakuse ja niiskuse suhtes, kannatab enam tormikahjustuse läbi, on õhukese koore ja pinnaselähedase juurestiku tõttu tulekartlikum ning noores eas hiliskülmade ja päikesepõletuse suhtes tundlikum.

Kuivadel nõmmemuldadel ja liigniisketel rabadel ei suuda kuusk oma varjutaluvusele vaatamata männi aladele tungida. Kohati võib ta küll anda uuendust, kuid alusmetsast kaugemale ei suuda areneda. Värsketel ja niisketel muldadel kasvavad sageli mänd ja kuusk koos, moodustades segapuistuid kord ühe, kord teise puuliigi ülekaaluga. Viljakatel kasvukohtadel on ülekaalus kuusk, kehvematel mänd. Oma varjutaluvuse tõttu on kuusk eelisolukorras ja saavutab liitunud männipuistute all ülekaalu. Männiuuendus võib küll tekkida, kuid mõne aasta jooksul see hukkub valguse puudusel. Vananedes männik hõreneb tugevasti. Et puistu all on küllaldaselt valgust ja järelkasvu, siis moodustab kuusk siin teise rinde ja hiljem tungib ta juba esimesse rindesse. Et mänd on kuusest vanem, siis on ta aeglasema kasvuga. Seepärast kuuse osakaal esimeses rindes järjest suureneb ning lõpuks kujuneb kuuseenamusega puistu või isegi puhtkuusik üksikute mändidega.

Mänd vaheldub kuusega kõige sagedamini jänesekapsa ja mustika kasvukohatüübi viljakatel muldadel. Väga viljakatel muldadel on kuusk tootlikum ja seetõttu väärtuslikum, sest mänd jääb siin okslikuks ja tema puidu mehaanilised omadused on halvemad. Selline vaheldus on majanduslikult vastuvõetav. Oma varjutaluvuse tõttu tungib kuusk ka aladele, kus männikud on tootlikumad ja väärtuslikumad (jänesekapsa-pohla, pohla-jänesekapsa ja mustika-pohla kasvukohatüüp). Kuusk võib vahelduda männiga uuesti pärast metsapõlemist ja tormiheidet, kui mänd kui vastupidavam liik asub kuuse asemele.

 

  1. Metsa kasvukohatüübid

 

Metsad on väga erinevad liigilise koosseisu, struktuuri, produktiivsuse ja muude omaduste poolest ja see mitmekesisus on tingitud erinevatest metsa kasvukohatingimustest. Kasvukohatingimused määravad suurel määral metsa koosseisu, alustaimestiku iseloomu, puude kasvu ja saadava puidu kvaliteedi. Näiteks võib 100 aastase rabamänniku kõrgus olla vaid 10 m ja tagavara 50 tm/ha. Sama vana mustikamännikus võib puude kõrgus olla aga kuni 30 m ja tagavara 500-600 tm/ha.

Metsade suure mitmekesisuse tõttu saab nende majandamine olla edukas vaid konkreetseid ökoloogilisi tingimusi tundes ja arvestades. Metsade majandamiseks on vaja neid klassifitseerida (jagada sarnaste kasvukohatingimuste alusel). Metsad jagatakse kasvukohatüüpideks.

Metsa kasvukohatüüpi defineeritakse kui ühesuguse metsakasvatusliku efektiga (s.o. ühesuguste looduslike, taimestikku mõjutavate tegurite kompleksiga) metsamaade kogumit.

Kasvukohatüüp määratakse tunnuste kompleksi alusel: muld, veereziim ja alustaimestik. Enamuspuuliigi järgi eristatakse iga kasvukohatüübi piires ühte või mitut metsatüüpi. Viimaseid võib omakorda jaotada antud tingimustes püsivaiks põlis- ehk kliimakstüüpideks ja ajutisteks ehk tekistüüpideks. Seega tuleb vahet teha kahel mõistel:          

metsa kasvukohatüüp = muld + veereziim + alustaimestik

metsatüüp = muld + veereziim + alustaimestik + puistu

 

Arumetsa kasvukohatüüpe tähistatakse mõne iseloomuliku alustaimestiku liigi nimetusega (näiteks mustika kasvukohatüüp), soometsa kasvukohatüüpide juures kasutatakse üldtuntud sootüüpide nimetusi (näiteks raba kasvukohatüüp). Metsatüübi nimetus koosneb kasvukohatüübi ja enamuspuuliigi nimetusest (näiteks mustikakuusik, rabamännik).

 

Eraldatud tüpoloogiliste üksuste omavahelised suhted ning ökoloogiline olemus ilmnevad selgemini korrastatuna ökoloogilisteks seeriateks. Ordinatsiooniskeemil on kasvukohatüübid korrastatud nii, et nähtub nende asend peamiste varieeruvust põhjustavate ökoloogiliste tegurite kui ka teineteise suhtes. Horisontaaltelje (üldistatud juurtoitumistingimuste skalaari) juhtivaks teguriks on mullareaktsioon, mis automorfsetel muldadel sõltub lähtekivimi karbonaatsusest, hüdromorfsetel muldadel aga ka põhjavee mineraalainetesisaldusest ja liikuvusest. Mullareaktsioon määrab aineringe iseloomu ja põhiliste mullatekkeprotsesside – leetumise ja kamardumise – vahekorra. Vertikaaltelg (üldistatud niiskusreziimi skalaar) iseloomustab niiskustingimusi, sellega seostuvaid aeratsiooni- jt. reziime ning soostumise ulatust. Nimetatud põhiliste ja teiste mullatekkeprotsesside (savistumine, lessiveerumine, pseudoleetumine) tulemusel on kujunenud suuresti erinevate metsakasvatuslike omadustega mullad. Metsamuldade seost kasvukohatüüpidega näitab nende asend samal ordinatsioonipinnal.

Kasvukohatüüpide (ordinatsiooniskeemil ümbritsetud pideva joonega) väikese arvu tõttu on nende maht ja sisemine varieeruvus suur ning informatiivsus mitmete metsamajanduslike ja teaduslike probleemide lahendamiseks ebapiisav. Seepärast on paljudel juhtudel vaja kasutada väiksemaid üksusi – alltüüpe. Nende ökoloogiline sisu ja nomenklatuur selgub ordinatsiooniskeemilt. Iga kasvukohatüüp jaotatakse peale tsentraalse ehk tüüpilise alltüübi (skeemil piiratud katkendjoonega ja varustatud nimetusega) nii mitmeks alltüübiks, kui mitme naabertüübiga on tal ühiseid piire. Alltüüpide nimetused on alati kaheosalised (see näitab, et tegemist on kitsama üksusega) ja koosnevad nende põhitüüpide nimetustest, mille piiril nad asuvad. Kui kirjeldatav metsaosa sarnaneb näiteks nii mustika kui jänesekapsa tüübiga, kuid viimasega siiski enam, siis nimetatakse seda mustika-jänesekapsa alltüübiks. Viimasel kohal olev nimetus näitab alati lähemat tüüpi. Kuivendamisest mõjutatud tüüpide nimetustele lisatakse sõna “kuivendatud” või täht “k” . Erandiks on intensiivselt ja pikaajaliselt kuivendatud soometsatüübid, millede taimkate sarnaneb täielikult arumetsade omale ja kus sootaimede osa eluskattes on alla 20%. Niisuguseid metsamaid käsitletakse kõdusoo kasvukohatüüpidena. Skeemil on need kujutatud eraldi koos üleminekuastmetega, milledeks on kuivendatud soometsatüübid.

 

Tüüpide määramine toimub nii kasvukoha kui metsakoosluse omadusi arvestades. Mullaomadustest on kõige informatiivsemaks organogeense, huumus- ja leethorisondi esinemine või puudumine, tüsedus ja iseloom. Puistu liigilise koostise informatiivsust on vähendanud kultiveerimine ja raied. Eestis võivad looduslikeks enamuspuuliikideks olla kuusk, mänd, sookask ja sanglepp.

Puurinde tüpoloogiline informatiivsus tõuseb, kui arvestada peale koostise ka produktiivsust.

 

 

Metsatüüpide rühmitamine

Metsade kasvukohatingimusi on mitmesuguseid, sellepärast on ka metsatüüpe palju. Alati ei ole võimalik ega ka vajalik iseloomustada metsi kasvukohatüübi täpsusega. Seepärast on vajalikud ka üldisemad, suuremahulisemad klassifikatsiooniüksused. Arvestades ainult üht metsa olulisemalt mõjutavat faktorit – veereziimi ja sellega seotud soostumisprotsessi, jagatakse metsad 2 klassi:

      1) arumetsad

Mineraalmuldadega metsad, kus turbahorisont puudub või esineb looduslikus seisundis kuni 30 cm tüseduseni (kuivendatud muldadel kuni 25 cm)

      2) soometsad

metsad, kus turba tüsedus kuivendamata aladel on üle 30 cm, kuivendatud aladel üle 25 cm. Põhjavesi ulatub suuremal osal ajast maapinna lähedusse ja paljudes kohtades esineb üleujutusi. Puistute tootlikkus on mulla liigniiskuse ja vähese toitainetesisalduse tõttu madal. Enamasti IV-V boniteet. Kui põhjavesi on hea liikuvusega võib esineda ka  I-III bon.

Klassid jagunevad tüübirühmadeks. Arumetsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks mulla karbonaatsus, mullakihi tüsedus, mulla lõimis ja veereziim.

Soometsade jaotamisel tüübirühmadesse on aluseks soostumise iseärasused: kas põhjavee või sademetevee mõjul soostumine, liikuv või väheliikuv põhjavesi.

Arumetsad jagunevad järgmistesse tüübirühmadesse:

 

9.1 Loometsad

Siia rühma arvatakse maapinnalähedasel, vähem kui 30 cm. paksuse peeneselise mullakihiga pael, samuti õhukesel rähksel või klibumullal kasvavad, enamasti madala tootlikkusega ja omapärase kseromesofiilse alustaimestikuga metsad.

Metsa tootlikkus on madal (III-V boniteet). Sagedamini esinevad männikud, harvem kuusikuid ja kaasikuid.  Puistud halvakasvulised ja hõredad.

Nende kasv oleneb peamiselt huumushorisondi tüsedusest ja aluspae murenemisastmest.

Ehkki huumushorisont on väga rikas toitainete poolest, piirab puude kasvu just mullakihi väike tüsedus ja põud. Loometsades on E. Lõhmuse järgi 2 kasvukohatüüpi: leesikaloo ja kastikuloo. Loometsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.

 

Leesikaloo (ll) s.o. loometsade kõige kehvemate kasvukohatingimustega tüüp. Esinevad tavaliselt männikud, kohati ka kuusk ja kask. Puistu liitus on ebaühtlane. Puud halvasti laasunud. Boniteet V-Va. Mulla peeneselise osa tüsedus kuni 10 cm. Õhukese mullakihi tõttu kannatavad puud niiskuse puuduse all. Madalamatel aladel, kus aluspõhjaks on murenemata paas, võib kevadeti esineda liigniiskust.

Puistutest domineerivad männikud, harvem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puud tormihellad. Alusmetsas kadakas, pihlakas. Alustaimestik hõre.

Raiestike taasmetsastamine on väga keeruline.

Esinevad peamiselt saartel ja Lääne-Eestis.

 

Kastikuloo (kl) – tekib samuti paepealsetel muldadel, kuid huumushorisont on tüsedam kui eelmisel tüübil: 10-30 cm. Tüsedama mulla tõttu on siin kasvutingimused paremad. Peamiselt esinevad männikud, esineb ka kuusikuid (kannatavad juurepessu all) III-IV bon. Esineb ka kaske ja tamme, kuid nende kasv on aeglasem.

Alusmetsas domineerivad sarapuu, kuslapuu, tuhkpuu. Alustaimestikus valitsevad kõrrelised: metskastik, punane aruhein. Leidub ka viljaka kasvukoha liike nagu sinilill, ussilakk.

Esinevad saartel, Lääne- ja Põhja-Eestis.

 

 9.2 Nõmmemetsad

Asuvad toitainetevaestel liivmuldadel. Enamus puistutest on männikud, sest teised puuliigid ei suuda sellistes tingimustes kasvada. Tootlikkus madal – IV-V bon. Esineb enamasti leedemuld. Siia kuuluvad: sambliku ja kanarbiku kasvukohatüüp. Nõmmemetsad moodustava kõigist Eesti metsadest 3%.

 

Sambliku kasvukohatüüp (sm) – on nõmmemetsadele kõige iseloomulikum. Asuvad nad mitmesuguse päritoluga liivadel, kus põhjavesi on sügaval ja muld kuiv. Valitsevad keskmiselt kuni nõrgalt leetunud leedemullad, muld on happeline.

Puistutest on valitsevad puhtmännikud, harva esineb üksikuid kaski ja kiduraid kuuski. Bon. IV-Va. Alusmets tavaliselt puudub või esineb üksikuid kadakaid. Alustaimestik liigivaene, domineerivad samblikud (peamiselt põdrasamblikud, islandi samblik). Puhmasrindes kanarbikku. Kuivad ja tuleohtlikud metsad. Raiestid uuenevad väga raskesti.

Levinud Põhja- ja Loode-Eestis.

 

Kanarbiku kasvukohatüüp (kn) – tegemist toitainetevaesel liivadel asuva kuiva kasvukohatüübiga. Võrreldes eelmisega on muld tugevamini leetunud (keskmiselt kuni tugevasti leetunud leedemullad).  Muld mõnevõrra niiskem, tugevalt happeline.

Puistutest esinevad männikud – IV-V bon.

Alusmets puudub või esineb üksikuid kadakaid.

Alustaimestikus rohkesti kanarbikku, eriti kohtades, kus valgust on mõnevõrra rohkem, esineb veel kukemari, leesikas, samblad ja samblikud.

Esineb peamiselt Põhja-Eestis, saartel, Lõuna-Eestis sinika-kanarbiku alltüüp, kus esineb rabastumise tunnuseid.

 

9.3 Palumetsad

Võrreldes nõmmemetsadega, kasvavad palumetsad viljakamatel ja parema niiskusreziimiga muldadel. Metsakõdu on kuni 10 cm tüsedune, sellele järgneb õhuke huumushorisont.

Enamasti I-III bon. männikud, kus kaaspuuliigiks on kuusk, kas II või isegi I rindes. Samblarinne on liigirikas ja tüse. Puhmarindes domineerib pohl ja mustikas. Palumetsades eristatakse pohla ja mustika kasvukohatüüpi.

 

Pohla (ph) kasvukohatüüp esineb reljeefi kõrgematel osadel.

Mulla lähtekivimiks on enamasti tüsedad liivad. Muld nõrgalt või keskmiselt leetunud leedemuld või leetmuld.

Põhjavesi sügaval, kõdukiht enamasti õhuke, muld happeline.

Puistutest domineerivad männikud II-III bon. Jänesekapsa-pohla alltüübis esineb ka kuuske, peamiselt II rindena. Kohati tungib kuusk ka I rindesse.  Männid on enamasti hästi laasunud ja sirge tüvega.

Alusmets puudub või on hõre, leidub üksikuid kadakaid ja pihlakaid.

Alustaimestikus pohl, mustikas, kanarbik. Niiskemates kohtades saavutab ülekaalu mustikas – mustika-pohla alltüüp. Samblarindes peamiselt palusammal ja laanik.

Esineb laialdaselt, eriti Lõuna- ja Kagu-Eestis. Umbes 7% metsadest. Pohlamännikud on reeglina väga kvaliteetse puiduga.

 

 

Mustika (ms) – esinevad palumetsades reljeefi madalamal osal.

Mulla lähtekivim liiv või moreen. Põhjavesi toitainetevaene, seisev ja ulatub periooditi kõrgele. Esinevad gleistunud leede või -leetmullad, mullareaktsioon on happeline.

Enamasti männikud või kuusikud, ka kuuse-männi segametsad. Boniteet II-III. Sageli kaasnevad koosseisus kask ja haab.  Tüüpiline on rohke kuuse looduslik uuendus.

Alusmets puudub või on hõredalt paakspuud, pihlakat.

Alustaimestikus enamasti mustikas, tihe samblarinne.

Levinud kõikjal, eriti Lõuna-Eestis, 17% metsadest.

Jänesekapsa – mustika alltüübis on muld viljakam, asudes saviliiv või liivsavi moreenil. Metsakõdu õhuke või puudub, huumushorisont  enamasti kuni 25 cm tüsedune. Domineerivad kuusikud, olenevalt metsade majandamisest võivad esineda ka kaasikud ja haavikud. Metsad kõrge tootlikkusega, Ia-II bon.

 

9.4 Laanemetsad

Laanemetsade hulka kuuluvad sinilille ja jänsesekapsa kasvukohatüüp.

 

Jänesekapsa kasvukohatüüp (jk) – esineb kõrgematel lainjatel tasandikel või küngastel. Muld on värske, hea drenaaziga, põhjavesi sügaval. Esinevad leetunud või näivleetunud mullad. Kõdukiht on õhuke.

Kõige enam levinud kuusikud. Puuliikide vaheldusel ka kaasikud ja haavikud. Sagedased on segapuistud. Kuusk uueneb looduslikult väga jõudsalt, seepärast esineb peaaegu alati kuuse järelkasv või II rinne. Kuusikud on enamasti kõrge tootlikkusega Ia-I(II) bon. Esineb ka männikuid, mis on kõrge boniteediga, väga tootlikud. Jänesekapsa kasvukohatüübis kasvavad reeglina vaid kultuurmännikud.

Alusmets hõre või keskmise tihedusega. Esineb kuslapuu, punane leeder, paakspuu, pihlakas.

Alustaimestik liigirikas, enamasti esineb rohkesti jänesekapsast, leidub ka leselehte, mustikat, koldnõgest, metspipart, metsmaasikat, metstähtheina jne.

Moodustavad 6% metsadest, eriti levinud Kagu-Eestis.

 

Sinilille (sl) kasvukohatüüp – levinud positiivsetel pinnavormidel. Mulla lähtekivim karbonaatne moreen. Muld on viljakas, tüüpiline on leostunud või leetjas muld. Kõdukiht väga õhuke, sest lagunemistingimused on head. Reaktsioon neutraalne.

Kõige enam kuusikuid (2/3), mida sageli on kahjustanud juurepess. Männikuid 1/4 ja kaasikuid 1/10, nende seisund on hea. Ia-II bon.

Alusmetsas mage sõstar, kuslapuu, türnpuu, pihlakas, magesõstar, lodjapuu, näsiniin, vaarikas.

Alustaimestikus – sinilill, jänesekapsas, metsmaasikas, lillakas, võsaülane, koldnõges. Samblarindes metsakäharik, lehviksammal, palusammal.

Kõige enam levinud Pandivere kõrgustiku ümbruses, aga ka Põhja- ja Loode-Eestis, metsadest 5%.

 

9.5 Salumetsad

Levivad viljakatel, lubjarikastel lähtekivimitel tekkinud muldadel. Veereziim soodne. Viljaka mulla tõttu puistute koosseis väga mitmekesine. Esinevad lehtpuumetsad, millede koosseisus enamasti kask, haab, saar, tamm, pärn, jalakas. Ka kuusikuid. Peamiselt segapuistud, Ia-II bon.

Naadi ja sõnajala kasvukohatüübid.

 

Naadi (nd) kasvukohatüüp – asuvad tasase või nõrgalt lainja reljeefiga aladel. Lähtekivim karbonaatne. Enamasti gleistunud leetjad või leostunud mullad. Kõdukiht puudub, huumushorisont tüse – 20-35 cm. Viljaka mulla ja soodsa veereziimi tõttu Eesti viljakaim kasvukohatüüp.

Esinevad nii segapuistud kui kuusikud. Levinud laialehised lehtpuuliigid. Sobib kõvalehtpuude (tamm, saar) kasvatamiseks. Bon. Ia-I (harva II).

Alusmetsa tihedus oleneb puurinnete tihedusest ja on liigirikas – sarapuu, mage sõstar, toomingas, kuslapuu, sarapuu jne.

Alustaimestik väga liigirikas, esinevad mullaviljakuse suhtes nõudlikud liigid – kopsurohi, naat, seljarohi, metspipar, koldnõges, ussilakk  jne.

Peamiselt Eesti ida- ja keskosas,  8% metsadest.

 

Sõnajala (sj) kasvukohatüüp – salumetsade madalamatel reljeefi osadel, peamiselt orgudes. Põhjavesi pinnalähedane, liikuv ja toitaineterikas, võib esineda üleujutusi.

Iseloomulikud on leostunud gleimullad, küllastunud gleimullad ja turvastunud mullad. Mikroreljeef mätlik.

Esinevad lehtpuu segapuistud – sanglepp, kask, haab, II rindes pärn, saar, jalakas. I (Ia-II) bon.

Alusmets hõre kuid liigirikas – toomingas, kuslapuu, mage sõstar.

Alustaimestikus domineerivad sõnajalad (naiste,- ohtene.- maarja.- ja laanesõnajalg). Mikroreljeefi kõrgematel osadel kasvavad naadi kasvukohale iseloomulikud taimed.

Esineb väikeste aladena – 1% metsadest.

 

9.6 Soovikumetsad

Ajutiselt liigniisketel muldadel – gleimullad või gleistunud mullad. Esinevad kaasikud, sanglepikud, segapuistud. Bon. enamasti IV-V. Osja, tarna, angervaksa kasvukohatüübid.

Osja (os) kasvukohatüüp – levivad tasastel madalatel aladel. Mulla lähtekivimiks on raske lõimisega setted või liivsavi moreen. Põhjavesi ulatub aeg-ajalt maapinnale. Vähese kallaku, raske lõimise ja künkliku moreeni tõttu on vee liikumine aeglane. Esinevad mitmesugused soostunud mullad.

Enamasti kasvavad segapuistud. Enamuspuuliigiks kask, haab, saar, sanglepp. Kased sageli kõveratüvelised, paremini kasvab mänd. Puistud sageli hõredad, esineb tormiheidet. Boniteet noorematel puistutel III-IV, vanematel ja raskematel lõimistel kasvavates puistutes V-Va.

Alusmets liigirikas, kuid enamasti hõre, esinevad paakspuu, pihlakas.

Alustaimestikule on iseloomulik mosaiiksus vastavalt mikroreljeefile: kõrgematel osadel mustikas, pohl, leseleht, laanelill, metsosi. Lohkudes salu- ja lodumetsadele iseloomulikud taimed (võsaülane, ussilakk, naat, koldnõges, sinilill, angervaks, sookastik).

Levinud Lääne-Eesti settemuldadel, 2% metsadest.

 

Tarna (tr) kasvukohatüüp – madalatel tasandikel. Lähtekivimiks on savil asuvad setteliivad. Põhjavesi kõrgel ja liigub vähe, kevadel ja sügisel ulatub maapinnale. Gleistunud leet- või leedemullad. Iseloomulik kuni 30 cm toorhuumuse kiht, millele järgneb puhas liiv.

Puistutest domineerivad madalaboniteedilised sookaasikud IV-Va bon, mille koosseisus võib esineda mänd, soodsama veereziimiga aladel kask, kuusk, sanglepp. Puistute olukorda saab parandada kuivendamisega. Pärast kuivendamist võib boniteet olla III.

Alusmets hõre.

Alustaimestikus domineerivad kõrrelised (kastikud, tarnad), iseloomulikud on ka soopihl, ojamõõl, lakkleht, pilliroog ja mätastel mustikas ning pohl. Tüvealustel mätastel levivad ka sambad.

Lääne- ja Loode-Eesti , 5% metsadest.

 

Angervaksa (an) kasvukohatüüp – madalatel aladel ojade ja jõgede läheduses. Põhjavesi kõrgel, kevadel ulatub maapinnale. Põhjavesi hästi liikuv. Mikroreljeef mätlik. Glei või soostunud mullad. Toorhuumuse horisont 10-30 cm.

Puistud segapuistud – kask, sanglepp, haab, kuusk, harva mänd. Boniteet II-III.

Alusmets hõre, kuid liigirikas – pajud, pihlakas, toomingas.

Väga liigirikas ja lopsakas on alustaimestik – angervaks, naat, sõnajalad. Pidev sammalkate puudub.

Peale kuivendamist läheneb omadustelt naadi kkt-le.

Edela-Eestis laiemalt levinud – 15% metsadest.

 

9.7 Rabastuvad metsad

Liigniisketel, happelistel, kuni 30 cm tüsedusega toorhuumushorisondiga muldadel kasvavad metsad.

Alutaimestikust domineerivad puhmad (sinikas ja kanarbik, samblarindes karusammal ja turbasammal. Ülekaalus III-V bon. männikud.

Rabastuvates metsades esinevad sinika ja karusambla kasvukohatüübid.

 

Sinika (sn) kasvukohatüüp – levivad tasastel, madalamatel aladel. Lähtekivimiks liivad. Muld tugevasti leetunud. Sisseuhtehorisondis (B) sageli tihe ja vettpidav nõrgkivi. Leetumise ja soostumise kaasmõjul leede-glei ja leede turvastunud mullad. Toorhuumus kuni 30 cm. Muld väga happeline, liigniiske.

Valdavalt männikud. Puistud madala tootlikkusega IV-Va bon.

Alusmetsas kadakas, pajud, paakspuu.

Alustaimestikus esinevad koos nõmme ja rabataimed – domineerivad puhmad: kanarbik, sinikas, pohl, sookail, küüvits, kukemari.

Õhema turbahorisondiga aladel nõmmemets. Iseloomulikud samblad ja samblikud – palusammal, laanik, põdrasamblikud. Turbakihi tüsenedes nende osakaal väheneb ning suureneb turba- ja karusambla osakaal

Raba-sinika alltüübis vahetuvad turbasamblad, toimub üleminek rabaks.

Metsa kasvu pidurdavad toitainetevaesus ja liigniiskus.

Sagedamini Põhja- ja Edela-Eestis, 3% metsadest.

 

Karusambla (kr) kasvukohatüüp – tekib tihti mustika tüübi soostumisel tasastel madalatel aladel, sageli piirneb rabaga. Mulla lõimis raske (savi, liivsavi). Mikroreljeef tugevasti mätlik. Põhjavesi kõrgel, ulatub maapinnani. Esineb kuni 30 cm tüsedune toorhuumusekiht. Muld happeline.

Kõige sagedamini esinevad karusambla männikud, vähem esineb kuusikuid ja kaasikuid. Puistute tootlikkus madal – IV bon.

Alusmets hõre või puudub, kasvavad pajud.

Alustaimestik liigivaene. Iseloomulik on tugev sammalkate. Puhmasrindes sageli mustikas, pohl. Mosaiikselt kasvavad tavalised metsasamblad ja turbasamblad.

Levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.

 

 

S o o m e t s a d

Need on metsad, kus turbahorisondi tüsedus on kuivendamata aladel üle 30 cm ja kuivendatud aladel üle 25 cm.

 

Soomullad

Need on mullad, mis on kestvalt liigniisked, pindmine horisont turvastunud, turba tüsedus üle 30 cm, nad on suure liigniiskusega, soomuldadel kasvavad taimed, mis on kohanenud selliste kasvutingimustega ja millede juured ei ulatu turbaalusesse kihti.

Soomuldi Eestis:  23,2%

                metsas  36,7%

                haritaval maal  7,9%

 

Iseärasused:

1)soo kasvab turba kasvamisega, kujundab ala mikroreljeefi;

2)soomuld kasvatab endale lähtekivimit -turvast, turba alune osa on mineraalne aluspõhi;

Vesi, mis tsirkuleerib turbas, etendab olulist osa soos kasvavate taimede toitumisel.

Soomuldades esineb 3 toitumise põhitüüpi:

  1. Toitumine põhjaveest.

Võimalik  kahte moodi: 1. Survega e. allikaline

  1. Surveta

Paremaks loetakse surveta põhjaveest toitumist, aluspind rõhtne või kaldu. Esimesel juhul seisev põhjavesi, teisel liikuv põhjavesi. Taimede kasvuks on soodsam liikuva põhjaveega toitumine.

  1. Üleujutusveest.

Üleujutustest toitumine esineb tavaliselt veekogude üleujutusaladel. Seda tüüpi metsamaid on väga vähe

  1. Sademetest.

 Sademetest toituvaid soid nimetatakse rabadeks. Tehakse vahet lageda ja metsaga raba vahel.

 

Taimkatte ja veega toitumise järgi eraldatakse 3 soomulla alltüüpi:

1) madalsoomuld (M) – põhjaveest või üleujutusveest toituvad, kaetud kas rohttaimede või lodumetsadega, samblarindes lehtsamblad. Asuvad nõgusates pinnavormides.

   Soodest 55%

2) siirdesoomuld (S) – põhjaveest või üleujutusveest toitumine asendub sademeteveest toitumisega.

Puurindesse tekib mänd, areneb puhmarinne, lehtsammalde kõrvale tekivad  turbasamblad.

   Soodest 9%

3) rabamuld (R) – ainult sademetest toituvad. Asuvad ümbritsevast territooriumist kõrgemal. Samblarindes turbasamblad, puudest kääbuskased, männid.

 Soodest 36%

 

9.8 Rohusoometsad

Kasvavad valdavalt õhukestel kuni keskmistel madalsoo muldadel (madalsoo mulla all mõeldakse hästi lagunenud turvasmulda).

Õhuke turvasmuld – 30-50 cm

keskmine               – 50-100 cm

sügav                     – üle 100 cm.

Puudest on iseloomulikud sookask ja sanglepp

Siia kuuluvad lodu- ja madalsoo kasvukohatüüp.

 

Lodu (ld) kasvukohatüüp – levib potentsiaalselt viljakatel, märgadel, valdavalt õhukestel (kuni keskmise tüsedusega) hästilagunenud madalsoo või lammi-madalsoo muldadel (lammimuld – tekkinud järvede ja jõgede perioodiliselt üleujutatud aladele – lammidele). Mikroreljeef künklik. Domineerivad sookaasikud (55% lodude pindalast), sanglepikud (31%). Kuivendatud aladel ka kuusikud.  Puistute bon. II-III. (sanglepikute puhul kõrgem).

Alusmets liigirikas – toomingas, lodjapuu, paakspuu, pajud, näsiniin, magesõstar.

Alustaimestikus võhumõõk, kanarbik, kastikud, tarnad, sookastik, soosõnajalg, metskõrkjas jne. Samblarinne katkendlik.

Rohkem levinud Kirde-Eestis, 1% metsadest.

 

Madalsoo (mds) kasvukohatüüp – esineb mitmesuguse tüsedusega ja lagunemisastmega madalsoo turvasmuldadel.

Võrreldes loduga on:

  • üleujutused pikemaajalised,

2) turvas enamasti tüsedam 1-2 m, keskmiselt lagunenud. Põhjavesi väheliikuv.

Valdava osa moodustavad sookaasikud – 75%, järgnevad männikud – 20%, vähesel määral kuusikuid – 4%. Tootlikkuselt IV-V bon.

Alusmets hõre, enamasti esinevad pajud ja paakspuu.

Alustaimestikus domineerivad tarnad, sagedased on ka sookail ja soopihl.

Levinud rohkem Lääne- ja Lõuna- Eestis, 5% metsadest.

Madalsoomuldade viljakus on suhteliselt suur, kuid selle ära kasutamist takistab liigniiskus ja mulla puudulik aeratsioon.

   

9.9 S a m b l a s o o  m e t s a d

Iseloomulik on vähelagunenud turbasamblakihi esinemine.

Alustaimestikus domineerib turbasammal, puudest mänd.

Esinevad siirdesoo ja raba kasvukohatüüp.

 

Siirdesoo (ss) kasvukohatüüp – tekib madalsoo või lodu edasisel soostumisel (rabastumisel). Turvastumise tõttu soopind kerkib, eraldub toitvatest põhjavetest ja vaesub toitainete väljauhtumise tagajärjel. Sademetevee äravool suureneb, mullaviljakus langeb ja rabataimede, eelkõige turbasammalde osatähtsus suureneb. Tavaliselt alumised turbakihid on hästilagunenud, ülemised keskmiselt kuni halvasti lagunenud. Turba tüsedus tavaliselt 1-3 m (võib olla ka  7-8 m).

Ülekaalus on männikud (umbes 80%), vähem sookaasikuid. Puistud madala tootlikkusega  IV-Va bon. Kuivendamisega on võimalik tootlikkust tõsta 2-3 x.

Alusmetsas – pajud, paakspuu, madal kask.

Alustaimestikus – raba- ja madalsoo taimed, nende vahekord sõltub soo arenguastmest (madalsoo-siirdesoo-raba) ja kuivendamise intensiivsusest.

Levinud kõikjal üle Eesti, metsadest 7%.

 

Raba (rb) kasvukohatüüp – tekib kas siirdesoo, sinika või karusambla kkt. edasisel rabastumisel. Turba tüsedus üle 30 cm ja võib ulatuda kuni mitme meetrini. Turvas on halvasti lagunenud ja toitainetevaene. Toitumine vaid sademeteveest ja sademetest moodustunud põhjavesi võib ulatuda maapinnale.

Kuna turvas on toitainetevaene ja halvasti lagunenud, ei paranda kuivendamine ilma väetamiseta tüseda turbaga rabamuldade puhul oluliselt puude kasvu.

Puistud hõredad, jändrikud, domineerivad männid. Boniteet V-Va.

Alusmets puudub.

Alustaimestikus sookail, kukemari, küüvits, murakas, tupp-villpea, jõhvikas, kanarbik, samblarindes valitsevad turbasamblad, kasvavad ka samblikud.

Metsadest moodustavad 2%.

 

9.10 K õ d u s o o m e t s a d

Seda tüübirühma iseloomustab intensiivselt kuivendatud soomuld, hästilagunenud kõduturbahorisondiga. Puistutest ülekaalus kaasikud 42% ja männikud 40%.

Kui sood kuivendada, väheneb põhjaveetase ja liigniiskus mulla ülemistest horisontidest kaob. Kui liigniiskus kaob, pääseb hapnik mulda ja hapniku olemasolul hakkab turvas lagunema, moodustades kõduturbakihi. Iseloomulik on, et kuivendamise ja kõdunemise tagajärjel vajub turvas kokku ning puude juurekaelad ning juured jäävad maapinnast pisut kõrgemale. Et mulla pealmises kihis ei ole enam liigniiskust, levivad seal arumetsadele iseloomulikud taimed ja kasvukoha tüübi saab kindlaks teha vaid mulla põhjal.

Esineb 2 kasvukohatüüpi: mustika kõdusoo (mks) ja jänesekapsa kõdusoo (jks).

 

Mustika kõdusoo (mks) – esineb tavaliselt kuivendatud siirdesoo muldadel. Domineerivad kaasikud ja männikud. Boniteet II-IV.

Alusmets hõre: pajud, paakspuu.

Alustaimestik sarnane mustika kasvukohatüübi taimestikuga.

 

Jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüüp (jks) – esineb pikaajaliselt ja intensiivselt kuivendatud, hästi lagunenud turbaga siirde- ja madalsoomuldadel. Enamuspuuliigiks on tavaliselt kuusk. Potensiaalselt kõrge tootlikkusega, bon. I-III.

Alusmetsas paakspuu, toomingas, pihlakas.

Puistud tormihellad.

 

Kõdusoometsade pindala 5-6%. See suureneb, sest Nõukogude Liidu perioodil tehti Eestis intensiivselt kuivendustöid ja kuivendatud metsades hakkab järk-järgult välja kujunema kõdusoo kasvukohatüüp.

 

  1. Metsade uuenemine ja uuendamine.

 

10.1. Looduslik metsauuenemine

Uut metsapõlvkonda on võimalik saada kas loodusliku uuenduse või metsakultiveerimise teel. Kuna kunstlik metsauuendus e. kultiveerimine on seotud suurte majanduslike kulutustega, siis on loodusliku uuenduse teke on igati positiivne, sest võimaldab kokku hoida  kulusid. Ka loetakse looduslikku metsa looduslähedasemaks.

 

Looduslik metsauuenemine  võib toimuda     1. Seemneliselt  e. generatiivselt

  1. Vegetatiivselt (kännuvõsu, juurevõsu)

 

Seemneliseks uuenemiseks on vaja soodsat viljakandvusperioodi, soodsaid seemnete levimis- ja idanemistingimusi.

Seemnete idanemine sõltub:               a. seemnete kvaliteedist

  1. keskkonnatingimustest kuhu seemned satuvad

 

Idanemine toimub seemnetes olevate varuainete arvel.

Tavaliselt on seemnete idanemistingimused looduses üsna soodsad va. liigkuivad ja liigniisked alad. Seemnetest arenenud tõusmete edaspidine saatus oleneb aga otseselt puuliigi bioloogilistest omadustest (kasvukiirus, valgusenõudlikus, külmakindlus) ja keskkonnatingimustest (valgus, alustaimestiku iseloom, mulla niiskus ja toitainete sisaldus, õhutemperatuur, fauna jne.)

Näit mõned puuliigid (kuusk, saar) on väliskeskkonna suhtes tundlikud, neid ohustavad päikesekiirgus ja öökülm, seepärast uuenevad nad hästi vana metsa turbe all. Valguslembeliste ja noores eas kiirekasvuliste puuliikide (mänd, kask, haab) uuendus areneb paremini aga lagedatel aladel.   

 

10.1.1 Metsapuude seemnekandvus ja seda mõjutavad tegurid.

Puud ja põõsad kannavad oma elu vältel korduvalt vilja, kuid seemnesaak pole igal aastal kaugeltki ühesugune. Metsapuudele on iseloomulik seemnekandvuse perioodilisus. Aastat, mil seemnesaak on rikkalik, nimetatakse seemneaastaks, vähese seemnesaagiga aastaid aga seemnevaheaastaiks.

Seemneaastad männil korduvad – 3 – 4 (5)a. järel

                        tammel     “        4 – 7

                        arukasel   “         1 – 2

 

Viljakandvus algab alati varem vabalt kasvavatel puudel, kui puistus kasvavatel:

 

Mä   üksik       12 – 15 a.         puistus             20 – 30a.

Ku     “            20 – 25 a.             “      35 – 40 a.

Ks     “             10 – 15 a.              “     20 – 25 a.

 

 

Viljakandvus sõltub:

 

  1. a) kliimast – mida soodsam on kliima, seda sagedasem ja rikkalikum on puude viljakandvus, mida karmim on kliima, seda harvem korduvad seemneaastad ja seda väiksem on seemnesaak. (näit. mänd kannab vilja kord Eestis 3-4 a. jooksul, Põhja-Soomes 10a. jooksul).

 

  1. b) kasvukohatingimustest – paremaboniteedilistes puistutes on seemnesaak suurem

 

  1. c) ilmastikust – väga tähtis on ilmastik õitsemise ajal, mõjutades nii seemnesaaki kui kvaliteeti. Kevadised hiliskülmad võivad põhjustada õite kahjustusi, vihmane ja jahe ilm ei soodusta edukat tolmlemist. Ka kuiv ja põuane suvi ei soodusta seemnete

 

  1. d) kahjurite ja haiguste esinemisest

 

  1. e) kahekojaliste taimede (näit. haab) puhul on oluline mõlemast soost isendite olemasolu.

 

Metsakasvatuse seisukohalt on oluline, et seemnesaak kõiguks erinevatel aastatel vähe, st. et seemnesaak oleks võimalikult ühtlane ja saadav seemnekogus võimalikult suur.

Üks olulisemaid võtteid seemnesaagi parandamiseks on puistute harvendamine, et luua puudele paremaid valgus ja toitumustingimusi, aga see ei tohiks olla nii tugev, et väljaraiutavate puude arvelt üldine seemnesaak langeks (parim täius 0,5 – 0,6). Puude seemnekandvust saab parandada ka puude väetamise teel. Kasutatakse mineraalväetisi (praegu on väetised kallid ja praktikas seda ei kasutata, ka on Metsaseaduses otseselt keelatud mineraalväetistega metsa väetamine. Küll on aga korraldatud sellealaseid katseid).

 

10.2 Metsa vegetatiivne uuenemine

Vegetatiivselt toimub uuenemine peamiselt kännu- ja juurevõsudega.

Kännuvõsu: areneb kändudel  uinuvatest lisapungadest peale puu raiumist. Kännuvõsu arenemise võime sõltub:            

 

* puuliigist (kännuvõsu  on iseloomulik enamikule lehtpuudele Ta, Ks, Lv, Lm, Sa, Pä, Ja, Va).

* vanusest (nooremad puud produtseerivad võsusid rohkem)

* kasvukohast (viljakal kasvukohal tekkib võsusid rohkem ja need on vitaalsemad)

Juurevõsu: areneb juure lisapungadest (haab, hall lepp).

 

Vegetatiivselt tekkinud puudel on esimestel aastatel kasv kiirem, kui seemnetekkelistel, hiljem see aga ühtlustub.

Kuid vegetatiivselt tekkinud puud on:

* üldiselt lühiealisemad

* kannatavad rohkem mitmesuguste mädanikku tekitavate seenhaiguste  käes

* puit on madalama kvaliteediga (tüved kõverad)

 

Üldiselt tuleks eelistada (näit. hooldusraiete tegemisel) seemnetekkelisi puid, eranditeks on  sanglepp ja saar. Tavaliselt jäetakse looduslikule uuenemisele alad, kus tingimused antud kasvukohale sobivate puuliikide  levikuks ja arenguks on soodsad.

 

10.3. Metsauuendamine. Istutus ja külv kui metsakultiveerimise meetodid.

 

Mets uueneb kas looduslikult või kultiveerimise teel. Looduslikule uuenemisele jäetakse raiestikud, kus on olemas antud kasvukohale sobiva puuliigi elujõuline järelkasv ja soodsad tingimused selle arenguks. Looduslikule uuendusele jäetakse raiestik siis, kui ollakse veendunud, et lähima 3 aasta jooksul see lank uueneb väärtuslike puuliikidega.

 

Metsa uuendamise kohustus (MS § 11).

 

(1) Metsaomanik on kohustatud uuendama kõik raiesmikud ja suurema kui 0,1 ha pindalaga kaitse- ja tulundusmetsa hukkunud osad kolme aasta jooksul, arvates raiest või hukkumisest.

 

(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud ala ei ole seitsme aasta jooksul pärast raiet või hukkumist uuenenud, korraldab uuendamise omaniku kulul Keskkonnaministeerium.

 

Uuendamiseks loetakse metsaseemnete külvamist, metsataimede istutamist, looduslikule uuenemisele kaasaaitamist maapinna ettevalmistamise või uuenduse teket ja arengut soodustavate muude võtete abil ulatuses, mis tagab käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud nõuete täitmise (MS § 10).

Intensiivse metsamajandusega aladel nagu Eestis, on põhiline metsauuendusviis siiski kunstlik metsauuendus kas külvi või istutamise teel.

 

Vastavalt Eestis praegu kehtivale Metsaseadusele uuendatakse kaitse- ja tulundusmetsi. Hoiumetsas ei tohi inimene metsa looduslikku uuenemisesse sekkuda.

Uuenenuks loetakse raiesmik või hukkunud metsa osa, kui seal kasvab enam kui 1200 ülepinnaliselt paiknevat vähemalt 0,8 m kõrgust peapuuliigi taime hektari kohta.

Metsa uuendamiseks võib raiuda koridore ja häile kuni 8 m kõrgusesse noorendikku.

 

Kultiveerimine e. kunstlik metsauuendus on vajalik järgmistel juhtudel:

1) kui lähimate aastate jooksul ei teki raiestikule elujõulist peapuuliigi looduslikku uuendust;

2) kui pärast vana metsa raiumist on karta puuliikide vaheldust mittesoovitavas suunas (raiestik uueneb väheväärtuslike või kasvukohale mittesobivate puuliikidega);

3) kui raiestikul võib intensiivistuda soostumine (sinika, karusambla kkt.) või erosioon (sambliku, kanarbiku kkt.);

Metsa raiumise järel intensiivistub soostumisprotsess, kuna puude transpiratsioonil on oluline osa metsa veebilansis. Nõmmemetsades aga peale raiet hävib alustaimestik, paljastub liiv ja vallandub erosioon.

4) metsa rajamisel aladele, kus varem pole metsa olnud: ammendatud karjäärid, mahajäetud põllumaad, jäätmaad jne.

  

Metsakultuuride hea kasvamamineku eeltingimus on antud kasvukohale õige puuliigi ja kultiveerimismeetodi valik.

       

Metsakultuur rajatakse kas külvi või  istutuse teel.

Külvi eelised – lihtsam

                         odavam

                        parem mehhaniseerida

                         on tagatud juurte normaalsem areng

Istutamise eelised –    kordamineku tõenäosus on suurem

                                     uuenemine kiirem

 

Istutamist tuleks eelistada järgmistel juhtudel:

1) kuivadel muldadel, kus tingimused seemnete idanemiseks ja tõusmete arenguks on ebasoodsad;

2) viljakatel muldadel, kus rohttaimestik raskendab tõusmete arengut;

3) niisketel ja märgadel, külmakahjustustele alluvatel muldadel;

4) erosiooniohtlikel muldadel.

 

Külvi tuleks eelistada:

 

1) keskmise viljakusega värsketel raiestikel kuni rohttaimestiku tekkimiseni;

2) tugevalt kruusasel ja kivisel mullal, kus istutamine on raske;

 

Peamiselt istutatakse 3 liiki istutusmaterjali (taimi):

 

Seemikud –  1-2(3) aastased, seemnest kasvanud puutaimed. Kasvatatud külvidest ja neid pole vahepeal ümber istutatud.

 

Istikud – puittaimed, mida on kasvatatud taimla kooliosakonnas. Seemikud on istutud taimla kooliosakonda ja neid on seal kasvatatud teatud aeg (tavaliselt 1-3 aastat).

 

Heistrid – üle 1,5 m kõrged taimlas pikka aega kasvatatud, korduvalt ümberistutatud istikud, mida kasutatakse peamiselt haljastuses.

 

Senise metsamajanduse praktika jooksul on istutatud peamiselt kuuske ja lehtpuid, mändi külvatud ja istutatud.

 

Istutatakse:

 

*Männikultuurid rajatakse kas 2-aastaste avamaal kasvatatud seemikutega või

  üheaastaste kilehoones kasvatatud seemikutega.

*Kuusekultuurid rajatakse 4-aastaste kuusetaimede (2+2 a.) või 1-aasta kilehoones ja 

   2-aastat avamaal kasvatatud taimedega (1+2a.).

* Lehisekultuurid rajatakse kas seemikute või istikutega.

* Kasekultuurid kas 2-aastaste seemikute või 2-3 a. istikutega.

* Teisi lehtpuukultuure tavaliselt suuremõõtmeliste istikute (heistritega).

 

10.4 Metsakultuuride algtihedus, puuliigi valik, hooldamine.

 

Metsakultuuride algtihedus

Algtiheduse määrab istutus- või külvikohtade arv hektaril.

Algtihedus peab olema optimaalne, et tagada kultuuri õigeaegne liitumine, saadava puidu hea kvaliteet ja puistu kõrge tootlikkus, kuid samal ajal kultuuri rajamise kulud ei kujuneks liiga suureks.

 

Tihedamas puistus kasvavad puud kvaliteetsemad: puude laasumine on parem,  aastarõngad on kitsamad ja suureneb sügispuidu osakaal, ka on tihedamas puistus kasvanud puud väiksema koondega.

 

Algtihedus oleneb:

1) kultiveeritava puuliigi bioloogilistest omadustest,

2) kasvukohatingimustest,

3) maapinna ettevalmistamise viisist ja kvaliteedist

4) istutusmaterjali vanusest

5) loodusliku uuenduse olemasolust.

  

* Männil keskmiselt 3500- 6000 tk/ha

*Kuusel 4-aastaste istikute korral 1700-3000 tk/ha.

*Lehist kui valgusnõudlikku puuliiki 1000-1500 tk/ha.

*Kaske mitte vähem kui 2000-3000 tk/ha.

 

Puuliigi valik

Metsakultuurid võivad koosneda ühest puuliigist (puhtkultuurid) või mitmest puuliigist (segakultuurid).

 

 

Segakultuurid on:

 1) tootlikumad, kuna segus olevad puuliigid on enamasti erineva juurestiku, toitainete vajaduse ja valgusnõudlikkusega, nii kasutatakse paremini ära mulla toitainetevarud ja päikeseenergia,

2) parandavad mulla omadusi (näit. kase- kuuse segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui puhtkuusiku mõju),

3) vastupidavamad putukkahjuritele ja seenhaigustele.

 

Puhtkultuuride eeliseks on lihtsus nii nende rajamisel kui ka hilisemal hooldamisel ja majandamisel.

Valdavalt rajatakse tänapäeval Eestis puhtkultuure.

Kultiveeritava puuliigi valik sõltub:

  • kasvukohatüübist (mullaviljakusest ja mulla veerežiimist),
  • eelmise puistu liigilisest koosseisust,
  • seenhaiguste ja kahjurite esinemisest (juurepess),
  • metsaomaniku soovidest ja võimalustest.

 

Metsakultuuride hooldamine

Hooldamisel on eesmärgiks luua soodsad kasvutingimused istutatud või külvist tärganud taimedele ja reguleerida metsakultuuride koosseisu.

  

Hooldamise viisid ja võtted valitakse lähtudes metsakultuuri seisundist, vanusest, liigilisest koosseisust ja kasvukohast.

Hooldamise sagedus

  • sõltub olukorrast konkreetses kasvukohas. Kui raiestik kultiveeritakse I aastal, siis hooldamise vajadus on minimaalne, kuna rohttaimestik hakkab arenema alles II-III aastal peale raiet. Varajasel kultiveerimisel  on aga kärsakakahjustuste oht.
  • Mida paremini on maapind ette valmistatud, mida paremini on tehtud lapid, künniviilud – seda vähem on vaja hooldada.
  • Mida parem, elujõulisem on istutusmaterjal, seda vähem on vaja hooldada.

 

Peamised hooldamise viisid on järgmised:

 

  1. Rohttaimede ja võsa kõrvaldamine – seisneb rohttaimede ja kiirekasvuliste lehtpuude niitmises, raiumises. Mõnikord kaasneb sellega ka mulla pealmise kihi kobestamine. Hooldada tuleb seda sagedamini, mida viljakam on muld. Kasutatakse tänapäeval selleks valdavalt võsasaage, trimmereid aga ka vikateid, võsakiine.

Meie oludes tuleks kultuuri hooldada keskmiselt 1-3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul.

  1. Täiendamine ja koosseisu reguleerimine – mitmesugustel põhjustel osa taimi hukkub (juurte vigastused, ebaõige istutamine, ebasoodsad ilmastikutingimused jne).

Kui kasvama läheb vaid kuni 25% istutatud taimedest, loetakse kultuur hukkunuks ja kultiveeritakse uuesti. Kui kasvamaminek on 25-85% – vajab kultuur täiendamist. Üle 85% kasvamamineku korral ei täiendata.

Tavaliselt täiendatakse järgmise aasta kevadel, või ka sügisel.

Kui loodusliku uuenduse käigus tekib ebasoodsaid puuliike meie jaoks, mis takistavad meie poolt rajatud kultuuri kasvu, peame hakkama neid välja raiuma s.o. koosseisu reguleerimine.

  1. Väetamine – Metsaseadusega on keelatud otsetoimeliste mineraalväetiste kasutamine. Kuna väetised on kallid, siis praktiliselt neid ka ei kasutata. On tehtud väetiskatseid teadusliku uurimistöö eesmärgil.
  2. Keemilist töötlemist (pritsimist) – putukkahjurite ja seenhaiguste tõrjeks.
  3. Kaitseabinõud loomade vastu – tarastamine, repellentide kasutamine.
  4. Tulekaitseabinõud – tulekaitseribade rajamine

 

10.5  Põllumaade metsastamine.

Põllumaade metsastamisel on Eestis pikk ajalugu, esimesed metsakultuurid rajati põllumaadele perioodil 1782-1850. Suurem põllumaade metsastamise periood oli Eestis peale II Maailmasõda, mil kultiveeriti põllumaid peamiselt okaspuudega ja alates 1992. aastast on Eestis hinnanguliselt kasutusest välja jäänud ligikaudu 300 000 ha põllumajanduslikke maid.

 

Põllumajanduslike maade metsastamine (metsastumine) on õigustatud peamiselt kahel juhul:

  1. muld on väheviljakas, ala on põllumajanduse jaoks ebaperspektiivne ja metsa kasvatamine sellel alal annab pikemas perspektiivis suuremat majanduslikku tulu võrreldes põllukultuuride kasvatamisega.
  2. tegemist on pindalaliselt väikese alaga, mis seetõttu on põllumaana väheperspektiivne (ei saa kasutada suuri, tootlikke põllumajandusmasinaid), või on ala asukoht ebasoodne (väiksed, kitsad põllud metsade vahel, ebasobiv reljeef vms.)-

Suurte ja viljakate põllumassiivide metsastamist ei saa Eestis üldjuhul lugeda õigustatuks.

 

Eestis toimub küllaltki intensiivselt ka endiste põllumade looduslik metsauuenemine (peamiselt pioneerpuuliikidega). Juhul kui looduslikku uuendust pole, maaomanik aga soovib ala metsastada, tuleb kasutada metsakultiveerimist.

 

Kasutatavad kultiveerimisviisid

Kuna endised põllumaad on üldjuhul viljakad on seal ka intensiivne rohttaimestiku kasv ja seetõttu metsakülv ei ole üldiselt edukas. Seepärast on endiste põllumaade metsastamisel eelistatud istutamine (erandiks on harilik tamm, mida võib ka külvata).  

 

Puuliikide valik

See on põllumaade metsastamisel üks raskemaid küsimusi. Kuna ka kõige kehvemad põllumullad on üldreeglina piisavalt viljakad puittaimede kasvuks, võivad põhimõtteliselt seal kasvada kõik Eesti metsapuud.  Seniste kogemuste ja teadmiste põhjal peaks esimene metsapõlvkond endisel põllumaal koosnema lehtpuudest. Okaspuud (kuusk, mänd) endisel põllumaal I metsapõlvkonnana on küll väga kiirekasvulised ja produktiivsed, kuid:

  • sageli jändrikud, halvasti laasunud ja kõveratüvelised;
  • kahjustatud seenhaiguste (eelkõige juurepess) poolt;
  • puit laiade aastarõngaste ja madala sügispuidu osakaalu tõttu väheväärtuslik ja ei sobi kasutamiseks ehituskonstruktsioonides

Parimaks puuliigiks endiste põllumaade metsastamisel parasniisketel muldadel on tõenäoliselt nii majanduslikust kui ökoloogilisest seisukohast arukask (vitaalne pioneerpuuliik, kiirekasvuline, endisel põllumaal kasvades väga produktiivne, puidu kvaliteet ei sõltu mullaomadustest, pole olulisi kahjureid ja haigusi, kultiveerimine lihtne ja enamasti edukas, puit on väärtuslik ja kasepuidu kasutusvaldkond järjest laieneb). Istutamisel kasutatakse peamiselt 2-aastaseid taimlas kasvatatud seemikuid või ka looduslikul teel tekkinud kasetaimi.

Niiskematel, kõrge ja liikuva põhjaveega aladel võib kultiveerida sangleppa, mis on samuti väga produktiivne puuliik. Sanglepa puit on  kasutatav viimistlusmaterjalina ning kõrgelt hinnatud. Kultiveeritakse samuti peamiselt 2-aastaste seemikutena. 

Ka harilik tamm on sobiv puuliik endiste põllumaade metsastamiseks, kuid tamme kasvatamise on enamasti märksa komplitseeritum ja nõuab rohkem vaeva ning kulutusi kui teiste lehtpuude puhul (hiliskülma- ja ulukikahjustuste oht). Istutusmaterjalina kasutatakse vanemaid istikuid või heistreid.

Viimasel ajal on populaarseks muutunud ka haava kasvatamine (peamiselt tänu soomes asuvale Kirknieme paberitehasele). Kasvatatakse peamiselt hübriidhaaba (Populus tremula x Populus tremuloides). Hetkel on Eestis taolisi, endisele põllumaale rajatud lühikese raieringiga majandatavaid hübriidhaavakultuure ligikaudu 600 ha.

Vaesematel ja kuivematel liivmuldadel võib kasvatada ka mändi, kuid taolisi muldi on põllumaadel üldiselt vähe, enamasti on nad juba metsastunud(-tatud) probleemiks on põllumaamännikutes juurepess ja madal puidu kvaliteet.

Kuusk on ka põllumaadel väga produktiivne, kuid kuusikute laiem kasvatamine on piiratud samadel põhjustel, mis männi puhulgi (puidu kvaliteet, haigused). Võib kõne alla tulla madalamate, niiskematel kasvukohtadel, juurepessuoht on väiksem, kuid sellised puistud on jällegi tormikartlikumad. Endisel põllumaal võib aga kuuske kasvatad näiteks jõulupuudeks.

Väga populaarne on tänapäeval ka maarjakase kasvatamine. Võib teda kultiveerida samasugustesse kasvukohtadesse nagu arukaskegi.

Võõrpuuliikidest võib endistel põllumaadel kasvatamisel osutuda sobivateks lehised ja ebatsuuga.

 

Hooldamine

Kuna põllumaadel on mulla kõrgest viljakusest tingitult intensiivne rohttaimestiku kasv, on hooldamine eriti vajalik just esimestel kultiveerimisjärgsetel aastatel. Sõltuvalt rohttaimede kasvust tuleks neid hooldada esimestel aastatel 1-3 korda vegetatsiooniperioodi jooksul. Hooldamine seisneb eelkõige heina niitmises.

 

  1. Metsakaitse

 

On metsanduse haru, mis tegeleb kahjustuste vältimisega metsas, kultuurides, taimlas ning kahjustuste tõrjega.

Kahjustusi metsas võivad põhjustada:

1) ilmastiku äärmusseisundid – temperatuur, torm, lumi, rahe;

2) loomad (põder, putukad);

3) haigused (peamised mitmesugused seened);

4) inimene (põlengud, saasted).

 

11.1 Olulisemad juure- ja tüvemädanikud

 

Juurepess (Heterobasidion annosum)

Juurepess (Heterobasidion annosum) vanem nimetus Fomitopsis annosa või Fomes annosus on üks ohtlikumaid ja levinumaid seenhaigusi, mis põhjustab igas vanuses puudel tüve ja juurte mädanikku. Maailmas on teada üle 150 erineva puuliigi, mida juurepess kahjustab. Eestis kahjustab enim kuusikuid ja männikuid.

 

Juurepessu viljakehad on reeglina raskesti märgatavad, asudes metsavarise all, kännu allosas või kasvavatel puudel maapinna lähedal niiskes, pimedas keskkonnas. Viljakehad on liibuvad, pealt pruunid, alt kollakas-valged. 

 

Elusad puud võivad nakatuda 2 viisil:

 

  1. otseselt – suuremate tüve- ja juurevigastuste kaudu. Haigust tekitavad seeneeosed levivad õhus kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Tekkinud vigastuste kaudu puud nakatuvad.
  2. kaudselt – eosed idanevad värsketel okaspuukändudel, läbi nakatunud kännu juurestiku levib mädanik juurekontaktide kaudu tervetele puudele.

 

Mütseeli levimise kiirus haiguskolletes maksimaalselt 50 cm/a. Optimaalne temperatuur juurepesssu jaoks +24 C.

Hooldusraiete käigus tekkinud kändude osa on puude nakatumisel väga oluline, hooldatud okaspuupuistutes on juurepessu esinemine kuni kümme korda sagedasem kui hooldamata puistute puhul.

Tekkinud kännud võivad olla nakkusallikaks väga pikka aega, haigustekitajat on leitud isegi kuni 60 aasta vanustelt kändudelt. Siiski kujutavad endast kõige suuremat ohtu just värsked kännud.

 

  1. Nakatumisel on oluline roll peremeestaime juurestikul, mükoriisal ja mulla mikroflooral. Metsas kasvavad puud on resistentsemad kui põllumaal kasvavad.
  2. Oluline on kasvukoha muld: kuusk on eriti vastuvõtlik lubjarikastel, hästi õhustatud ja hästi soojenevatel muldadel, näit. loo kasvukohatüübid või sinilille kasvukohatüüp. Mänd on ohustatud kergetel, kuivadel liivmuldadel, näit. pohla kasvukohatüüp.
  3. Mulla niiskusreziim – enim on ohustatud kuivadel muldadel kasvavad puistud, liigniisketel kasvukohtadel juurepessukahjustusi reeglina ei leidu.

 

Tänapäeval eristatakse juurepessul 3 erinevat vormi:

 

P- vorm – männi vorm (Pine) kahjustab mändi, kuuske, kaske, kadakat

S –vorm- kuuse vorm (Spruce) kahjustab kuuske, noori männitaimi

F – vorm – nulu vorm (Fir) kahjustab nulgu (Eestis olulist metsakaitselist tähtsust ei oma)

 

Noorematel kuuskedel on haigestumise tunnusteks tüve alumises osas esinevad väikesed piklikud valged laigud. Ka esineb juurekaelal vaigujooksu. Vanematel puudel juurekael muutub jämedamaks (pudelikujuliseks). Mädaniku algfaasis muutub puit pisut sinakaslillaks, hiljem tekib punakaspruun kõvamädanik. Mädaniku lõppfaasis laguneb puit pehmeks struktuurituks massiks.

 

Juurepess kahjustab kuuske ja mändi erinevalt:

Mänd – mädanik kahjustab põhiliselt juuri, tüvesse levib harva kuni 0,5 m kõrguseni,

Kuusk – mädanik kahjustab juuri ja levib ka tüves (kuni 10 m kõrguseni). Mädaniku levikukiirus tüves 30 cm aastas.

Seepärast juurepess kuusikutes rikub olulise osa kõige väärtuslikumast tüve osast- esimese palgi, männikutes jääb puit suhteliselt kvaliteetseks ja on kasutatav.

Üldiselt juurepessu efektiivset tõrjet ei tunta. Võimalik on kasutada aga erinevaid profülaktilisi meetmeid juurepessust hoidumiseks:

 

  1. Tuleks hoiduda okaspuukultuuride rajamisest juurepessuohtlikesse kasvukohtadesse (endised põllumaad, paepealsed)
  2. Põllumaale rajatud kuusikutes tuleks hoiduda hooldusraietest
  3. Hooldusraieid okaspuupuistutes tuleks teha talveperioodil, mil maapind on külmunud ja kasvavate puude tüvesid ja juurestikku kahjustatakse minimaalselt
  4. Kasutada tuleks puidu kookuveol metsasõbralikku väiketehnikat
  5. Võimaluse korral tuleks tekkinud kände töödelda fungitsiididega
  6. Juurepessust kahjustatud puistute asemel kultiveerida lehtpuid

Külmaseen – (Armillaria mellea)

Külmaseen võib esineda kõikidel Eestis kasvavatel puuliikidel, eriti ohtlik on männil ja kuusel, põhjustades juurte ja tüve allosa mädanikku ja lõpuks puu surma. Esineb igas vanuses puudel, nooremad puud võivad hukkuda paari aasta jooksul, vanemad peavad kauem vastu. Välistunnusteks on okaste ja lehtede kolletumine ja juurdekasvu järsk langus. Surnud puude koore all võivad esineda risomorfid ja sügisel puude juurekaelal viljakehad (pruunikaskollased). Levib mulla ülemises kihis risomorfide abil juurelt juurele. Risomorfid on mustad, seest valged võrgutaoliselt harunenud nöörikesed. Tungivad läbi koore kambiumi ja moodustavad seal seenniidistiku, selle ümber kambium hävib. Kui kambium on kogu puu ümbermõõdu ulatuses hävinud, siis puu hukkub. Põhjustab perifeerset mädanikku. Mõjusat tõrjet ei tunta, haiged puud raiutakse.

 

Haavataelik (Phellinus tremulae)

Seene viljakehad on lühikesed, laia laskuva alusega, sageli peaaegu liibunud. Põhjustab haava, harvem paplite südamemädanikku. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksaaukude kaudu. Mädanik väga levinud, esineb juba 20-30 a. vanustes puudes. Raieküpsetest puudest on sageli nakatunud kuni 90-95%. Mädanik nooremates puudes levib pisut aeglasemalt. Kuni 50 aastastel puudel ületab iga-aastane juurdekasv mädaniku levikukiiruse, vanemas eas aga mädaniku levik on kiirem kui puude juurdekasv. Rohelisekoorelisi haabu loetakse haiguskindlamateks. Eestis esineb väga ulatuslikult. Võib areneda ka lamapuidul ja kändudel. Põhjustab olulist majanduslikku kahju ja on üheks olulisemaks probleemiks haavikute kasvatamisel.

 

Mittemädanikulised tüvehaigused

 

Männi-koorepõletik (Peridermium pini).

Noorematel mändidel asub nakkuskoht ladvast alates 4-7-nda männase piirkonnas. Nakkuskohas surmab arenev seeneniidistik kambiumi ja tungib puitu. Kambiumi hukkumise tõttu lakkab haigestunud küljel kasv, vastaskülje jämeduskasv aga suureneb, tüvi muutub ekstsentriliseks. Koore pealispind muutub vaigu rohkuse tõttu mustaks. Kui seeneniidistik jõuab ümbritseda tüve, siis puu latv kuivab.

Haigestunud puud tuleks raiuda.

 

11.2 Putukkahjurid

Kahjuritena on putukad ühed olulisemad. Metsa kahjustavate putukate hulka kuuluvad erinevate putukarühmade esindajad. Olulisemad on sellised, kes kahjustavad kasvavaid puid, pidurdades nende kasvu või viies neid hukuni.

 

Kahjustuse astme järgi võib kahjurid jaotada :

  1. Primaarsed kahjurid, need kes kahjustavad terveid puid, nõrgestades neid või viies hukule – männivaablased, maipõrnikas, männikärsakas.
  2. Sekundaarsed kahjurid – asustavad nõrgestatud puid (eelnevalt seenhaigustest või primaarsete kahjurite poolt nõrgestatud) – üraskid, siklased.
  3. Tertsiaalsed kahjurid – asustavad surnud puid, lamapuitu.

 

Erinevad putukad kahjustavad puudel erinevaid osi:

  1. Okka ja lehekahjurid – närivad ära okkad ja lehed, selle tulemusena väheneb assimileeriv pind, tekivad ainevahetushäired, puu nõrgeneb.
  2. Tüvekahjurid – toituvad kambiumi mahladest, takistavad mahlade normaalset liikumist, tulemuseks puu vastupanu nõrgenemine või kuivamine.
  3. Juurekahjurid – närivad või koorivad juuri, takistades puu varustamist vee ja toitainetega.

 

Puude vastupanuvõime putukkahjuritele oleneb mitmest asjaolust:

  1. Puuliigist – lehtpuud on üldjuhul vastupidavamad kui okaspuud kuna vahetavad lehti igal aastal.
  2. Puu füsioloogilisest seisundist – (nõrgenenud vastupanuvõime võib olla tingitud põuast, seenhaigustest).

 

Ühed olulisemad metsakahjurid on üraskid. Üraskeid leidub Eestis 63 liiki, neist metsandusliku tähtsusega on ligikaudu 25 liiki. Kõige ohtlikum neist on kuuse-kooreürask (Ips typographus).  Üraskid on puudega kogu elu jooksul tihedalt seotud, nad viibivad suurema osa ajast kas koore all või puidus. Kui eemaldada kahjustatud puult koor, võib leida üraskite haudepilte: emane ürask närib emakäigu, mille serva ta muneb munad, sealt hargnevad vastsekäigud. Näritakse läbi puu niineosa, mille tulemusena puu nõrgeneb või isegi hukkub.

 

Erinevad üraskiliigid asustavad kas puu tüve- või võraosa, samuti on igal liigil enamasti kindel puuliik, mida ta kahjustab (mänd, kuusk, kask jne).

 

Teatud hulk kahjurputukaid (üraskeid) leidub enamasti igas metsa ökosüsteemis ja kui nende arvukus on madal, ei suuda nad kasvavatele, tervetele puudele kahju tekitada. Valdav osa üraskitest on sekundaarsed kahjurid, st. et nad ei asusta terveid puid vaid haigeid, nõrgestatud puid ja värskelt raiutud metsamaterjali. Kui mingil põhjusel on tingimused üraskite paljunemiseks soodsad (soodne ilmastik, toidu ja sobivate haudepaikade rohkus, looduslike vaenlaste puudumine jne.) siis võib üraskite arvukus tõusta väga kiiresti, toimub nende massiline paljunemine ja sellisel juhul võib tekkida olukord, kus kõigile üraskitele ei jätku enam sobivaid puid (haigeid, nõrgestatuid) ja nad ründavad ka terveid. Enamasti reageerivad okaspuud sellele tugeva vaigueritusega ja putukad hukkuvad. Kuid puu suudab sellistele rünnakutele vastu seista vaid teatud aja, massilise üraskite rüüste korral saavad putukad jagu ka tervetest puudest. Putukate arvukus saab tõusta kuni teatud piirini, seejärel aga hakkab langema (lõppeb toidubaas, suureneb looduslike vaenlaste arvukus, ebasoodsamaks muutuvad paljunemistingimused jne.). Putukate arvukuse haripunkti nimetatakse kalamiteediks. Iga masspaljunemine areneb kuni kalamiteedini ja seejärel hakkab langema loodusliku iseregulatsiooni tulemusena. Enamasti on mets väga stabiilne süsteem ja selliseid masspaljunemisi ei teki. Kui aga mingi välise teguri tulemusena muutuvad tingimused üraskite paljunemiseks soodsaks (tormimurd, suveks metsa jäetud koorimata metsamaterjalid, halvas sanitaarses seisukorras olevate puude suur arv jne.) siis võib see esile kutsuda putukate arvukuse kiire tõusu ja rüüste. Seetõttu on väga oluline hoida mets heas sanitaarses korras ja vältida soodsate tingimuste loomist metsakahjuritele.

 

Kuidas vältida või vähendada putukkahjurite mõju metsale?

  1. Üraskite puhul ei tohi jätta hukkunud või mahalangenud puid metsa. Raiutud materjal tuleb metsast välja viia hiljemalt 1. maiks, kui see pole võimalik siis materjal koorida. Sellega hoitakse ära nende asustamine üraskite poolt.
  2. Langetada püünispuid ja pärast nende asustamist üraskite poolt need metsast välja vedada.
  3. Kasutada mitmesuguseid feromonpüüniseid.
  4. Kasulike putukate, näit. sipelgad, säilitamine ja levitamine.
  5. Metsale kasulikele lindudele (rästad, tihased, puukoristajad, kärbsenäpp jt.) soodsate elu- ja pesitsemistingimuste loomine (pesakastid).
  6. Hoiduda kultiveerimast esimese aasta lanke, et vältida juurekahjurite levikut. See on eriti oluline männikultuuride puhul.

 

Männikärsakad Hylobius spp.

On kärsaklaste sugukonda kuuluvad mardikad. Eestis leidub 3 liiki: harilik-, suur- ja väike männikärsakas, neist kõige levinum ja ohtlikum on harilik männikärsakas. Mardikate nukustaadiumist või talvitumiskohast väljumine algab tavaliselt mai esimesel poolel, kui öökülmi pole mõne päeva jooksul enam olnud. eriti intensiivne on lendlus mai keskpaigast juuni keskpaigani. Lendluse ajal ja ennem munemist toimub nn. küpsussööm okaspuutaimede tüvekestel ja okstel, kus näritakse koort. Kahjustatud taimed jäävad kas kiratsema või hukkuvad, sõltuvalt kahjustuse ulatusest. Haude rajab männikärsakas eelmise aasta kuuse- ja männikändude  pindmistele juurtele. Nende puudumisel muneb ka vanematele kändudele, maas vedelevatele okaspuunottidele jne. Reeglina näritakse istutatud taimede (mänd, kuusk) koort, vanuses 2-6 aastat. Looduslikku uuendust ja külvi teel tärganud taimi kahjustatakse tavaliselt vähem, kuid kärsakate kõrge arvukuse korral võib ka nende kahjustused olla küllalt suured. Eriti suur on kärsakakahjustuste oht just kuivematel ja parasniisketel värsketel kuuse- ning männiraiesmikel. Putukatele on atraktiivne värskete kändude ja okste lõhn, mis meelitab nad kohale. Noormardikad (järgmine põlvkond) ilmub järgmise aasta suve teisel poolel ja toituvad samal raiesmikul, põhjustades uusi kahjustusi.

Tõrje ja profülaktika.  Kuna kärsakakahjustusi esineb vaid värsketel raiesmikel, tuleks teatud kasvukohtades (kuivad, parasniisked männikud, kuusikud) hoiduda metsauuendamisest vahetult peale raiet, 2-3-aasta vanustel raiesmikel on kärsakakahjustuste oht tunduvalt väiksem kui värsketel raiesmikel.

Nende putukate arvukus tõuseb kiiresti piirkondades, kus lähestikku paiknevad 2-3 aastaste vaheaegadega rajatud okaspuuraiesmikud. Seepärast tuleb vältida taoliste suurte raiealade teket.

Varem kasutati kärsakate tõrjeks püüniskraave (25-30 cm sügavused kraavid), millega ümbritseti värsked raiesmikud.

Tänapäeval kasutatakse tõrjeks peamiselt keemilisi preparaate (näit. Decis), millesse kastetakse taimed vahetult enne istutamist ja millega pritsitakse taimi ka vegetatsiooniperioodi ajal.

 

11.3 Ulukikahjustused metsas

Negatiivset mõju metsa kasvule ja arengule võivad avaldad imetajad vaid juhul, kui nende arvukus on liiga kõrge. Kõige ulatuslikumaid ulukikahjustusi võib põhjustada  harilik põder. Põtrade arvukus hakkas Eestis tõusma aastatel 1970-1980. 1990. a. loendati Eestis 16 000 põtra. Alates üheksakümnendatest hakati põtru intensiivsemalt küttima ja selle tulemusena põtrade arvukus vähenes ning 1997. aastal loendati ametlikel andmetel 6600 põtra. Hetkel on põtrade arvukus taas tõusuteel, 2001 aastal loendati Eestis ligikaudu 10 000 põtra, 2002 aga juba ligikaudu 12 000.  

Kuidas põder metsa (puid) kahjustab? Noorte mändide puhul söövad nad ära puukeste ladvad ja võrsed, mille tulemusena puud enamasti hukkuvad või põõsastuvad. Seoses ulatuslike põdrakahjustustega noortes männikultuurides 1970-80. a. kultiveeriti männikuid väga väikeses mahus, pearõhk pöörati kuusekultuuride rajamisele. Ehkki põtrade peamiseks toiduks on siiski lehtpuude võrsed, on männivõrsed neile väga atraktiivsed.

Väga noori kuuski põdrad ei kahjusta, küll aga koorivad nad latiealisi (20-40 aasta vanuseid) kuuski. Tekkinud koorevigastuste kaudu pääsevad puitu mitmesugused mädanikku tekitavad seened ja reeglina kahjustatud puud mõne aja pärast hukkuvad. Kuusikud on koorimisohtlikud kuni korba moodustumiseni (50-60. aastani). Soodustavalt mõjub põdrakahjustustele kuusikute harvendamine.

Väga sageli söövad põdrad ära noored saare, tamme ja haavavõrsed, samuti koorivad nad neid puuliike kuni korba tekkimiseni. Põdrad on kahjustanud ka kasenoorendikke, kus kärbitakse külgoksi ja murtakse latvu, kahjustused on suuremad kultuurkaasikutes.

Metskitsed kärbivad nooremaid puid, eriti meeldivad neile mõningad introdutseeritud okaspuud (nulud, serbia kuusk). Kevadsuvisel perioodil nühivad sokud sarvi, selle tulemusena rikutakse väiksemate puude koor  ja puuke võib hukkuda. Üldiselt on Eestis metskitsede arvukus tagasihoidlik (1994. loendati 43 000 looma,  1997. 29 000 ja 2001. 30 000) ja nende poolt tekitatud kahjustused eesti metsanduses väheolulised.

Ka kobras võib metsale negatiivset mõju avaldada. See, et ta närib ja langetab puid toiduks ning ehitusmaterjaliks veekogude kaldaaladelt ei tekita nii suurt kahju kui kaldaäärsete metsade üleujutamine. Koprad reguleerivad veekogude veetaset tammidega ja selle tulemusena ujutavad nad üle veekogude kallastel paiknevad metsad. Viimastel aastatel on kopra arvukus Eestis väga oluliselt tõusnud: kui 1994. a. loendati meil 5400 looma  siis 1997.a. juba 9000 ja 2001.a. 11 000. Puud, mis on vee alla jäänud, hukkuvad suhteliselt lühikese aja jooksul.

Noori, väikeseid puid võivad talvisel perioodil kahjustada hiired. Sügava lume ja suure kulu korral närivad hiired lume all noorte puude tüvedelt koort, põhjustades taimedel arenguhäireid või viies neid isegi hukuni. Siiski on hiirekahjustused meie metsakultuurides harva esinevad, märksa suurem probleemiks on hiirekahjustused näit. Põhjamaades.

 

 

  1. Raied.
  2. 1 Raiete liigitus

 

Kasvavat metsa raiutakse kas raieküpse puidu õigeaegseks kasutuselevõtmiseks, metsa uuendamiseks või metsa hooldamiseks. Olenevalt metsakategooriast, puuliigist, kasvukohatüübist jne. lisanduvad raiete peaeesmärgile enamasti mitmed kõrvaleesmärgid (metsa püsikindluse suurendamine, puhkemajandusliku tähtsuse suurendamine jne.)

Puid raiutakse:   üksikpuudena

                           gruppidena

                           lankidena

Eristatakse 3  peamist raie liiki, mis omakorda jagunevad:

  1. Hooldusraie

                                     1.1. Valgustusraie

                                     1.2. Harvendusraie

                                     1.3. Sanitarraie

  1. Uuendusraie

                                    2.1. Lageraie

                                    2.2. Turberaie

                                                                         2.2.1. Aegjärkne raie

                                                                         2.2.2. Häilraie

                                                                         2.2.3. Veerraie

  1. 3. Valikraie

 

Hooldusraied – n.o. raied, mida tehakse metsa kasvuea vältel ja mille ülesandeks on eemaldada metsast puud, mis takistavad meie jaoks oluliste puude kasvu või halvendavad metsa tervislikku seisundit, st. raiutakse välja puid, et kasvatada tulevikus  sellise liigilise koosseisu ja tihedusega mets, mida peetakse kõige optimaalsemaks, samuti eemaldatakse metsast haiged, vigased või muude ebasobivate omadustega puud (kõverad, okslikud jne., nn. miinuspuud).

 

Uuendusraied – neid tohib teha mistahes vanusega puistutes, mis tagavara madala juurdekasvu, halva tervisliku seisundi, madala täiuse, ebasobiva koosseisu või halbade pärilike omaduste tõttu ei vasta kasutamise eesmärgile.  Uuendusraie jaguneb lageraieks ja turberaieks.

 

Valikraied – n.o. raied, kus metsa majandatakse püsimetsana ja kus lageraieid ei tehta. Maa-ala ei jää ühekski ajahetkeks metsata (meie oludes tuleb kõne alla kuusik, kuuse lehtpuu segapuistu).

 

12.2 Hooldusraied

Hooldusraie on peamine metsa kasvu ja arengut mõjutav tegevus. Selle abil on võimalik  kiirendada puude kasvu, kujundada metsa liigilist koosseisu, parandada metsa sanitaarset seisundit ja suurendada metsade tormikindlust. 

Hooldusraiete korral (varem nim. neid vahekasutusraieteks) raiutakse puistust perioodiliselt välja puid, mis on kasvus alla jäänud või takistavad peapuuliigi tulevikupuude (puud, mis peaks puistus säilima raieküpsuse saavutamiseni) kasvu ja arengut.

Hooldusraieid on vaja vaid inimesele, mets kasvab ka ilma hooldamiseta, kuid raietega saab metsakasvataja suunata puistu kasvu ja arengut temale meelepärases suunas. Üldjuhul on hooldatud puistu kvaliteetsem ja majanduslikult väärtuslikum kui hooldamata.

 

Lähtudes enamuspuuliigi vanusest ja hooldamise iseloomust, jagatakse hooldusraied kolmeks:

                 1) valgustusraie

                 2) harvendusraie

                 3) sanitaarraie

 

  1. Valgustusraie – s.o. hooldusraie liik, mille abil kujundatakse tulevase puistu liigiline koosseis ja parandatakse allesjäänud puude kasvutingimusi, mille tulemusena nende juurdekasv suureneb.

Valgustusraieid tehakse kuni 5 – 20(25) aastastes noorendikes (vastavalt Metsaseadusele puistutes mille keskmine diameeter on kuni 6 cm) ja puude või puukeste väljaraiumisel on peamiseks kriteeriumiks puuliik. Raiutakse kõik peapuuliigi kasvu takistavad kõrvalpuuliigid. Kohtades, kus peapuuliiki on vähe või puudub hoopis, jäetakse kasvama peapuuliigi raievanusele lähedasema raievanusega ja bioloogiliselt sobivaid liike. Hiljem (II või III valgustusraie käigus) võidakse harvendamise eesmärgil raiuda ka peapuuliigi puid.  Olenevalt kasvukoha viljakusest ja puuliikide kasvukiirusest, võidakse alustada valgustusraiega juba mõni aasta peale kultiveerimist.

Valgustusraiet nimetatakse ka noorendike hooldamiseks.        

Eestis on tüüpiline, et valgustusraiete käigus raiutakse vabaks okaspuud (mänd, kuusk). Kasutatakse selleks tänapäeval peamiselt võsasaagisid (võsalõikajaid).

Iseloomulik on, et valgustusraiete käigus ei saada likviidset (st. realiseerimiskõlblikku) puitu ning langetatud materjal jäetakse maha.

 

  1. Harvendusraie – tehakse puistutes alates 20-25 aastaselt kuni puistute valmivasse ikka jõudmiseni.

Harvendusraiet tehakse, et anda paremate omadustega puudele kasvus eelistus, et nad saaks rohkem valgust ja toitepinda. Küpsesse ikka peaksid jõudma vaid heade tüveomadustega puud, millest on võimalik saada kvaliteetset puitu (halvemate omadustega puud likvideeritakse hooldusraiete käigus).

Lisaks võimaldab harvendusraie saada metsast kätte ja võtta kasutusele seda puitu, mis loodusliku valiku ja puistu isehõrenemise protsessi käigus langeks nagunii välja.

 

 Peamised kriteeriumid, millest lähtutakse puistus puude väljaraiumisel on:

* iga puu individuaalsed omadused (võra, okslikkus, tüvi),

* asukohast puistus,

* raievanuste erinevusest,

* puuliikide bioloogilisest sobivusest,

* puu sanitaarne seisund.   

  

Kasvama jäetakse tavaliselt peapuuliigi paremad puud (korralik võra, tüvi) ning vajaduse korral ka sobivad kõrvalpuuliigid. Raie käigus ei tohi tekkida metsa täiuse olulist vähenemist (hõrenemist). Täius peaks peale raiet jääma 0,6-0,7.  Ära raiutakse puud, mis takistavad paremate puude kasvu, halvendavad puistu sanitaarset seisundit ja kvaliteeti (kuivanud või haigustest-kahjuritest nõrgestatud puud, tormist, lumest kahjustatud puud, väheväärtuslikud puud – kõverad, harulised, jäme-okslikud, “hundid”).

 

  1. Sanitaarraie – tehakse surnud ja surevate, samuti tormimurru ja tuuleheite puude koristamiseks juhul, kui pole otstarbekas teha harvendusraiet (peamiselt vanemates, valmivates puistutes, kus pole enam mõtekas teha hooldusraiet, kuid mis ei jõua lähemal ajal ka küpse metsa arenguklassi või kus hooldusraie on äsja tehtud). Sanitaarraiega kõrvaldatakse metsast ka kahjuritega asustatud või haigustest nõrgestatud puud, samuti ka puud, millel kahjustus on alles algjärgus, kuid millised paari lähema aasta jooksul kindlasti hukkuvad.

Need puistud, mida ei ole võimalik sanitaarraietega rahuldavasse korda viia (kahjustatud puude arv on liiga suur) määratakse sanitaar-lageraiesse, s.t. et kõik puud kahjustatud metsaosal raiutakse lageraie korras. Loa selleks annab piirkondlik metsapatoloog.

 

Mõned mõisted:

raiekraad e. harvendamise aste näitab, kui palju puid korraga välja raiutakse (mitu % tagavarast).  Rakendatav raiekraad sõltub metsa liigilisest koosseisust, vanusest ja kasvukohast.

Peab raiuma nii, et metsa täius ei langeks alla lubatud normi:

nõrk raie –                                  15% tagavarast,

mõõdukas –                             16-25%,

tugev –                                       26-35%,

väga tugev –                              üle 35%.

 

hooldusraie intensiivsus – näitab, kui tihti puistu eluea jooksul hooldusraieid tehakse. Kordusperiood sõltub konkreetsetest tingimustest – kasvukoht, puuliik ja võib olla väga orienteeruvalt 5-15 aastat.

 

alameetod – raiutakse välja loodusliku arengu protsessis allajäänud puud (peam. IV ja V kasvuklassi  puud, kuid ka üksikuid valitsevaid puid “hunte”);

 

“metsahunt” – metsanduses nimetatakse “huntideks “ puid, mis on teistest puudest suuremad, suure, laiuva võraga, suurte okste, jämeda tüvega  ja  halvasti laasunud. Need on puistus I kasvuklassi puud, kuid mis oma suure võra tõttu võtavad põhjendamatult palju ruumi (ühe “hundi” asemel mahuks kasvama 2-3 keskmiste mõõtmetega puud ja nendest saadav tulu oleks suurem) ja halva laasumise ning suurte okste tõttu on selliste puude puit ka vähekvaliteetne.

 

ülameetod – raiutakse välja I-II kasvuklassi puud. Kasutatakse üldiselt harva. Näiteks tammikute hooldamisel. Selle meetodi kasutamisel peab siin eriti ettevaatlik olema – ei tohi korraga liiga palju raiuda, võimalikud on hilisemad kahjustused (põletus kuusel, tormimurd, lumekahjustused).

  

12.3 Hooldusraiete bioloogilised alused

  1. põhimõtted läbi mille hooldusraied mõjutavad puistu kasvu (mis muutub puistus hooldusraite tulemusena).

 

  1. Kasvuressursi ümberjaotamine.

Iga kasvukoha ressurss puiduproduktsiooniks (toitained, vesi, valgus, CO2) on alati piiratud. Hooldusraiete käigus  raiutakse puistust välja teatud hulk puid, allesjäänud puudele (tulevikupuudele) jääb kasvuks vajalikke ressursse rohkem, mille tulemusena intensiivistub (suureneb) nende juurdekasv. Kasvuressurss jagatakse ümber, väljaraiutud puude poolt kasutamata jäänud varud võetakse kasutusele allesjäänud puude poolt ja selle tulemusena nende juurdekasv paraneb. See, kui palju puude kasvukiirus tõuseb võrreldes raie-eelsega ja kui kaua raie positiivne mõju kestab, sõltub raiekraadist, puuliigist, kasvukohast. Väga orienteeruv mõju kestus oleks 5-10a.

Hooldusraie abil ei saada küll suuremat puidukogust puistu küpseks saades, kuid kuna paranevad allesjäänud puude kasvutingimused, nende juurdekasv suureneb siis saavutavad puud varem sihtdiameetri (küpsusläbimõõdu) ja puistu saab varem raieküpseks, lüheneb raiering.

 

  1. Puistu liigilise koosseisu reguleerimine

Ühes kasvukohas võib sageli koos kasvada mitu erinevat puuliiki. Valikuvõimalused on väiksemad ekstreemsetes kasvukohtades (nõmmemetsad, soometsad, rabastuvad metsad) ja suuremad viljakates kasvukohtades (jänesekapsa, naadi, sinilille,). Liigilise koosseisu kujundamise osas on metsakasvatajal suur valikuvõimalus. Esiteks tuleb otsustada kas  kujundada puhtpuistu või segapuistu ja teiseks valida puuliik või -liigid selles puistus.

Puhtpuistutel puudub alternatiiv ekstreemsetes kasvukohtades (näiteks männikud kuivadel liivmuldadel või rabas ja sanglepikud lodus). Puhtpuistu eeliseks on lihtsus kultuuride rajamisel, hooldamisel ning hooldus- ja uuendusraiete ajastamisel.

 

Segametsade eelised:

* Tavaliselt on segamets tootlikum: viljakal kasvukohal on kuuse-lehtpuu segametsast võimalik saada rohkem puitu kui puhtpuistust. Kuna iga puuliigi juurestiku paiknemisel on omad iseärasused (kuusel ülemistes mullahorisontides, lehtpuudel sügavamates), kasutatakse mulla potentsiaalne viljakus paremini ära. Valgusnõudlikku puuliiki pealpool ja varjutaluvat allpool kasvatades kasutavad puud efektiivsemalt valgust.

 

* Okaspuude varis, eriti okaste lagunemine annab happelise kõdu ja soodustab teatud tingimustel leetumist, lehtpuude varise lagunemisel tekkivad aga huumusained ja seega kuuse-lehtpuu segametsa mõju mullatekkeprotsessidele on soodsam kui puhtkuusikute puhul.

* Üldjuhul kannatab segamets vähem mitmesuguste kahjustuste ja haiguste käes (tuule-ja lumekahjustused, temperatuurikõikumised, putukkahjurid, seenhaigused, tulekahjud ).

* Segametsas on loomastik mitmekesisem ja liigirikkam sest toitumis- ja varjetingimused on paremad.

* Segametsa kasvatamine on reeglina väiksema riskiga, seda nii metsakasvatuslikus, kui majanduslikus mõttes. Otsustades ühe kindla puuliigi kasuks mingil kasvukohal, võib hiljem selguda, et antud liik ei sobi seal kasvatamiseks, ning puistu kui selline võib hävida või osutub ta loodetust vähemproduktiivseks. Ka majanduslikus mõttes on puhtpuistu kasvatamine riskantsem, sest metsandus on väga pikaajaline tootmisharu. Raieküpse metsa kasvatamiseks kulub ümmarguselt sada aastat. Väga raske, kui mitte võimatu, on prognoosida olukorda puiduturul saja aasta pärast (milliseid puuliike vajab puidutööstus 100 aasta pärast?). Kasvatades segapuistut, väheneb risk puuliigi valikul.

 

  1. Optimaalse tootlikkusega võrastiku loomine.

Rohelised taimed sh. ka puud saavad kasvada ja areneda tänu võimele fotosünteesida orgaanilist ainet. Fotosünteesiprotsess toimub taimede rohelistes osades (lehtedes, okastes). Fotosünteesitava orgaanilise aine hulk sõltub ühelt poolt välistes teguritest (valgusenergia intensiivsus, temperatuur, vesi, CO2 jne.) ja teiselt poolt lehtede, okaste massist. Kui puud kasvavad tihedas liituses, on nad hästi laasunud ja okkaid (lehti) leidub vaid puu tipmises osas ja võrad on lühikesed. Et puu saaks kasvada maksimaalse kiirusega, peab tema okaste (lehtede) mass olema tasakaalus kogu puu massiga, vastasel juhul ei suuda lühike võra, kus rohelise osa mass on väike, varustada puud vajaliku hulga assimilaatidega ja puu (puistu) kasv on pidurdatud. Tänu puude diferentseerumise ja puistu iseharvenemise protsessile muutub puistu oma arengu jooksul küll hõredamaks, kuid puude aeglasema kasvu tõttu saab selline mets hiljem raieküpseks kui harvendatud puistu.

Samas on ebasoovitav ka liiga pika võra esinemine puudel. Sellised puud on küll kõrge fotosünteesivõimega, kuid saadav puit on puuduliku laasumise tõttu ebakvaliteetne ning liiga hõre puistu kasutab ebaefektiivselt kasvukoha ressursse.

Siit tuleneb hooldusraie üks olulisemaid mõjusid: puistus kujundatakse võrastik, mis on kõige optimaalsem antud puuliigile. Metsa harvendatakse nii palju, et allesjäänud puude võrastik oleks piisava pikkusega maksimaalse puiduproduktsiooni tagamiseks ja samas piisavalt tihe, et tagada puude laasumine ja kvaliteetse puidu moodustumine. (Orienteeruvad võra optimaalsed pikkused on: mänd 1/3, kask 1/2 ja kuusk 2/3 puu kõrgusest).

 

  1. Valitakse välja ja jäetakse kasvama oma omadustelt parimad puud.

Selle tulemusena paraneb puistu kvaliteet, sest ebasobivad ja väheväärtuslikud puud raiutakse ja kasvama jäävad vaid parimate omadustega. Paraneb ka puistu sanitaarne seisund, sest haigustest nakatunud, putukatest kahjustatud puud eemaldatakse (iga hooldusraie kannab endas alati sanitaarraie elemente). Samuti järgitakse iga hooldusraie käigus ka metsaselektsiooni põhimõtteid: esimeses järjekorras raiutakse alati geneetiliselt vähem väärtuslik materjal (kõverad, liiga suurte võradega, okslikud). Seega jäävad puistusse alles ja kannavad vilja vaid kvaliteetsed puud.

 

12.4 Hooldusraie majanduslikud eesmärgid

 

  1. Täiendava puidukoguse saamine puistu eluea jooksul tema koosseisust iseharvenemise käigus väljalangevate puude arvel.

Puistus toimub iseharvenemisprotsess, mille käigus allajäänud puud hakkavad kiratsema ja hiljem kuivavad. Kui teha puistus hooldusraie, ei lasta väljalangevat osa ära kuivada ja mädaneda, vaid puud raiutakse ja võetakse kasutusele. See võimaldab saada hooldatud metsast  suuremat puidukoguproduktsiooni ja seeläbi ka majanduslikku tulu.

Näide: Kui on tegemist kahe puistuga, mõlemad on puhtmännikud, ühesuguse kasvukohatüübi ja ühesuguste takseernäitajatega. Esimeses puistus ei ole hooldamist tehtud, kuid küps puistu on igati kvaliteetne ja kogutagavara on seal 100 aasta vanuselt 500 m3 ha-1. Teises puistus tehti raieringi jooksul aga 3 hooldusraiet, iga kord raiuti välja puid 100 m3 ha-1 ja 100 aasta vanuses oli küpse puistu tagavara samuti 500 m3 ha-1. Esimesel juhul on puistu koguproduktsioon võrdne lõppraies saadava puidu kogusega (so. 500 m3 ha-1), teisel juhul aga lisandub sellele veel hooldusraiete käigus saadud puidu kogus (500+(3×100) m3 ha-1).

 

  1. Lüheneb raiering

Kuna pärast hooldusraiet jääb puudele suurem toitepind, paranevad kasvutingimused, siis hakkavad allesjäänud puud ka paremini kasvama, nende kasvukiirus tõuseb. Tänu kasvu intensiivistumisele saavutavad nad varem sihtdiameetri (see kehtib peale juulit 2003 nende puuliikide kohta, millele on kehtgestatud küpsusdiameetrid) .

 

  1. Lõppraies saadava puidukoguse kvaliteedi parandamine

Hooldusraie käigus eemaldatakse metsast kõveratüvelised, okslikud, “metsahundid” ja muidu ebakvaliteetsed puud. Lõppraieikka jõuavad vaid kvaliteetsed puud. Kuid hooldusraietega ei saa tõsta konkreetse puu tüvepuidu kvaliteeti, pigem vastupidi (peale raiet suureneb aastarõngaste laius, halveneb laasumine). Seega saab hooldamisega  parandada puistu kui terviku kvaliteeti, mitte aga üksikpuu kvaliteeti .

  1. Metsa rekreatiivsete (puhkemajanduslike) omaduste parandamine

Parem metsas liikuda, marju ja seeni korjata, puhata, kui see on hooldatud, puuduvad mädad, mahamurdunud või jalal kuivanud puud, risu jms. Hooldatud mets on puhkemajanduslikus mõttes enamasti väärtuslikum. 

 

 

12.5 Uuendusraied

Need on raied, mida tehakse metsauuenemiseks (looduslikuks või kunstlikuks) sobivate tingimuste loomiseks. Vastavalt kehtivale Metsaseadusele jagatakse uuendusraied kaheks: lageraie ja turberaied.

 

Lageraied

Lageraie – raiutakse peaaegu kõik puud raielangil 1 aasta jooksul. Raiumisele ei kuulu langil kasvavad seemnepuud, samuti elujuline looduslik järelkasv, säilikpuud ja bioloogilise mitmekesisuse tagamiseks vajalikud puud. Raiestik hiljem kas kultiveeritakse või jäetakse looduslikule uuenemisele.

seemnepuud – puud mis jäetakse raiesmikule kasvama, et soodustada loodusliku uuenduse teket. Peavad olema tormikindlad (mänd, saar, tamm) ja paiknema hajali üle raiesmiku (20-70 tk/ha).

säilikpuud – erilised või haruldased puud (vanad männid, tammed vms.)

 

Lageraiet võib teha puistutes, mis on saavutanud kehtestatud küpsusvanuse (männikud 100 a., kuusikud 80. a. ja kaasikud 70a.)

 

Lank – raiumiseks välja mõõdetud metsaosa, kuid tavaliselt veel raiumata (kuid kasutatakse ka raiutud ala kohta).

Raiestik – raiutud metsaosa.

 

Lageraietele on kehtestatud mõningad piirangud, mida ei tohi ületada:

 

Lageraielangi laius – Vastavalt Metsaseadusele ei tohi lageraielangi laius tulundusmetsade kategooriasse kuuluvates, kõvalehtpuu või okasmetsades ületada 100 m ja pindala 5 ha. Pehmelehtpuupuistutes ei tohi laius ületada 150 m ja pindala 7 ha.

Kaitsemetsades on maksimaalne langi laius 30 m ja pindala 2 ha. Mida väiksem on raiesmik, seda soodsamad on seal tingimused metsauuenemiseks ja seda lihtsam on ala taasmetsastada.

 

Langi pikkus – mitte üle kvartali külje pikkuse.

 

Raiesuund – selle all mõeldakse lankide paigutust metsamassiivis või kvartalil. Lageraielank tuleks võimaluse korral paigutada kvartali idaserva, s.t. raiesuund on idast läände, sest Eestis on valitsevad lääne – ja edelatuuled. Vastasel juhul avataks mets tuulele ja suureneks  tormikahjustuste oht.

 

Lankide liitumisaeg – s.o. ajavahemik aastates, mis kulub eelmise raiestiku taasmetsastamiseks. Männi ja kõvalehtpuude loodusliku uuenduse või kultiveerimise korral on see 4 a., kuuse loodusliku uuenduse või kultiveerimise korral 3 aastat ja muudel juhtudel 2 aastat. Raieaastat ei  loeta liitumisaja hulka.

 

Lageraietega metsa ülestöötamine (varumine) oli ja on Eesti tingimustes valitsev, kuna see on majanduslikult kõige ökonoomsem ja sel teel metsauuendamine on kõige edukam.

 

Turberaied

Turberaieteks nimetatakse neid uuendusraieid, kus lank raiutakse mitmes järgus (pikema aja jooksul), et luua soodsad tingimused järelkasvu tekkimiseks ja arenemiseks vana metsa turbe all või selle otseses mõjupiirkonnas.

 

Turberaietel on aga mitmeid puudusi:

 * puistute harvendamine turberaietega võib suurendada tormi- ja lumekahjustusi, mis omakorda võib viia puistu täieliku hävimiseni. Sellepärast tuleb puistuid ja turberaie viise väga hoolikult valida;

* raietööde käigus, puude langetamisel ja laasimisel vigastatakse kasvavaid puid ja järelkasvu;

* kuna võimsa tehnika kasutamine on raskendatud, on turberaied alati kallimad lageraietest.

 

Turberaiete eeliseks on metsa loodusliku uuenemise võime ära kasutamine ja pidev metsa esinemine, st. ei teki metsata metsamaad raiesmike näol.

Turberaied sobivad paremini kaitsemetsades, kus on oluline metsa järjepidevus.

 

Enamiku turberaieviiside korral saadakse uus metsapõlv vana metsa all olevast järelkasvust, mis lühendab ka raieringi. S.t. kui lageraiete puhul pärast metsa raiumist kulub 3-4 aastat taasmetsastamiseks, siis turberaiete puhul on pärast vana metsa raiumist järelkasv juba olemas.

 

Esimeste raietega raiutakse tavaliselt välja kehvemad, kahjustatud puud, samuti tormihellad ja järelkasvu kõige enam varjavad puud. Parematesse valgustingimustesse sattunud majanduslikult väärtuslikud puud reageerivad raiele jämeduskasvu suurenemisega (vanades, raieküpsetes puistutes küll minimaalselt). Paremates valgustingimustes paraneb ka puude seemnekandvus.

 

Erinevatest turberaieviisidest on Eestis kasutusel:

      1) aegjärkne raie

      2) häilraie

      3) veerraie

Varem käsitleti ühe turberaie viisina ka valikraiet, kuid praeguse metsaseaduse kohaselt käsitletakse seda eraldi raieliigina.

 

  1. Aegjärkne raie

Selle raieviisi puhul raiutakse mets järkude kaupa, kuni 20 aasta jooksul umbes 2-4 raiejärguga (raiejärkude arv sõltub puistust ja loodusliku uuenduse tekkest). Metsa raiutakse hajali paiknevate üksikpuudena st., et reeglina uuendatakse ühtlaselt, ülepinnaliselt. 

Eelmise sajandi 60-datel aastatel oli see üsna populaarne raieviis, kuid 1967. a. tormi järgselt need raiealad enamasti hävisid ja hiljem on seda raieviisi väga vähe kasutatud. See raieviis nõuab väga metsasõbralikku lähenemist. 

Üldiselt tuleb aegjärkne raie kõne alla kuuse ja männi enamusega metsades. Tänapäeval, kui seda viisi kasutada, tehakse raie kas kolmes või kahes järgus.

 

Soovitav: kuuse enamusega metsades 3 järku,

                männi enamusega metsades 2 järku.

 

Kasvukohatüüpidest on sobivamad kuuse puhul jk, jk-ms ja männi puhul ms.

Alati tuleb silmas pidada tormiohtu!

 

  1. Häilraied

Häilraieks nimetatakse sellist turberaie viisi, kus vana mets raiutakse gruppide kaupa ja likvideeritakse 20-40 aasta jooksul.

Eestis sobivad häilraieks männikud 8eriti kuivematel, madalama boniteediga), sest nad on tormikindlad ja männikus tuleb häiludesse uuendus hästi.

 

Paremaid tulemusi on saadud just pohlamännikutes. Raiega alustatakse puistu nendes kohtades, kus on olemas järelkasvu või loodusliku uuenduse grupid. Kui loodusliku uuenduse grupid puuduvad, tuleb nende tekketingimuste parandamiseks raiuda häile ka sinna, kus uuendust veel pole.

 

I raiejärk – rajatakse 4-6 häilu 1 hektari kohta. Häilu läbimõõt oleneb puistu kõrgusest, kuid enamasti piisab 25-30 m läbimõõduga häiludest. Raiutavate puude valimisel tuleb arvestada, et esmajärjekorras tuleb kõrvaldada need puud, mis varjavad järelkasvu, on vigased või tugevasti laiutavad, samuti negatiivsete pärilike omadustega (kõveratüvelised, mitmeladvalised, jändrikud).

Männikutes, kus esineb kuuski, tuleb kindlasti kõigepealt kuused raiuda, sest kuused takistavad männi järelkasvu arengut, samuti on nad tormikartlikud.

Häile laiendatakse 5-8 aastaste vaheaegadega, sõltuvalt järelkasvu arengust. Kui järelkasv hakkab kannatama valgusepuuduse all, tuleb häilu laiendada 15-20 m võrra. Häilu laiendatakse selles suunas, kus järelkasvu on rohkem ja kus see on elujõulisem. Eestis on täheldatud, et eriti hästi uueneb häilu läänepoolne serv, seejärel ida- ja lõunaserv. Kõige halvemini põhjapoolne serv.

Viimastel raiejärkudel, kui häilud on omavahel osaliselt liitunud, tuleb üle minna puistu ühtlasele harvendamisel, s.t. viimastel raiejärkudel sarnaneb raie iseloom aegjärksele raiele.

Raiet peaks üldjuhul tegema talvel, kasvavaid puid ja järelkasvu vigastatakse vähem.

Kuusikutes üldiselt ei sobi rakendada, kuid võib kõne alla tulla juhul, kui juurepessu või muu kahjustuse tõttu on puistus häil ja sellel on rohke looduslik uuendus, sel juhul häilu laiendatakse.

 

  1. Veerraie

Selle all mõeldakse väga kitsaste lankidena tehtud lageraieid. Maksimaalne langi laius võiks olla võrdne metsa kõrgusega või pool sellest. s.o. 10-20 m. Need ülikitsad langid on vana metsa vahetu mõju all, kus loodusliku uuenduse tekkimine ja esialgsed kasvutingimused on soodsad. Veerraie langi pikkus võib olla kuni kvartali külje pikkus. Raiesuuna ja lankide liitumisaja määramisel tuleb arvestada aga lageraietele kehtestatud nõudeid st., et raiesuund on idast läände ja uut lanki ei tohi enne raiuda, kui eelmine lank on uuenenud.

Võib kasutada peamiselt männikutes, harvem kuusikutes.

Puudus – raiekiirus on  väga väike.

 

12.6 Valikraied

 

Viimasel ajal on muutunud aktuaalseks Eesti metsanduses püsimetsade ja valikraiete probleem. Pärit on see idee eelmisest sajandist Saksamaalt ja selle väljatöötaja oli saksa metsateadlane A. Möller ning tuntakse valikraieid ja püsimetsandust ka Dauerwaldi nime all.

 

Mõiste – Valikraie on raie, mida tehakse metsa majandamiseks püsimetsana. Püsimetsana mõeldakse metsaosa, kus ei tehta kunagi uuendusraiet ja kus toimub puistu pidev uuenemine (välja raiutud puude asendumine või asendamine uutega).

Valikraie erineb turberaietest selle poolest, et kui turberaiete puhul on eesmärgiks vana metsa likvideerimine ja selle asendamine uue metsapõlvkonnaga (pikema perioodi jooksul), siis valikraie puhul on eesmärgiks kujundada erineva vanuselise koosseisuga puistu ja metsa kui sellist ei likvideerita. Peamine idee seisneb selles, et teatud aja järel  tuleks mets üle vaadata ja raiuda puid sealt, kus see on metsakasvatuslikult kõige otstarbekam. Valikraiete käigus mets ei hävi, vaid jääb püsima, st. mets on pidev. Varem käsitleti meil valikraieid ühe turberaie viisina, alates 1995. aastast aga juba kui omaette raieliiki.

Valikraie asendab nii hooldus- kui ka lõppraiet ja seda tehakse nii metsa kasvatamiseks kui puidu varumiseks. Valikraiel on nii keskkonnakaitseline, tulunduslik, kui ka metsauuenduslik aspekt, mida tuleb arvestada iga raiejärgu ajal. Eesmärgiks on puistu, kus nooremate vanuseklasside puid on arvuliselt enam kui keskealisi ja vanemaid. Kui looduslik uuendus pole piisav, tuleb rakendada täiendavat kultiveerimist.

Valikraiete eesmärk: luua võimalus metsade looduslikuks uuendamiseks, parandada nende sanitaarset seisundit ja püsikindlust, samuti kasutada senisest paremini ära nende puiduressursse ning samas tagada metsa kõigi funktsioonide (sealhulgas ka kaitsefunktsioonide) parem täitmine. 

Puistud valikraie tegemiseks – Valikraiet tehakse erivanuselistes segapuistutes, erivanuselistes puhtkuusikutes, mitmerindelistes puistutes ja nendes üleseisnud, looduslikult uuenevates männikutes kus see puistu juhtfunktsiooni täitmise huvides on vajalik. (Euroopas nulg, pöök)

Puude valik raieks – Valikraiega raiutakse välja puud kas üksikult või väikeste gruppidena, mis kuuluksid sanitaarraiele, järelkasvu takistavad puud, püsimetsa mittesobivad puud, raieküpsuse saavutanud või üleseisnud puud. Puude valik raieks seostub ka puistu juhtfunktsiooniga (näit. puhkemetsades esteetilised kaalutlused). Valgusnõudlike puuliikide loodusliku uuenduse saamiseks või täiendava kultiveerimisvõimaluse loomiseks võidakse raiuda ka kuni 0,05 ha suuruste häiludena tingimusel, et häilud omavahel ei liitu.

 

Valikraietega majandatavate püsimetsade eelised:

 

* Mets on püsiv, st.  säilib kogu aeg ja seega täidab oma erinevaid funktsioone kogu aeg.

*Püsimets võimaldab pidevat ja säästlikku puidukasutamist ka väikeses metsaosas, näit. talumetsas,  kus mets on koduümbruses ja seda ala ei soovita kunagi päris lagedaks raiuda.

* Õige majandamise korral annab metsale suurema tormi- ja lumekindluse.

* Võimaldab ära kasutada metsa loodusliku uuenemisvõime ja sellega kokku hoida kulutusi kultiveerimisele.

 

Püsimetsadel on ka rida puudusi, mis lubavad neid rakendada vaid teatud tingimustes:

 

*Metsa ülestöötamine on väga keeruline, raskesti mehhaniseeritav, vajalik on väikemehhanismide olemasolu ja hea teedevõrk, mis teeb selle raieviisi kalliks võrreldes lageraiega.

* Kasvamajäävate puude vigastamise oht raie käigus on suur.

* Metsaomanikel võib tekkida ahvatlus üleraieks.

*Uuenemine looduslikul teel on võimalik vaid varjutaluvate liikidega, puistutes tekib paratamatu puuliikide vaheldus. Meie tingimustes viiks see kuusikute osakaalu olulisele suurenemisele.

* Puistute püsikindluse huvides ei saa püsimetsana majandada juurepessust  kahjustatud metsi.

* Ulukite arvukus peaks olema selline, mis lubaks metsa moodustavatel peapuuliikidel rahuldavalt looduslikult uueneda.

 

Vaatamata sellele, et 70% Eesti puistutest on loodusliku päritoluga ja 30% on kaitse- ja hoiumetsad on puistute leidmisega püsimetsamajanduseks raskusi.

Valikraietega võiks majandada eelkõige erametsi, kus metsakinnistud on suhteliselt väikesed. Kindlasti ei tule see kõne alla riigimetsades suures mahus, rääkimata selle valitsevaks muutumisest. Lageraied Eesti tingimustes on nii majanduslikult kui metsanduslikult täiesti rahuldavad, juhul kui need tehakse korrektselt.

 

  1. Puidukasutus Eestis. Metsade kõrvalkasutus.

 

Puidukasutus.

Metsast puidu saamine on siiani olnud peamine metsade majandamise eesmärk ja puidukasutus metsade peamine kasutusviis. Viimase kümnendi jooksul on Eestis intensiivistunud puidutööstuse areng ja suurenenud raiemahud. Puidutööstuse mahud olid Eestis perioodil 1907-80 küllaltki stabiilsed, langesid üheksakümnendate alguses (Tabel 1)ja seejärel hakkasid tõusma (Tabel 2).

 

Tabel 1. 1980-1992 Eestis valmistatud puidutooted (Eesti metsad ja metsandus, 1995)

Toode Ühik 1980 1985 1990 1992
Saematerjal tuh. m3 637 668 500 300
vineer tuh. m3 30 32 23 6,5
puitkiudplaadid tuh. m2 3813 13379 19526 7777
puitlaastplaadid tuh. m3 100 104 68 35
tselluloos tuh. t 86 104 68 35

 

 

 

Tabel 2.Eesti saematerjali toodang ja eksport-import, tuhat m3 (Statistikaamet).

Toode

1998 1999 2000 2001 2002
Saematerjali

tootmine

924 1200 1437 1623 1860
Eksport 740 894 1040 1086 1246
Ekspordi

osakaal

toodangus,%

80,1 74,5 72,4 66,9 67
Import 82 137 199 215 236

 

Suurimaks puiduvarujaks Eestis on RMK (Riigimetsa Majandamise Keskus), mis haldab riigile kuuluvaid metsi. Hetkel kuulub riigile 37 % metsadest). RMK suurima tegevusvaldkonna – metsamajanduse – ülesandeks on riigimetsa kaitsmine ja valvamine, uue metsa istutamine ja kasvatamine, metsatööde korraldamine aga ka metsa ja puidu müük. Hetkel on Eestis 66 metskonda (üheksakümnendate alguses oli Eestis aga üle 200 metskonna)..

Metsamajanduse olulisteks töödeks ja tuluallikateks on erinevad raied ja nende käigus saadava puidu müük. RMK metsamajanduslik tegevus lähtub eesmärgist teha töid vastavalt säästliku metsanduse põhimõtetele.  Kasvava metsa ja raietest saadud materjali müük moodustas 2001. aastal 93% RMK käibest. Kasvavat metsa müüdi 2001. aastal 0,6 miljonit tihumeetrit keskmise hinnaga 164 krooni/tm, ümarmaterjale 2 miljonit tihumeetrit keskmise hinnaga 373 krooni/tm. 2000. aastal andsid metsa- ja puidutööstus ligikaudu 7% SKP-st. Kui üheksakümnendate alguses oli Eestis domineeriv töötlemata ümarmetsamaterjalide (palkide) väljavedu, siis tänapäeval on puiduekspordis olulisel kohal töödeldud materjali (saematerjali, vineeri, mööbli) väljavedu (Tabel 3). Eestis on viimasel kümnendil investeeritud metsa- ja puidutööstusesse väga suures mahus (Eestis asub Baltimaade suurim, Imavere saeveski) rajatud on mitmeid teisi suuremaid, modernseid saetööstusi (Paikuse, Sauga) ja vineeritööstusi (Otepääl). See on tänapäevaks viinud olukorrani, kus töötleva tööstuse võimsus ja vajadus on suurem, kui aastane raiemaht (okaspuu osas) ja seetõttu on Eesti muutumas saepalke eksportivast riigist neid importivaks riigiks (Tabel 3). Peamiselt tuuakse okaspuu saepalke Eestisse Venemaalt.

 

Tabel 3. Puidutööstuse väliskaubandus 2003.a. 1. poolaastal

Eksport

Toode Ühik 2002.a. 1.p.a. 2003.a. 2.p.a. Muutus, %
Töötlemata ümarpuit, sealhulgas: m3 1 661 053 1 567 646 -5,6
Okaspuuhake tonn 357 929 333 095 -6,9
Lehtpuuhake tonn  14 302  23 169 62,0
Saematerjal m3 643 571 659 527  2,5
Puitlaastplaat m3 70 254 73 644  4,8
Puitkiudplaat m2 8 215 241 9 185 446 11,8
Vineer m3 29 126 30 096  3,3

 

Import

Toode Ühik 2002.a. 1.p.a. 2003.a. 2.p.a. Muutus, %
Töötlemata ümarpuit, sealhulgas: m3 384 511 491 168 27,7
kuusepalk m3 124 841 187 055 49,8
männipalk m3 135 316 213 537 57,8
kasepalk m3  12 326  19 279 56,4
muu kask

(paberipuu)

m3  31 566  26 499 -16,0
Saematerjal m3 116 922 196 246 67,8
Vineer m3  36 416  40 111 10,1

 

Tõenäoliselt on Eestis puidutööstuse edasiarendamisel kaks peamist suunda:

  1. järeltöötlemise arendamine (höövlitööstus, liimpuidu tootmine, mööblitööstus jne.)
  2. orienteerumine enam seni vähekasutatud lehtpuupuidu töötlemisele.

 

Metsa kõrvalkasutus.

Metsa kõrvalkasutuse all mõeldakse (vastavalt Metsaseadusele) metsamarjade, seente, ravim- ning dekoratiivtaimede ja nende osade, sambla, samblike, pähklite, heina, okste, dekoratiivpuude, puukoore ja -juurte, vaigu ja kasemahla varumist, mesipuude metsa paigutamist ja loomade karjatamine.

 

Vastavalt Eestis kehtivale igamehe-õigusele võib riigi- ja tähistamata ning piiramata erametsas igaüks tasuta ja ilma eriloata seeni ja marju korjata.

 

Avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas kehtivad võõra metsa kasutajale järgmised kitsendused:

 

1) metsas tohib viibida, ka marju, seeni, pähkleid, dekoratiivoksi, ravimtaimi ja dekoratiivtaimi või nende osi varuda metsaomaniku huve põhjendamatult kahjustamata, ökosüsteemi ning jahiulukeid ja kaitsealuseid loomi nende paljunemisperioodil ja teisi metsas viibijaid häirimata, metsa püsivaid jälgi jätmata ning tuleohutusnõudeid ja omaniku või riigimetsa majandaja nõudeid järgides;

 

2) Kui metsaomanik on metsamarjade, seente, pähklite, dekoratiivokste, ravimtaimede ja dekoratiivtaimede või nende osade saagikuse suurendamiseks teinud kulutusi või on saagikuse suurendamiseks tehtu tõttu vähenenud teistest metsakasutustest saadav tulu, on tal õigus metsamarjade, seente, pähklite, dekoratiivokste, ravimtaimede ja dekoratiivtaimede või nende osade varumise eest nõuda tasu.

 

Seened ja marjad

Kõige olulisem kõrvalkasutuse valdkond. Üheksakümnendate keskpaigas arvati, et hinnanguliselt korjati aastas meie metsadest ja soodest 10 000 t mitmesuguseid metsamarju ja 5000 t seeni. Eestis on ligikaudu  5000 erinevat seeneliiki, söögiks sobivaid seeni kasvab metsades ligikaudu 300 liiki, neist väärtuslikumad (paremad) on umbes 100 liiki ja korjatakse tavaliselt ligikaudu 20-30 liiki. Korjata võib vaid neid seeni, mida kindlasti tuntakse, sest lisaks söögiseentele on Eesti metsades ka palju mürkseeni, millede mürgisus ka peale kupatamist ei kao. Eestis (Põlva ja Tartu maakonnas läbiviidud uuring näitas, et aastas korjati ühe uuringus osalenud leibkonna poolt keskmiselt 87 l metsamarju, millest enda tarbeks kasutati 23 liitrit. Linnaelanikud kasutasid enda tarbeks keskmiselt 4 l seeni ja maaelanikud 19 l seeni leibkonna kohta (Kaimre, 2000). Mõningates maapiirkondades on tänapäeval (äärealad) suvisel ajal marja- ja seenekorjamine oluliseks sissetulekuallikaks.

 

Metsamarjadest on olulised:

Jõhvikad, nende saagikus võib ulatuda 500-600 t ha-1 (rekordsaagid kultuuris isegi 2000 t ha-1).

Pohl – on nii metsamari, kui ka ravimtaim. Saagikus tavaliselt 250-250 kg ha-1. Saagikamad on vanemad pohlamännikud, kus puistu liitus on 0,4-0,5. Suurema liituse korral saagikus langeb. Raviotstarbel kasutatakse ka võrseid ja lehti, peaks aitama nohu ja külmetuse vastu.

Mustikas, nii nagu ka pohl on marja- kui ravimtaim. Saagikus 200-250 ha-1.  

Vaarikas – kasvab viljakamate kasvukohtade raiestikel. Annab saaki 2-3 a. vältel umbes 500 kg ha-1. On ka hea meetaim.

 

Seenelised ja marjulised toovad sageli endaga kaasa probleeme metsas, seda just suure tuleohtlikkuse ajal.

 

Ravimtaimed

Metsast korjatakse väga palju mitmesuguseid ravimtaimi, (mõned näited):

* islandi samblik,

* must pässik e. kasekäsn,

* leesikas,

* männivõrsed,

* kasepungad,

* kanarbik jne. jne.

  

Kasemahla varumine

Sellega on mõtet tegeleda I-III bon. kaasikutes. Madalama boniteedi korral on toodang väike. Mahlajooksu alguseks peab mullatemperatuur tõusma üle 0o C. Kasutatakse neid kaasikuid, kus

* lageraie toimub lähema 5 aasta jooksul,

* keskmine diameeter üle 20 cm,

Kasemahla tööstusliku varumisega tegeleti Eestis nõuk. ajal. Tänapäeval varutakse kasemahla peamiselt isiklikuks tarbeks.

 

Mesindus

Varem oli metsanduses olulisel kohal  (mitmel metskonnal oli oma mesila). Metsas on palju meetaimi – vaarikas, kanarbik (kuni 200 kg ha-1), pärn ja raagremmelgas, mis on üks esimesi õitsejaid kevadel, kust mesilased saavad ka esimese korje. Metsade väärtust mee tootmisel tõstab nende vähene saastatus

 

Rekreatsiooniline e. metsa puhkemajanduslik tähtsus.

Oletatavasti umbes veerand Eesti metsadest on puhkemajandusliku tähtsusega. Üldtunnustatud põhimõtete järgi on need kuivemad, vanemad ja hõredamad metsad, eeskätt männikud, kus on head liikumisvõimalused ja veekogud läheduses.

          

 

  1. Metsatakseerimine

 

  1. metsa hindamine (mõõtmine). Metsatakseerimise põhiülesandeks on selgitada metsade territoriaalset paiknemist, metsa moodustavate puistute tootlikkust ja varusid. Kõige rohkem huvitab meid metsas kasvava puidu kogus – kui palju seda on, palju juurde kasvab, palju me sealt võtta saame.

 

14.1. Kasvava puu ja puistu takseerimine. Selleks kasutatavad instrumendid.

 

 Et hinnata puu mahtu, selleks tuleb puud mõõta. Mõõdetakse 2 kõige olulisemat takseernäitajat:

  1. a) puu rinnasdiameeter ehk diameeter 1,3 m kõrgusel maapinnast;
  2. b) puu kõrgus.

 

  1. Puu diameetri mõõtmine.

Kasvava puu läbimõõt mõõdetakse metsaklupiga rinnakõrguselt so. 1,3 m kõrguselt maapinnast e. juurekaelast. Kluppimisel tuleb klupp asetada risti tüve püstteljega, nii et klupi joonlaud puutuks vastu tüve, st. klupil peab olema 3 kokkupuutepunkti puuga. Klupp peab olema puu tüvega risti. Tavaliselt mõõdetakse igat puud üks kord, kui aga tegemist on täpsema mõõtmistööga näit. teadusliku tööga või on tegemist ebakorrapärase tüvega, tehakse kaks lugemit (enamasti kaks omavahel risti olevat lugemit).

Metsakluppe on 2 tüüpi: täpsusklupid ja ümardatud skaalaga klupid.

Täpsusklupil on joonlaual jaotused kas 0,1 või 0,5 cm täpsusega. 0 punkt algab klupi liikumatust haarast (mõõdetakse puu tegelikku diameetrit).

 

Ümardatud klupil on skaala ümardatud kas 2 või 4 cm jämedusastmeni.

Ümardatud klupil on 0 punkt skaalal viidud poole diameetriastme võrra liikumatu haara sisse.

St. 4 cm jämedusastmega klupil algab skaala 2 cm-st ja skaalal on numbrid 4  8  12  16. 2 cm jämedusastmeni ümardatud klupil algab skaala 1 cm-st. ja skaalal on numbrid – 2  4  6  8 jne.

Ümardatud klupiga mõõtmisel loetakse viimane arv, mille jaotus on nähtav klupi liikuva haara alt.

Puude mõõtmisel praktilises metsanduses kasutatakse enamasti 4 cm jämedusastmega kluppi. Puid klupitakse (mõõdetakse) enamasti kahekesi, st. üks inimene mõõdab diameetreid ja teine paneb need kirja. Kasutatakse nn. “tippimist”

 

  1. Puistu rinnaslõikepindala määramine Bitterlichi meetodil

Puistu rinnaslõikepindala on võimalik leida nurkloenduriga  (Bitterlichi lihtrelaskoobiga täiusemõõdikuga.).

Bitterlichi nurkloendur on instrument, kus lati külge on kinnitatud U – kujuline diopter. Seistes puistus teeb loendaja täispöörde ja loendab kõik puud, mis katavad dioptriava täielikult. Puud mis mahuvad täpselt dioptrisse loetakse poole puuna (0,5). Reeglina tehakse mitu lugemit ja võetakse nende keskmine.

Saadud arv on puistu rinnaslõikepindala (m2/ha).

Kuna tegemist on valikmeetodiga, tuleks teha 1 ha kohta 4 mõõtmist.

Kasutatakse erineva  pikkusega ja dioptriava läbimõõduga instrumente, kuid oluline on ava läbimõõdu ja lati pikkuse suhe, see peab olema  1:50 

 

  1. Puu kõrguse mõõtmine

Kasutatakse mitmesuguseid kõrgusmõõtjaid. Kõrguse mõõtmisel tuleks silmas pidada järgmist:

   * kõrguse mõõtmisel peab mõõtja seisma puust ligikaudu samal kaugusel kui kõrge on puu;

  *kaugus puuni määratakse kas optilise kaugusmõõtjaga v. lindiga.

   * tasasel maal liidetakse saadud kõrgusele oma silmade kõrgus (1,5 m) juurde.

   * kui on kallak, siis viseeritakse puu latva ja juurekaelale ja tulemused liidetakse või lahutatakse.

  1. Puu mahu määramine

Kui on teada puu kõrgus ja rinnasdiameeter saab määrata puu mahu.

Puu mahu määramiseks on mitmed erinevad võimalusi ja erinevaid arvutusvalemeid. Tegelikult võib puu tüve vaadelda kui koonust ja tuleb leida koonuse ruumala.

 

1) Võimalik on puu mahu määramine vastavate mahutabelite alusel.

2) Kõige levinum ja enamkasutatavam on järgmine valem:

 

V = g1,3 h f

 

   kus    g – on puu rinnaslõike pindala m2

            h – puu kõrgus m

            f – vormiarv

Vormiarv näitab puutüve mahu suhet kujutatava silindri mahtu, mille kõrgus võrdub puu kõrgusega ja läbimõõt puu rinnakõrguse läbimõõduga.

 Okaspuudel on see enamasti  0,45-0,50

                         lehtpuudel      0,41-0,45

 Kui kõrgus on teada, saab  hf-i vastavast tabelist.

 

  1. Puu vanuse määramine

*männaste loendamise teel

*juurdekasvupuuri abil

 

14.2. Puistu eraldamise tunnused.

 

Metsaga metsamaa jaotatakse takseereraldusteks mitmesuguste takseertunnuste järgi.

 

  1. Tekkeviis – sellest oleneb puistu struktuur, tootlikkus, kasutatavad metsakasvatuslikud võtted. Eraldatakse: a) kultuurpuistud
  2. b) looduslikud –    1) seemnetekkelised,

                                                                  2) võsutekkelised.

  1. Rindelisus – puude jaotumine vertikaaltasapinnaliselt.

     Lihtpuistu – 1 rinne

     Liitpuistu – 2 rinnet

Kui puistus on puude kõrgused erinevad ja moodustub kaks üksteise all asuvat võrastikku, siis on tegemist kaherindelise e. liitpuistuga. Teise rindesse arvatakse puud, mille kõrgus on 0,25-0,75 esimese rinde keskmisest kõrgusest.

 

 

  1. Koosseis – puuliikide osatähtsus puistu koosseisus. Iseloomustatakse koosseisu valemiga, see määratakse eraldi igas rindes.

Valem koosneb puuliigi lühendist ja numbrist, mis näitab mitu protsenti moodustab antud puuliik puistu koosseisust.

Näit. 50Ks 30Lm 20Lv

         50% kaske 30% mustleppa 20% valgeleppa ehk 50% puistu koosseisust tagavara järgi moodustab kask, 30% sanglepp ja 20% hall lepp.

  

Koosseisu valemis kasutatavad lühendid:

 

Mä – mänd

            Ku – kuusk

            Nu – nulg

             Lh – lehis

             Ks – kask

             Hb – haab

             Ta – tamm

             Lm – must lepp

             Lv – valge lepp

             Sa – saar

             Ja – jalakas

Liigid koosseisuvalemis järjestatakse osatähtsuse alanedes.

Kui enamuspuuliik ei ole peapuuliik, siis kõige esimesena kirjutatakse peapuuliik 40Lh 60Lv

Kõige suurema tagavaraga I rinde puuliiki nimetatakse puistu põhielemendiks e. enamuspuuliigiks.

Puistu eraldatakse kui koosseisukoefitsient erineb kahe ühiku võrra.

 

4.Puistu vanus  –Vanus määratakse iga rinde iga puuliigi keskmise vanusena. Kui takseerkirjelduses pole ühele või mitmele kaaspuuliigile vanust märgitud, tähendab see, et kaaspuuliigi vanus on sama või lähedane sellele. Loodusliku päritoluga metsade vanus määratakse viie aasta täpsusega, st. et vanus lõpeb alati kas viie või nulliga. Kultiveeritud metsa vanust märgitakse aasta täpsusega, metsa vanust hakatakse arvestama istutamise või külvamise aastast.

Arenguklass – on metsa suhtelist vanust iseloomustav näitaja. Eestis kasvavate puuliikide iga on väga erinev. Kui 50 a. männik on keskealine puistu, siis 50 a. Lv puistu on üleseisnud. Metsa vanuse hindamisel peame alati silmas pidama ka puuliiki. Et olukorda lihtsustada, on kasutusele võetud arenguklassid, mida on kokku seitse.

  1. Lage ala – so. lage või üksikute puudega lagendik, raiesmik, põlendik või muu metsata metsamaa, mis sobib metsa kasvatamiseks, kuid mis on antud hetkel metsata.
  2. Selguseta ala – so. looduslikult uuenenud, või inimese poolt kultiveeritud metsamaa, kus puukeste keskmine kõrgus on alla 1,3m või on nende arvukus liiga väike selleks, et seda ala noorendikuks lugeda.
  3. Noorendik – so. mets, kus valitseva rinde puukeste keskmine kõrgus on üle 1,3m kuid keskmine läbimõõt ei ületa üldjuhul 6 cm.
  4. Latimets – so. noor mets, kus keskmine läbimõõt jääb üldjuhul vahemikku 6…12 cm ja vanus ei ole suurem kui pool kehtestatud küpsusvanusest. Latimetsi ei määratleta hall-lepikutes selle puuliigi lühiealisuse tõttu.
  5. Keskealine mets – so. mets, kus keskmine läbimõõt on suurem kui 12 cm ja mis eeloleva 10 aasta jooksul ei saavuta küpsusvanuse tingimusi.
  6. Valmiv mets – so. mets mis takseerimise hetkel ei vasta küpsusvanuse tingimustele, kuid saavutab selle lähema 10 aasta jooksul.
  7. Küps mets – so. mis vastab kehtestatud küpsusvanuse tingimustele.

 

Küpsusvanus – 2003. aasta juulist kehtib määrus, kus männi küpsusvanuseks kehtestatakse 100 aastat ja kuusel 80 aastat. (Varem sõltus puistu küpsusvanus boniteedist). Kaasikute raievanus on 70 aastat, kuid teatud juhtudel võib küpseks lugeda ka nooremaid kaasikuid, kui nad on saavutanud vajaliku sihtdiameetri (vt. tabel). Diameetrit, mis lubab metsa küpseks arvata küpsusvanust saavutamata, nimetatakse küpsusläbimõõduks ehk sihtdiameetriks.

Mida kõrgem on boniteet, seda parem on aastane juurdekasv ja seda rutem saavutab vajalikud mõõtmed. Seetõttu suureneb ka küpsusvanus koos boniteediklassi halvenemisega.

 

Küpsusläbimõõdud e. sihtdiameetrid

Puuliik 1A 1 2 3 4 5 5A
Kask (nooremad kui 70 a.) 24 23 22 20 18 16 14
Kõvalehtpuud (nooremad kui 100 a.) 32 31 30 29 28 27 25

 

Puistu vanuse määramisel lähtutakse puude välistunnustest (mõõtmed, korbastunud osa kõrgus, laasumine, oksakodarike lugemine). Täpsemate tulemuste saamiseks kasutatakse juurdekasvupuuri.

 

Takseerimisel ereraldatakse puistu vanuse järgi, kui enamuspuuliigi keskmine vanus erineb üle 10 aasta või kui nad kuuluvad erinevatesse arenguklassidesse.

 

  1. Boniteet – Iseloomustab kasvukoha headust st. antud kasvukoha sobivust mingi puuliigi kasvatamiseks. Puistu tootlikkus sõltub esmajoones kasvukoha tingimustest, kliimast, mullastikust, reljeefist, veereziimist.

Boniteet määratakse boniteerimistabelite alusel, kusjuures teada peab olema puuliigi kõrgus ja vanus, samuti tekkeviis.

Boniteediklasse on Ia – Va kusjuures kõige parem boniteet on Ia  ja kõige halvem Va. Puistud eraldatakse kui nad erinevad ühe või enama boniteediklassi võrra.

Segapuistus määratakse boniteet enamuspuuliigi järgi.

 

  1. Täius – iseloomustab puistu kasvuruumi kasutamise astet, võrreldes samades tingimustes kasvanud normaalpuistuga, ehk mudelpuistuga, mille kohta andmed võetakse kasvukäigutabelist.

Normaalpuistu all mõeldakse puistut, mis on antud puuliigi, vanuse ja kasvukohatingimuste juures optimaalse arengu ja tihedusega.

Puistu täius (t) on seega koefitsient mis leitakse puistu hektaritagavara või hektari lõikepindala jagamisel sama vana normaalpuistu tagavaraga või lõikepindalaga.

                                                                      

Seega täiuse määramisel lähtutakse kas:

  1. a) hektari tagavarast t=G/GNORM
  2. b) hektari lõikepindalast, T=M/MNORM

mõlemal juhul võrreldakse andmeid sama kõrge normaalpuistu vastavate andmetega.

Täiuse järgi eraldatakse puistud, kui erinevus naabermetsaosadega on suurem kui 0,2.

 

 

 

14.3. Metsamaterjalide mahu määramine. 

 

  1. Ümarmaterjalid

Kõige tavalisem ümarmetsamaterjal on palk. Määratakse mahutabelite abil, selleks on vaja teada:

  1. materjali ladvapoolset diameetrit (cm)

            * mõõdetakse koorealune diameeter (puidu diameeter)

            * mõõdetakse  minimaalne diameeter (ebasümmeetrilise palgi korral)

  1. materjali pikkust (m)

 

  1. Virnmaterjalid.

Virna maht leitakse virna kõrguse, pikkuse ja laiuse korrutisena.

M (rm)= virna pikkus x virna laius x virna kõrgus

 

Saadud maht on ruumimeetrites (rm), (materjal koos õhuvahedega). Et üle minna m3 ™ (puidu kogus), tuleb rm korrutada koefitsiendiga.

 

Küttepuude puhul kasutatakse :                      1tm = 1,43 rm

                                                                       1rm = 0,7 tm

 Koefitsiendid on erinevad, sõltudes:

                                               *puuliigist

                                               *materjali pikkusest

                                               *materjali diameetrist

 

  1. Saematerjalid

 

kus: V-materjali ühe tüki maht

            a- materjali laius

            b- materjali paksus

            L- materjali pikkus

 

Tihti antakse laua või prussi paksus millimeetrites, laius sentimeetrites ja pikkus meetrites, sellisel juhul peab mõõtmed teisendama meetriteks.